Kogemuste kotike: Mis saab minu lähedastest, kes ei tunne Jumalat?

Avaldatud 12.6.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Meil kõigil on lähedasi, kes Jumalat ei tunne ja kellest kohati tundub, et nad ei tahagi Teda tunda. Nii selles kui ka septembrikuu Kogemuste kotikeses jagavad mitmed meie kaaslased oma kogemusi seoses Jumala imelise päästetööga meie lähedaste elus. Kui meile tundub, et midagi ei toimu ja kui me vahel väsime palvetamast, ütleb Jumal: „Olge püsivad palves!“ (Rm12:12) ja „Jumalal on kõik võimalik!“ (Mk 10:27). Sõltumata sellest, kui palju me palvetame, ei astu Jumal üle inimesele antud vaba valiku õigusest ja kui inimene oma elu lõpuni kasutab oma õigust Jumalat mitte valida, siis järgneb sellele lõplikule valikule eksistentsi lõpp. Kuid iga meie palve peale saab Jumal astuda Teda mittetundvale inimesele lähedale ja anda endast märku ning kutsuda inimene hukatuse teelt ära elu teele. Ühest sellisest olukorrast kirjutab ka Ruth oma tunnistuses.

Kaks kuud enne surma Jumala juurde

See on üks mõjuvaim kogemus minu usu kinnituseks Jumala eksistentsi ja Tema soovi kohta inimesi enda riiki koguda. See on lugu minu ema kirikusse jõudmisest.

Kui mina üle 25 aasta tagasi kirikus käima hakkasin, siis minu ema ei kiitnud minu otsust heaks, vaid pigem pilkas mind selle tõttu. Ta ei kiusanud mind taga, aga kui mina teda kirikusse kutsusin või oma usust rääkisin, siis keeldus ta igal võimalikul moel mu usujutte kuulamast ja ka kirikusse tulemast. Kui minu lapsed – tema lapselapsed – hakkasid kiriku tegevustes osalema ja me kutsusime teda emade­päeva koosolekule või jõuluteenistustele, siis ta hakkas nendel kordadel, kui lapsed kirikus esinesid, kirikus käima. Üle kahekümne aasta proovisin ikka emale natuke Jumalast rääkida ja teda kirikusse meelitada, aga väga tihti tundus see olevat tühi töö.

Ühel päeval juhtus väga kummaline asi. Meie sõitsime perega kanuumatkale, kui minu ema helistas laupäeva hommikul vara ja küsis: „Kuule, kas mina ka sinna kirikusse tulla võiksin?“ Mul jäi esialgu suu kinni. Ma olin ju tuhandeid kordi teda kirikusse kutsunud. Igal sünnipäeval ja muudel tähtpäevadel olin kinkinud talle meie kiriku raamatuid ning alati juurde öelnud kutse, et Jumal tahaks, et kõik inimesed Temaga sõbraks saaksid. Aga ma ei kuulnud temalt kunagi mingit lootustandvat vastust. Ja nüüd küsib ta täiesti iseenesest, omal initsiatiivil, kas tema ka võib kirikusse tulla. „Muidugi võid,“ vastasin. Aga olin natuke kohmetunud ja hakkasin pabistama, sest mõtlesin, et nüüd on küll paha aeg, kui tema tahab kirikusse tulla. Kui meie kirikusse ei lähe, siis ta niikuinii ei julge üksi minna. Rääkisin talle olukorra ära, aga tema oli oma peas selle otsuse juba teinud ja teda ei häirinud üldse see, et meie pere seekord kirikus ei ole. Nii ta lihtsalt tuli kirikusse ja käis seal kuni oma surmani igal laupäeval. Ta oli kohe nõus ka laupäevalõunastes piibliuurimistes osalema. Tema kirikusse tulemisest tema surmani oli umbes kaks kuud.

Aga minule oli see nii sügavaks kogemuseks sellest, et Jumal on olemas ja tegutseb. Mina võin oma plaanides inimesega teha kuulutustööd ja püüda inimesi usku pöörata, aga mul ei õnnestu see sellisel viisil, nagu mina seda arvan. Samal ajal Jumal ise kutsub inimesi enda juurde, meile vahel mõistetamatutel viisidel ja nad tunnevad Tema kutse ära. Kahjuks küll mitte kõik inimesed, aga minu ema tundis. Muidugi, meie ei tohi jätta oma väikest külvamist ka tegemata, sest ma väga usun, et Jumal saab kasutada seda tegevust vihjetena. Mu ema oli läbi lugenud kõik raamatud, mis ma olin talle kinkinud.

Mind liigutas südame põhjani lugu, mille mulle rääkis minu õelaps mõned nädalad peale minu ema surma. Olime mu õepojaga rajaleidjate laagris ja kui ma õhtul talle telgis õhtujuttu rääkisin, küsis see väike poiss minult: „ Kas see, kellest sa räägid, on see sama Jumal, kellest vanaema Ene mulle rääkis?“ Ma imestasin veelgi rohkem. Inimene oli Püha Vaimu mõjul usklikuks saanud ja kohe alustanud ka misjonitööga nende seas, kellega ta igapäevaselt kokku puutus. Minu ema käis iga päev minu õelapsi hoidmas ja nendega koos aega veetes jõudis ta ka juba Jumalast tunnistust anda. Keegi ei olnud talle ju õpetanud seda, et see, et me oma usku jagaksime, on Jumala suurim soov ning meie enda usus kasvamiseks väga vajalik. Või siiski oli Jumal ise seda talle õpetanud. Laps rääkis, kuidas vanaema oli jutustanud Jumalast, kes kõiki inimesi armastab ja tahab taevasse viia. Me saame Tema poole palvetada. Lihtsalt meie peaksime olema sõnakuulelikud ja Teda vastu armastama ja Temasse uskuma.

Ma ikka veel vahel mõtlen, kuidas selline asi võis küll juhtuda. Kaks kuud enne oma surma leidis inimene tee Jumalani ja seda ilma kõrvaliste inimlike või maiste teguriteta. See on kogemus, mis igal kahtluse hetkel mulle meelde tuletab, et Jumal toimetab ja tegutseb vahet pidamata, ka siis kui meie oleme rääkimast ja tegutsemast loobunud.

Ruth Lobjakas

„Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!" rääkis Jeesus Nikodeemusele nende öise vestluse ajal Püha Vaimu tööst (vt Jh 3:8). Me keegi ei näe tuult, me näeme, mis tuul teeb. Täpselt samuti ei näe me Jumala Vaimu inimhinge juures vaikselt tööd tegemas, aga me näeme selle nähtamatu töö tagajärgi siis, kui inimene sünnib Vaimust – saab Jumala omaks. Nagu Ruthi loost näha, seal, kus meie töö justkui ei kanna vilja, seal kannab vilja Jumala Vaimu töö inimhinge juures. Tegelikult kannab ka meie töö vilja, aga teisel viisil, kui meie vahel arvame. Palved, mis Jumal meile meelde paneb, võimaldavad Jumalal tegutseda; iga märguanne Jumalalt, mida me kuulda võtame, teeb oma töö ja meie südamesse Jumala poolt antud armastus kannab ka oma vilja.

Kui mina 27 aastat tagasi Jumala lapseks sain, ei pidanud minu ema ka minu otsust õigeks ja leidis, et ma olen mõistuse kaotanud. Kuigi ta luges nende aastate jooksul palju vaimulikku kirjandust, käis vahetevahel kirikus, eriti siis, kui minu lapsed seal midagi tegid ja ka selles samas Piibli õppimise grupis, mida Ruthi emagi külastas, kuigi me suhtlesime tihedalt ja rääkisime palju ka vaimulikel teemadel, kuigi ta palvetas sageli meie pere ja minu venna pere pärast, kus Jumalat ei usuta, siiski oli tema elus selliseid asju, mis panid mind mõtlema, kas Tema süda ikka kuulub Jumalale ja kas ta saab ikka aru, mis Jumal tema eest on teinud.

Ja siis ühel päeval helistas ema abikaasa ja teatas, et ema on surnud. See kõik tuli nii äkki ja ma hakkasin ennast süüdistama. Kas ma oleksin pidanud veel midagi rääkima? Kas ma oleksin pidanud rohkem hoolima? Sest ta ei ütelnud kunagi, et ta on Jumala laps. Kas Jumal ikka sai ta kätte? Ema surma ja matuse vaheline aeg oli minu jaoks tõeliselt raske. Ma süüdistasin ennast ja olin päris suures ahastuses ega kujutanud ette, kuidas ma selle matuse üle elan.

Matuse päeval ajasin end voodist vägisi üles ja mõtlesin, et vaatan korra enne matust ka meili postkasti. Seal ootas mind tõeline Jumala kinnitus selle päeva vaimuliku mõtte näol. See oli postitatud Ameerikas, kus keegi loomulikult ei teadnud midagi sellest, mis siin minuga toimus. Kirjutaja oleks nagu minu mõtteid lugenud ja see rääkis mulle sellel hetkel Jumala armastuse suurusest ja sellest, et seal, teisel pool ookeani, oli keegi, kes oli nii imeliselt armastavale Jumalale kuuletunud. Siin see Jumala kinnitus on:

„Oletame, et sa kaotasid kellegi surma läbi, kellegi sulle lähedase ja kalli, kellest sa tead, et kuni oma viimase hingetõmbeni pole ta andnud mingit tunnistust oma usust Päästjasse. Mida õpetab Piibel sind uskuma? Apostel Johannes on jätnud lahti ukse, et lootuskiir sisse lasta. Esiteks ütleb ta: Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu.“(1Jh 5:12). Selles väljaütlemises paistab olevat teatud lõplikkus. Sõna „elu“ peab tähendama igavest elu, sest see praegune ajutine elu on üliküllusliku armu and Kristuselt, kes on päästnud maailma juriidilises mõttes ja on teinud võimalikuks selle, et Isa saadab oma vihma ja päikesepaiste nii õigete kui ka ülekohtuste peale (Mt 5:45). Kuid see pole tingimata igavene pääste. Me teame, et Kristus tuli ja andis ennast meie kõikide eest ja et igal leivaviilul on Kristuse risti pitsat ja et uskmatud söövad oma igapäevast leiba nagu Tema armu andi, kuigi nad ei tea, et nad on Talle igavesti ja lõputult palju võlgu kõige selle eest, mis neil kunagi on olnud. Kogu elu on nad söönud Tema käest (Ps.145,15-16), kuid nad pole seda kunagi mõistnud ega teadnud ega uskunud (1Jh 4:16). Kuid just siin peame astuma ettevaatlikult – me ei saa olla kindlad, kuidas meie armsatega lood on. Ainult Issand oskab lugeda inimsüdame sügavusi. Julgustuse uks, mille Johannes lahti jätab, on kirjas 1Jh 5:14–16: „Ja see on see kindlus, mis meil on Tema sees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid“. Ja Tema tahe on selline: „Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid“ (1Ti 2:3, 4). „Ja kui me teame, et Ta meid kuuleb kõiges, mida me palume, siis me ka teame, et meil on käes need palved, mis me Temalt oleme palunud.“ See aga tähendab uskuda, et me näeme ülestõusmise hommikul. Ja Issand pühib ära kõik pisarad meie silmist (Ilm 21:4). ... Meie armastatute Kohtunik, Issand, teab põhjust, miks inimene on olnud selline, nagu ta on olnud (sina seda ei tea!); Päästja on armastanud teda rohkem kui sina; sinu palved on võib-olla võimaldanud Tal teha midagi, mida Ta poleks saanud teha, kui sa poleks palunud. Pea kalliks seda lootust, mille Püha Vaim sulle annab. Sulle armas inimene on Jumala kätes. Ja need on armastuse käed.“

Selle loo sealt postkastist ära lugenud, tuli mulle rahu südamesse ja ma läksin ema matusele uuendatud lootusega, et ma näen teda ülestõusmise hommikul. Imeline Jumala saadetud kinnitus kandis rasketest hetkedest läbi. Hiljem ema abikaasaga (minu isa on ammu surnud) rääkides selgus, et oma elu kolm viimast päeva oli ema olnud oma mõtetes nagu kusagil mujal. Ta ei võtnud selle elu asjadest osa ja ma usun, et tal kulus see aeg oma Issandaga asjade selgeks rääkimiseks. Mulle jäi neist matusejärgsetest päevadest hinge see teadmine, et ärme ootame liiga kaua, et öelda oma lähedastele, kuidas me neist hoolime. Kui nad on läinud, ei kuule nad enam meie tagantjärele tulevaid ahastushüüdeid. Surnud ei vaja enam midagi, elavad vajavad.

Jumal armastab iga inimest siin patust räsitud maal. Ja Jumal tahab panna oma armastuse iga Jumalat tundva inimese südamesse, et see armastus võiks sulatada Jumalast võõrandumise jää meie lähedaste ja sõprade südamest, kes Teda veel ei tunne. Ristil on Jumal oma Pojas kinni maksnud iga siin maal elava inimese patusüü ja pakub igaühele igavikku koos Temaga. Ja Ta päästab iga ühe, kes ei takista Tal seda tegemast. Ta ei jää hiljaks ja Ta teab, mida Ta teeb. Ja Ta teeb kõige paremini, sest Ta armastab meid. Kinnitagu see teadmine igaüht, kelle lähedased ja sõbrad ei tunne veel Eluissandat!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat