Kelle rütmis sa sammud?

Avaldatud 28.5.2017, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Üks kõige iseloomulikumaid omadusi, mis kristlusel on ja olema peab, on liikumine. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kui Jeesus endale pundi noormehi järgima kutsus, siis kõndisid nad tollase hea tava järgi paigast paika. Kui Jeesus siin maa peal oma tegevuse lõpetas ja läks tagasi sinna, kust Ta oli tulnud, andis Ta oma sõpradele korralduse liikumist jätkata, mitte paigale jääda. Liikumisplaan ja strateegia pandi väga täpselt paika: Jeruusalemm → Juudamaa → Samaaria → ülejäänud maailm (Ap 1:8). Apostlite tegude raamat järgib seda liikumisplaani detailselt ning kirjeldab, kuidas kristlus etteantud plaani järgi edasi liikus. Raamat lõpeb Roomas, mis oli tollase aja mõistes maailma keskpunktiks, aga tegelikult jääb Apostlite tegude raamat kummaliselt poolikuks, justnagu oleksid viimased, kokkuvõtlikud leheküljed välja rebitud ja kaotsi läinud. See lõpetamatus on taotluslik – lõputa raamatu taga kumab idee lõpetamata missioonist. Rooma ei olnud veel maailma tagumine äär, sealt liiguti edasi, aina edasi (kui varakristlikku pärimust tõsiselt võtta, siis jõudis apostel Toomas lausa Indiasse). Kristlus pidi liikuma.

Ühel hetkel, kui teatepulk adventkoguduseni jõudis, võtsime meiegi selle liikumise ja edasi minemise idee omaks. „Töö ei ole veel lõpetatud,” tuletame endale meelde, „sest endiselt on paiku, kuhu sõnum päästest ei ole veel ulatunud.” Jeesus rõhutab seda ideed samuti Matteuse evangeeliumi 24. peatükis. Alles siis, kui Kuningriigi evangeeliumi on kuulutatud kogu maailmale, alles siis, kui kristluse liikumine jõuab maa kõige kaugemate äärteni, siis tuleb lõpp, mitte enne. Nii ei ole Jeesuse sõnade kohaselt maailma lõpu kõige selgemateks märkideks mitte sõjad või looduskatastroofid, vaid just kristluse edasijõudmine ja evangeeliumitöö edenemine.

Aga kristluse liikumine ei ole olnud vaid füüsiline, vaid ka vaimulik. Jeesus kuulutas end oma surematutes sõnades Teeks. Ta ei ole niivõrd teejuht või siht, kelle poole liikuda, Ta ise ongi tee. Need on sõnad, mis meie ratsionaalses kristluses kõlavad ootamatult müstiliselt. Ja need on sõnad, mis tuletavad meile meelde seda, et Jeesus ise on meile teeks Isa juurde ja rajaks Kodu poole, ning seda, et Jeesus on meie elu ja olemisega olemuslikumalt seotud, kui me teinekord oskaksime arvatagi. Tee aga eeldab jällegi liikvel olekut, pidevat edasi minekut, otsatut sammumist. Tee ilma teekäijata on kasutu, rajal ilma rajaleidjata ei ole mingit mõtet. Kuidas on lugu meie teel olemisega ja Jeesuse kui meie tee tunnetamisega? Kas tundub vahel, et paigalseis ja puhkamine on mugavamad kui edasi liikumine? Kas oleme omaski koguduses muutunud kiviks, mis ei veere, vaid vastupidi, hoopis sammaldub? Või on Jeesus siiski endiselt tee, mida mööda me edasi liigume ja mis viib meid järjest suurema tõe ja teadmise ning armastuseni?

Henri David Thoreau on öelnud, et kui üks inimene ei astu oma kaaslastega ühte sammu, siis võib olla, et ta kuuleb ühte teist trummi, mille rütmis marssida. Kristlastena kuuleme Jumala enese häält, mis meie marsirütmi seab ja mis eristab meid teravalt muus, maailma rütmis astuvatest inimestest. Annaks taevas, et kuuleksime Jumala kutset kristluse teel käies mitte ära väsida ja et näeksime oma tees iga päev järjest enam Jeesust. Jäägem liikumisse!

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat