Minu nimi on Alphonse ja ma elan Rwandas. Üks mu algkoolikaaslastest oli seitsmenda päeva adventist. Me vestlesime sageli Jumalast ja isegi uurisime koos Piiblit. Pärast seda, kui ta ära kolis, jätkasin Piibli lugemist. Avastasin asju, mida ma ei mõistnud ja mul tekkis palju küsimusi, millele polnud kedagi vastamas.

Kui mõned teised adventsõbrad kutsusid mind hiljem oma kirikusse, siis ma läksin. Pastori jutlus vastas mu küsimustele. Jätkasin kirikus käimist ja võtsin Jeesuse vastu oma Päästjana. Olin siis umbes 15-aastane.

Mu ema oli just surnud ja kui isa sai teada, et käin adventkirikus, käskis ta selle lõpetada. Ma olin teismeline, kuid siiski isa võimu all. Aga ma teadsin, et ususse puutuvad otsused pidin tegema ise. Viimaks lubas isa mul kirikus käia, ent ei lubanud mul talle usust rääkida. Ta hoiatas, et kui ühinen adventkogudusega, pean endale teise elukoha otsima.

Siis jäi mu isa haigeks. Ma kinnitas talle, et Jumal armastab teda, ning ta kuulis sageli pealt, kuidas ma tema eest palvetasin. Tema suhtumine Jumalasse ja minu usku muutus. Ta ütles, et ma võin lasta end adventkogudusse ristida.

Palusin isa, et ta lubaks mul kutsuda kohaliku kogudusevanema tema eest palvetama. Ta nõustus ning kogudusevanem ja mitu koguduseliiget tulid isa külastama. Nad vestlesid mu isaga ja küsisid, kas ta usub Jeesusesse. Isa noogutas. Nad palvetasid tema eest ning sel päeval võttis isa Jeesuse oma Päästjaks. Kolme päeva pärast ta suri.

Äkitselt olin teismeline perepea, kes pidi hoolitsema noorema venna ja õe eest. Peagi pärast isa matuseid läksin riigieksameid tegema, et pääseda keskkooli. Jumal õnnistas mind ja hoolimata probleemidest sain eksamitest läbi.

Mu vend ja õde läksid sõprade juurde elama, kuid ma tundsin kohustust tasuda nende õppemaksu. Ma käisin veel koolis ega näinud võimalust õppimise ajal raha teenida. Seega tulin koolist ära ja astusin sõjaväkke. Mulle ei meeldinud olla sõdur, kuid selle abil sain raha, et vend ja õde võiksid edasi õppida.

Pärast kolme sõjaväeaastat lasti mind vabaks ja ma naasin koju oma elu jätkama. Mul oli palju rahalisi raskusi, kuid ma lõpetasin keskkooli. Mu sõber kogudusevanem aitas mind. Pärast kooli lõpetamist soovitas ta mul minna pealinna Kigalisse tööle.

Ma leidsin tööd puusepa abilisena ja seejärel valvurina. Tööandja lubas mul päeval adventülikoolis õppida ja öösel töötasin tema heaks valvurina. Niimoodi sain palgast tasuda oma õppemaksu. Kuid siis läks mu tööandja tagasi oma koju Kenyasse ning äkitselt ei olnud mul tööd. Ilma tööta ei saanud ma õpinguid jätkata.

Palusin sõpradel minu pärast palvetada, et Jumal võimaldaks mul õpinguid jätkata. Nad julgustasid mind, öeldes, et Jumal on ustav, kui me Teda usaldame. Mul oli meeles, kuidas Jumal oli varem minu eest hoolitsenud, ning ma klammerdusin Tema tõotuste külge.

Sõbrad soovitasid mul rääkida oma probleemidest rektorile. Rektor kuulas ja palvetas koos minuga. Seejärel organiseeris ta mulle töökoha valvurina, et saaksin õpinguid jätkata.

Ma elan koos mitme sõbraga väikeses toas ülikoolilinnaku lähedal. Saan oma töökohal palka täpselt nii palju, et tasuda õppemaks ja üür. Ma palvetan palju raha pärast raamatute ja toidu jaoks ning Jumal hoolitseb mu eest alati. Mõni päev söön ainult ühe korra, et napist rahakogusest jätkuks võimalikult kauaks. Aga kui mu vajadus on kõige suurem, muretseb Jumal raha.

Ma õpin haridusteaduskonnas, et saaksin vastata Jumala kutsele õpetada teisi. Kuigi mul on raskusi, õnnistab Jumal mind. Olen läbi saanud kõigist kursustest, mida olen võtnud. Palve ja usu kaudu näen oma silmaga täitumas võimatut unistust haridusest.

Genotsiidi ajal toimunud hävingu tõttu ehitab Kesk-Aafrika Adventülikool uut linnakut pealinnas Kigalis. Siin õpib üle 2200 tudengi, kellest paljud ei ole adventistid. Osa selle kvartali kolmeteistkümnenda hingamispäeva annetustest aitab lõpetada linnaku mitmeotstarbelise keskuse, millest saab linnaku keskne osa. Aitäh, et aitate ehitada seda ülikooli, mis teenib nii paljusid, kes ei tunne Jeesust nii nagu meie.

Misjoniteated

• Kesk-Aafrika Adventülikool (AUCA) rajati Rwandas 1984. aastal, et see teeniks kogu prantsuse keelt rääkivat Aafrika piirkonda.
• Pärast 1994. aasta genotsiidi jäi ülikooli regioon ebakindlaks ning lõpuks võttis valitsus koolilinnaku üle ja andis kogudusel krundi pealinnas Kigalis ning hüvitusraha, millega ehitada ülikool taas üles.
• Praegu on ülikoolil ainult üks suur hoone, kus on klassiruumid ja administratiivruumid. Kuid siin õpib üle 2200 tudengi, kellest suurem osa on mitteadventistid.