Kogemuste kotike: Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida

Avaldatud 12.3.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kas sa oled  mõne asja või inimese pärast palvetanud ja palvetanud ning ikkagi tõdenud, et midagi ei toimu? Kõik on vanaviisi. Võib-olla oled isegi mõne asja või inimese pärast palvetamise üldse lõpetanud, sest ei näe sellel mõtet? Kõigi sarnaste mõtete juures olgu Sind kinnitamas järgmine tunnistus.

Minu kogemus kinnitab Jeesuse sõnu, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida“

Lk 18:1

Ligikaudu kaks aastat tagasi suvel rääkis Eha mulle, et kohtas kodupoe juures üht inimest, keda ta juba ammusest ajast tundis. Too mees oli alatasa alkoholiga hädas olnud, kuid nüüd kujutas endast üpris armetus seisus alkohoolikut. Samas oli tal juba tollest ammusest ajast olemas Jumala tundmine ja nii ütles ta Ehale, et praegugi tunneb ta hommikuti, kuidas Jumal teda mere äärde palvetama kutsub, aga tema paneb selle asemel suitsu ette ja nii jääbki minemata. Mina teadsin (kuid ei tundnud) seda meest ja tema teod ei meeldinud mulle. Mõtlesin kohe, et selle inimese pärast mina palvetama ei hakka. Punkt. Kui ma järgmisel hommikul palvetama hakkasin, siis vaidlesin Jumalaga mis ma vaidlesin, kuid ma ei saanud ignoreerida Tema soovi, et ma ikkagi palvetaksin selle mehe eest. Niisiis liitsin ta oma palvenimekirja selle rühmaga, kus oli juba ees kaks enam-vähem samasuguses alkoholisõltuvuses olevat inimest. Olen sellest ajast peale praktiliselt iga päev palvetanud lisaks teistele inimlikult lootusetutele meestele ka tema pärast.

Märtsikuu lõpunädalal saatis Eha meie koguduse palvelisti palve sellesama mehe pärast, kes on juba mõnda aega olnud täiesti kaine ja soovis palvegruppi tulla. Ma ei tea, kas oskate ette kujutada, mis tunne mul oli – mitte et see mees oleks tänu minule kaineks saanud, vaid mida Jumal tänu eestpalvetele saab teha! Päris kindlasti ei ole mina ainus, kes tema pärast on palunud. Aga ka minule pandi tema pärast palvetamine südamele. Mõtlesin, mis tunne oleks mul praegu, kui ma oleksin jäänud oma arvamuse juurde, et SELLE inimese pärast mina küll paluma ei hakka.

Mulle oli see ka kinnituseks, et ei tohi tüdida palvetamast. Ka siis, kui olukord näib lootusetu ja palvetamine mõttetu. Paljud asjad vajavad valmimiseks aega. Ärme siis väsi ega tüdi ja usume, et Jumal suudab: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbegi tee, tühjale maale jõed!“ Js 43:19

Jana Rosin

Anthony Bloom on kirjutanud: „Sinu elus on terveid perioode, mil sa pole ei sügaval mere põhjas ega kõrgel mäe tipus ning need on sellised ajad, kus sa ei palveta eriti spontaanselt, kuid sa võid ometi palvetada veendumusest, et nii on õige teha.“ Me kõik kogeme muutmise mägesid ja ahastuse orge ning nende vahel suurel hulgal nn tavalisi päevi, kui tundub, et kõik sujub rahulikult oma tavapärasel viisil. Sama kehtib ka palveelu kohta, mis käib meie muu eluga samas taktis. Erilised olukorrad meie elus kutsuvad esile erilisi palveid, aga päevapäevalt   ustavalt oma kohustusi – ka palvekohustusi – täites seotakse meie hinged püsivate sidemetega kokku palveid kuulva Jumalaga. Ja siis ühel päeval selgub, et need „meie“ kainest veendumusest üles saadetud palved, on meile Jumala poolt südamele pandud, ja me näeme vilja.

Imeline on kogeda, et enne kui meie kaitse pärast Jumalat appi hüüdma õpime, on meil „kaitse peal“. Me elame ohtusid täis maailmas, ometi oleme sageli õnnelikes õnnetustes, kust me üllatavalt hästi hoituna välja tuleme. Ja see toimub meiega ka siis, kui me veel Jumalat ei tunne. Meid justkui hoitaks juba siis selle jumaliku tutvuse jaoks, mis kunagi tulevikus teoks saab. Ja kui me siis ükskord tunneme ära meie kõrval seisva meid armastava Lunastaja, siis võime neile mineviku õnnelikele õnnetustele tagasi vaadates tõdeda, et armastav Jumal on kogu aeg meie kõrval seisnud, ainult meie pole seda enne märganud. Nüüd ongi võimalik lugeda eelmise Kogemuste kotikese jätkuna veel kolmest ohtlikust olukorrast, või nagu Erkki ise neid nimetab, veel kolmest Erkkile kingitud elust, mil Jumal ka tema kõrval seisis, ehkki Erkki seda siis ei teadnud ega tunnistanud.

Eelmistest eludest saad lugeda eelmisest kogemuste kotikesest.

Kuues elu

Aastaid tagasi, küll juba täiskasvanuna, oli minu hobiks lennumudelism. Kogusin, ostsin, meisterdasin ja lennutasin tuulelohesid ja  mul päris suur tuulelohede kogu. Tihti peeti seda lapsemeelseks, kuigi tegelikult on see siiski täiskasvanute ala ning eriti rannikualadel üle maailma väga populaarne. Tegelesin sellega aastaringselt, aga eriti soojal ajal, mil sain paaril korral nädalas mõnusalt tuulutada nii lohesid kui ka ennast. Minu meelest on see üks lahedamaid ja taskukohasemaid hobisid, kus saad Looja loodusjõude tunnetades proovile panna mitte niivõrd enda jõudu kui osavust. Väga hea on turvaliselt kahe jalaga maapeal seistes ja taevalaotuses tantsivat tuulelohet vaadeldes argipäevast hetkeks välja lülituda, muremõtted lohega kõrgele lendu lasta ja pingeid maandada.  Pealegi pole sealjuures mingit mootorimürinat ega bensiini­vingu.

2002. aasta märtsis olid juba päris soojad ilmad ja suurem osa lumest oli sulanud ning ma otsustasin minna nädalavahetusel oma lohesid tuulutama – et koid neile sisse ei tuleks. Puhus mõõdukas, aga soe edelatuul. Valisin oma lennuväljaks lagedaima ja hea ligipääsuga Audru ringraja Pärnu külje all, mis ringrajana enamasti kasutuses polnud. Kiiruskatseteks mõeldud ringraja asfaltteede vahel oli madal ja üsna tasane muruväli, kuhu sai mõned tuulelohed kenasti vaiaga maasse torgata, et nad iseseisvalt lendaksid. Nii ma seal oma päikesepaistelist sooja kevadilma nautisin. Et ise sooja saada, liikusin lohenöör käeotsas, ringi mööda muru, millel mõnes üksikus kohas leidus ka veidi lumelaike. Küll aga ei osanud ma arvestada ohuga, mis mind lumevaiba all varitses. Astusin ise taevasse vaadates üle krudiseva lume, sekundiga kadus jalge alt pind ja ma langesin, lohenöör peos, kuhugi auku, mille põhja ma jalgadega ei ulatanud. Ma sain kõva põrutuse  seljale, rindkerele ja jalale ning jäin laiali kätega küünarnukkidele pidama. Ma rippusin mingi kõva serva peal ja ma püüdsin loetud sekundite jooksul aru saada, mis juhtus. Käed tõmbasid sellest kukkumisest krampi,  lendav lohe püsis mul endiselt peos. Taibates, et olen kukkunud eluohtlikku kaevu, püüdsin end sellest uuesti välja upitada, kuid see oli äärmiselt keeruline, sest lihased ja liigesed justkui ei toiminud. Ma arvan, et mul kulus umbes minut, et end sealt kuidagi välja ukerdada. Kui olin väljas, siis pühkisin lund enda all olevalt kõvalt pinnaselt ja avastasin sealt suure betoonplaadi, mille keskel oli 60-70 sentimeetrine auk – sealt olingi äsja välja pääsenud. Selle all olid omakorda üksteise peal kolm betoonist kaevuraket. Arvestades ühe rakke kõrgust, võis kaevusügavuseks olla vähemalt kolm meetrit. Selle põhjas polnud küll vett, seal oli lihtsalt mingi toru ja igasugust sodi. Olin unustanud lohe, mis ikka veel lendas ja mille liiniotsaga käepide oli mulle pihku klammerdunud.

Ma tundsin üle keha meeletut valu, aga eriti suur oli valu seljas, justkui oleks mõni luu katki olnud, ja pilt virvendas ees. Mu enesetunne oli nii halb, et arvasin, et suren seal samas. Mõtlesin, et võtan taskust telefoni ja kutsun kellegi kodust endale järele, aga siis meenus, et mu telefon on autos, mis on umbes 70 meetrit eemal. Tegemist on üsna eraldatud paigaga ja kuigi üks tugimaantee on saja meetri kaugusel, oli liiklus seal üsna hõre. Ka poleks keegi aru saanud, et olen hädas, sest lohe oli lennus. Nii ma siis otsustasin, et pean jõudma autoni, ja hakkasin valudes vaeveldes aeglaselt auto poole roomama. Kui olin kümme meetrit roomanud, mõistsin, et nii ma küll pärale ei jõua. Kuna elutahe oli suur, võtsin end kokku ja pingutasin nii, kuis jaksasin. Pool sellest teekonnast ilmselt kinnisilmi ja mitte tagasi vaadates. Varsti olin ikkagi kohal, kuid need 70 meetrit tundusid küll justkui 7 kilomeetrit.

Kui olin end suutnud kuidagi autosse istuma sättida ja upitasin sahtlis oleva telefoni järele, nägin, et aku on tühi. Seega jäi üle vaid üks variant – sõita ise koju. Seda ma ka tegin. Iga siduri- ja käiguvahetusega käis seljast läbi tugev valu ja rool  tundus keeramisel olevat kui vana Zil-i rool. Koju jõudes lohistasin end tuppa, lesisin paar tundi teleka ees, kuni keegi koju tuli ja ma oma loo ära rääkisin. Enam ei meenu, kes mind traumapunkti toimetas. Seal vaadeldi, väänati ja pöörati mind igatepidi ning öeldi, et mine koju ja puhka, küll läheb üle. Polevat midagi hullu ja lihtsalt põrutus.

Olin  nädal aega töölt eemal, aga valu oli endine ning keha ei tahtnud liikuda. Mitmed korrad, mis ma paari nädala jooksul polikliiniku ja kodu vahet liikusin, ei andnud mingeid tulemusi ning ma otsustasin oma murega pöörduda tasulise era­kliiniku poole, kus tegutses kogemustega ja tunnustatud arst, kes ravis  kõikvõimalikke seljaga seotud hädasid. Näitasin talle oma selja pilti, millest mina ei jaganud mõhkugi, aga tema väitel oli sellel selgelt näha, et kaks parempoolset alumist ribi on selgroo küljest lahti. See tähendas seda, et kukkumine oli olnud päris tugev. Igatahes tuli mul kuuks ajaks loobuda oma tööst ja olla kodusel ravil. Mul keelati asjade tõstmine, enda venitamine, jooksmine, hüppamine, kuni ribid uuesti selgroo külge kasvavad. Seejärel ootas mind ees mitu kuud ravivõimlemist. Suveks sain juba enam-vähem normaalselt liikuma, aga seljas andis valu tunda veel sügiseni.

Ma ei tea, miks mul oli tarvis kogeda sellist ebameeldivat olukorda, aga millekski oli see vist vajalik. Küll aga teades, kui õnnetult on läinud mitmetel teistel auku kukkunud inimestel, tuleb tänada Jumalat, et olen elus ja terve.

 „Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!“ 1Sm 26:24

Seitsmes elu

2005. aasta suvel, kui elasin Pärnus, otsustasime koos ühe sõbraga võtta ette  jalgrattamatka Lätti. Juba järgneval hommikul alustasime oma kompsudega teekonda, sihtkohaks Läti läänerannikul asuv Pavilosta väikelinn, kus oma vanaisa majas suvitas meie ühine sõber. Sõit sinna kestis koos vahepeatuste ja telgis ööbimistega kolm ööpäeva. Kuid juba esimese päeva teisel poolel oleks võinud juhtuda midagi, mille tõttu me poleks enam võib-olla mitte kunagi kuhugi jõudnud.

Mõnikümmend kilomeetrit üle Eesti-Läti piiri, kusagil teisel pool Salacgrivat, otsustasime teha metsapeatuse. Parkimiseks keerasime maanteelt veidi eemale. Metsast tagasi tulles aga kuulsin kummalisi plaksatusi, mis muutusid üha valjemaks. Märkasin meist eemalt mööduvat, meiega varasemalt samas suunas liikunud täislastis veoautot, mille koormarihm oli pikalt järgi lohisemas ja lendlemas ning mida tuulekeeris tugevate löökidega mööda teepeenart piitsutas. Autojuht seda mingil põhjusel ei märganud ja auto sõitis täiskiirusel edasi. Nägin, kuidas iga piitsahoobiga tõusis teepeenralt kruusatolmu ja see tekitas väga kõheda tunde. Sel hetkel mõistsin, et miski (või keegi) hoidis meid sellest õnnetusest, sest kui me oleksime otsustanud oma metsapeatuse paar minutit hiljem teha, oleksime paremal maanteeservas jalgrattaga sõites päris kindlasti selle rihmaga pihta saanud ja see oleks olnud ülimalt eluohtlik.

Ilma edaspidiste vahejuhtumiteta liikluses saabusime soovitud ajaks kenasti sihtkohta ja tegime oma sõbrale toreda üllatusvisiidi. Nii võin seegi kord tunnistada, et ammu enne, kui mina Jumala olemasolust teadlikuks sain, hoidis ja kaitses Tema mind. Just nii nagu on kirjutatud järgnevas piiblisalmis:  „Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.“ (Ps 31:5)

Kaheksas elu

2006. aasta veebruaris osalesin ühe grupi inimestega koolitusreisil Venemaal. Meie konverents toimus  kolmel järjestikusel päeval Moskva idaservas. Sel ajal oli seal üsna krõbe pakane, väga palju lund ja hinnad üle mõistuse kõrged. Kuna kohvikud ja restoranid käisid meile ülejõu, siis külastasime lõunapausidel sealkandis tegutsevat turgu, kust sai odavamalt süüa osta. Tegemist oli üsna suure siseturuga, mille pindala võis kokku olla tuhandeid ruutmeetreid. Kõrged kuppellaed andsid palju valgust ja rahvast oli väga palju.

Kuna sel ajal mobiilset internetti polnud ja ajalehtede lugemiseks polnud samuti mahti, siis elasime oma elu ega teadnud enda ümber toimuvast eriti midagi. Rongiga tagasi Eestisse saabudes käis aga meediast läbi hulganisti uudiseid selle kohta, kuidas kusagil Venemaal oli täna varahommikul juhtunud tragöödia ja selle tulemusel kaotas elu vähemalt 60 inimest. Esmalt ei süvenenud ma üldse teemasse, sest selliseid uudiseid kuuleb kahjuks tihti. Küll aga tundus kuidagi tuttav, kui kuulsin sõna Moskva ja seejärel turg. Eks neid turge on üle Moskva kindlasti kümneid, eriti arvestades seda, et linnas elab vähemalt 10 miljonit inimest ja selle linna pindala on üle 2500 ruutkilomeetri.  Seetõttu ei tundnud ma end kuidagi puudutatuna. Paraku jõudis reaalsus kohale alles siis, kui lugesin ning nägin fotosid ja videoid sellest, kuidas just eile külastatud turuhoone katus oli raske lumekuhja tõttu sisse varisenud ja palju inimesi enda alla matnud. Jällegi mõistsin, et mingil põhjusel pidin taas ellu jääma. Jumal andis sellest pidevalt märku, kuid mina sellest aru sel ajal ei saanud. Samas olin siiski tänulik, et olin elus, aga minu tänu oli pigem ebamäärane ja adressaadita. Nüüd tean, et Jumal oli mind taas hoidnud!

Erkki Tuisk

Noore kristlasena oli mul tavaks kõigil jumalateenistustel käia ja mind ei pidanud sundima seda tegema, sest vastleitud Jeesus oli mu südamele nii kallis, et ühtki võimalust Temast midagi kuulda ei saanud ju kasutamata jätta. Kord oli mul just õhtuse koosoleku ajaks kellegi Jumalast huvitatud mittekristlasega kohtumine kokku lepitud. Ja mul oli mure, et nüüd ma teen küll midagi valesti. Minu küsimuse peale vastas üks koguduse õde: „Õndsam kui ise süüa, on teisi sööta.“ Olen seda põhimõtet ikka meeles hoidnud, kuigi ka kirikusse ei tulda ju ainult saama, vaid ka andma. Ja kui tullagi selle andmise mõttega ja paluda, et Jumal juhataks meid kokku kellegagi, kellele saab anda, siis tavaliselt saabki anda ja ma ei mõtle siin ilmtingimata raha või mõne asja andmist. Ja see andmine seob meid kokku suure Andjaga,  kes „oma ainusündinud Poja on andnud …“ (Jh 3:16) või „kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest …“ (Rm 8:32) ja „kes enese andis meie pattude eest“ (Gl 1:4).

„Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“  Hb 10:25    

Kui mina adventkoguduse jumalateenistustel käima hakkasin, siis toimusid need igal reede õhtul, hingamispäeva hommikul ja õhtul ning pühapäeva õhtul – seega neli teenistust igal nädalal. Aeg on edasi läinud ja teenistuste arv on vähenenud. Koguduses, mille liige ma praegu olen, toimub jumalateenistus ainult üks kord nädalas ja see on hingamispäeva lõuna ajal. Samas ma elan teise koguduse lähedal, kus toimuvad teenistused kaks korda nädalas. Mina aga käisin hulk aega ainult selle koguduse hingamis­päevastel jumalateenistustel, mille liige ma olen viimasel ajal olnud. Vahel väga harva läksin reede õhtul kodu lähedal asuvasse kirikusse. Nii ma otsustasin minna eelmise aasta jõulujumalateenistusele, mis toimus reede õhtul, sest tundsin, et tahan minna. Mul hakkas kirikus olles jahe ja kui koju hakkasin minema, siis olid mul lausa külmavärinad, nii et olin krampis. Kodus kraadisin end ja leidsin, et palavik oli tõusnud – kraadi­klaas näitas 38,5. Mul oli aga vaja minna järgmisel päeval oma koguduse jumalateenistusele, sest mul oli seal kohustus täita. Nii ma siis õhtul ütlesin Jumalale, et kui Ta tahab, et ma hingamispäeval kirikusse lähen, siis ma tänan Teda tervise eest. Kui Ta aga tahab, et ma olen kodus haige, siis jään koju ja olen sellega samuti rahul. Kui ma hommikul end kraadisin, siis oli palavik kadunud ning ma läksin kirikusse ja kui õhtuks koju jõudsin, oli ka enesetunne täiesti korras. Tänasin Jumalat tervise eest ja mõtlesin, et mis eesmärgiga see kogemus minu jaoks oli. Leidsin, et asi võis olla selles, et saatan ei taha, et ma reedel kirikusse lähen, ja tegi mind haigeks. Samuti tundsin, et Jumal tahab mulle tervenemise kaudu näidata, et peaksin reedeti kirikus käima. Järgmisel reedel ma ütlesin Taevaisale, et kui Ta tahab, et ma igal reedel kirikus käiksin, siis andku mulle täpselt sama kogemus märgina, mis oli eelmisel reedel. Mu tervis oli korras ja ma läksin reede õhtul jälle kirikusse. Kirikus tervis halvenes ja kodus kraadisin 38,5. Hommikuks oli palavik kadunud ja olin jälle terve. Ma mõistsin, et see oli Jumala vastus minu küsimusele ja sellest ajast peale ma olen igal reede õhtul käinud kirikus. Reedeõhtune palvekoosolek olevat koguduse kraadiklaas. Mida rohkem inimesi on kohal, seda tervem on kogudus, sest need, kes on kohal, on terved. Seepärast julgustagem üksteist kasu­tama kõiki võimalusi osaduseks ja ühiselt koos Jumala teenimiseks.

Kaido Kask

Tallinna koguduse õhtuseid koosolekuid peaaegu tühjas saalis alustades tuleb tihti meelde Jeesuse tõotus: „Sest kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel.“ (Mt 18:20) Vahel kordamegi seda tõotust kõva häälega, lohutades üksikuid kohalolijaid sellega, et olenemata sellest, et meid ongi siin peaaegu „kaks või kolm“, on Jeesus ikkagi kohal ja sellepärast tasub meilgi kohal olla. 

Kas Jumal määrab meile Temaga kokkusaamiseks kindlaid aegu ja paiku? Kas need kindlad kokkusaamise ajad peaksid kattuma näiteks meie koguduse jumalateenistuste aegade ja kohtadega? Ma ei usu, et need on ainsad ajad ja kohad, kus Ta meiega kohtub, eriti kui mõtleme, et kogu meie elu peaks olema Jumalaga käimine,  aga ma usun, et seal tahab Ta meiega ka kirikus kohtuda. Kas me jätame Ta sinna meid ootama? Või kuidas näeks välja meie ja Tema koos käimine, kui Tema tahab kirikusse minna, aga meie ei taha sinna Temaga minna? Ja juttu pole neist kordadest, kus ma ei saa minna, vaid nendest kordadest, kus ma valin seda mitte teha. 

Eelnegu meie valikutele ikka palve:

„Õpeta mind tegema Sinu meelt mööda, sest Sa oled mu Jumal!“

Ps 143:10

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat