Traditsioonide võlu ja valu

Avaldatud 13.2.2017, autor Toomas Lukk, allikas Meie Aeg

Reformatsioon pärandas kristlikule maailmale kolm sola't – sola scriptura (ainult Pühakiri), sola gratia (ainult arm) ja sola fide (ainult usk). Nende kolme põhimõtte eesmärk oli pöörata inimeste tähelepanu sellele, mis on päästmiseks tõeliselt vajalik – pühakiri vs traditsioonid, arm vs ära teenimine ja usk vs teod. Nüüd, viis sajandit hiljem, peame me neid endiselt aluspõhimõteteks, aga omaette küsimus on, kuivõrd need printsiibid tegelikult meie kristlikku kogemusse on sisse kootud.

Tahaksin tulla selle esimese sola juurde ja natuke ärgitada meid mõtlema selle üle. See põhimõte sai sõnastatud seetõttu, et kirik oli aja jooksul oma traditsioonidega Pühakirjast üle sõitnud ning otsustanud, et Piibliga võrreldes on kiriku traditsioonidel õpetuse osas viimane sõna. Meie kogudus on reformatsiooni kiiluvees ujudes selgelt väljendanud seda, et meie õpetuste aluseks on vaid inspireeritud Pühakiri. Siiamaani on kõik hästi.

Küll aga on mul tunne, et meil on siiski omad traditsioonidega seotud ohud.

Nimelt, ehkki Pühakirja kaudu on Jumal meile usaldanud teadmised, mis on vajalikud päästmiseks (tsiteerides meie põhiuskumust), ei ole me alati rahul Pühakirja detailsusega. Meile tundub mõnikord, et Jumala Sõnas olevad juhised on liiga üldised ja ei ütle täpselt, kuidas peab. Aga kui me ei tea täpselt, kuidas peab, siis kuidas saame olla kindlad, et me teeme õigesti? Ja nii oleme üritanud (mitte väga palju erinevalt Jeesuse-aegsetest juudi õpetajatest) asju täpsustada, lisades Pühakirja kõrvale traditsiooni. Ei, me ei ütle, et see traditsioon on Pühakirjast kõrgemal – peame ju ikkagi tähtsaks sola scriptura printsiipi. Võib olla aga nii, et tihti me üldse ei teadvusta, et tegemist on traditsiooniga, ja peame neid täpsustusi Pühakirja õpetusteks?

Rumeenia juurtega pastor Pavel Goia (kelle inglisekeelseid palveseminare soovitan kõigil kuulata – tasub vaid Youtube'i otsingusse trükkida „Pavel Goia prayer seminar“) räägib oma lapsepõlvest kui kasvamisest ülimalt konservatiivses adventkogukonnas. Neil olid väga kindlad reeglid näiteks selle kohta, mida hingamispäeval sobis teha ja mida mitte. Suvel, kui õunapuud kandsid vilja, tohtis hingamispäeval õuna võtta ainult maast, puu otsast õuna võtmist loeti juba saagikoristuseks – ehk keelatud tegevuseks. Kui poisid ühe koguduseliikme aias hingamispäeval mängisid ja peremehe poeg puult õuna haaras ning isa seda märkas, viidi poeg tuppa, kust hakkasid kostma rihmalöögid ja poisi kisendamine. (Tegelikult siiski karistamist ei toimunud, sest kui noor Pavel tuppa oma sõbra eest kostma läks, siis nägi ta seda, kuidas isa rihmaga vastu põrandat peksis ja poiss sinna juurde väljasolevate laste hirmuks karjus.)

Võime öelda, et ekstreemne näide – traditsioon on see, millel pole mingit piibellikku alust. Võttes Luuka 6. peatüki alguse lahti, võime Jumala Sõna alusel näidata, et Jeesus lausa kaitses oma jüngreid, kui nad hingamispäeval oma tarbeks viljapäid katkusid. Ei ole ju õuna puult võtmine sisuliselt erinev.

Aga sellegipoolest võivad meil olla oma hallid alad seal, mida Pühakiri otseselt ei puuduta.

Üks valdkond, kus meil on laialdaselt traditsioone, on hingamispäeva pidamine, mida puudutas ka eespool toodud näide. Hingamispäeva õige pidamine on adventkoguduses alati tekitanud palju arutelu ning traditsioone.

Palju aastaid tagasi oli rajaleidjate laagris küsimus, kas lapsed võivad hingamispäeval ujuma minna. See küsimus pole mitte ainult Eesti küsimus, ka Pavel Goia räägib sellest (küll Andrewsi ülikooli üliõpilaste kontekstis, aga sisuliselt vahet ei ole). Ujumine ei ole teadupärast eriti vaimulik tegevus, pigem võiks seda käsitleda meeldiva ajaviitena. Mingist varasemast ajast oli traditsioon, mis taunis hingamispäevast ujumist just eeloleval põhjusel. Rajaleidjate laagri ujumise küsimuse lahendasime väga praktilistel põhjustel – palava suveilmaga on värskendus, mida suplemine pakub, tegelikult vajadus. See ei lahenda muidugi igasugust hingamispäeval ujumise küsimust ja ma ei tahagi seda teha – oluline on see, et ükskõik mis otsuse me teeme, on meil olemas selleks hea põhjus, mis on meie jaoks kooskõlas meie südametunnistuse ja Piibliga ja mitte mõjutatud kellegi välja öeldud traditsioonist.

Teine laialdaste traditsioonide valdkond on kirikuriietus. See on valdkond, mida Piibel praktiliselt ei käsitle. Esiteks ei olnud varastel kristlastel meie mõistes kirikuid, inimesed kogunesid seal, kus oli võimalik: kodudes, sünagoogides, looduses, isegi üüritud kooliruumides. Lisaks sellele, meie riietus erineb kardinaalselt sellest, mida kanti esimese sajandi Palestiinas. Ehkki olid stiililised erinevused juutide, kreeklaste ja roomlaste riiete osas, ei mainita Piiblis sobivat stiili. Kristlasteks saanud kreeklased ei pidanud hakkama riides käima nagu juudid. Aga meil on veelgi rohkem valikuid – meil on lühikeste ja pikkade käistega triiksärgid ja T-särgid, erinevate tegumoodidega kampsunid, d˛emprid, fliisid, vestid, jakid, pintsakud ja pusad, jakid, seelikud, pluusid ja kleidid, viigipüksid, kostüümipüksid, vabaajapüksid. Ja erinevad kingad, mille loeteluga ei tahakski alustada.

Meil on kombeks, et kirikusse tulles pannakse selga „head“ rõivad. Meestel tähendab see ülikonda või viigipükste ja triiksärgi kombinatsiooni, naistel kleiti, kostüümi või muidu viisakat kombinatsiooni. Seda võib kokku võtta sõnadega formaalne või poolformaalne riietus. Pidulikul juhul näeb kirik välja kui äriinimeste kokkusaamine.

Probleem on selles, et „head“ rõivad on muutuv nähtus.

Illustreerin seda ühe näitega viimasest ajast. Käisin jaanuaris tööasjus Inglismaal, kus ees oli kohtumine rahvusvahelise ettevõtte töötajate grupiga. Inimestega, kes konsulteerivad nii ettevõtteid kui valitsusi. Kuna olin varasemalt kuulnud inglaste konservatiivsusest, siis valisin ka vastava riietuse – mustad püksid, valge triiksärgi ja pintsaku. Lõppeks olin mina sellel kohtumisel ainuke pintsaku kandja. Enamus mehi olid teksade ja kampsunitega, mille alt paistis triiksärk – kui sedagi. Ja siit küsimus: kui riietuslik formaalsus on kadumas ka selles maailmas, mis põhjusel peaks meie kirik välja nägema nii formaalne? Kas see lisab midagi juurde meie kristliku kogemuse kvaliteedile?

Võis siis on probleem selles, et „head“ rõivad ei ole meie traditsioonis „piisavalt head“.

Ühel hiljutisel hingamispäevahommikul soovis abikaasa nõu, mida kirikusse minekuks selga panna. Kuna oli taaskord külm talvehommik, soovitasin tal panna pükskostüümi. See oli esimene kord üle hulga aja, mil ta seda kostüümi taas kirikus kasutas. Iroonia oli selles, et ta oli selle ostnud kirikus käimiseks, aga kui ta oli koguduses aktiivseks muutunud ja ta valiti hingamispäevakooli sekretäri kohale, siis ta ei saanud oma koguduses seda kostüümi kanda, sest nende koguduse traditsiooni järgi ei tohtinud naised „lavale“ pükstes minna ja sekretär pidi igal hingamispäeval jagama kogudusega eelmise korra statistikat.

Me võime rääkida austusest Jumala ja pühakoja vastu, aga austus on midagi, mis saab tulla ainult seestpoolt, meie suhtest Jumalaga. Riietus ei ole suurem asi austuse kriteerium. See, kuidas me kirikus käime, tuleneb meie traditsioonidest ja traditsioone ei tohiks me võtta ülima autoriteedina. Kui me lähtume sola scriptura põhimõttest, siis ei ole vahet pintsakul või kampsunil, sest riietumisstiili Piibel ei käsitle.

Ma ei ütle seda, et see, millises riietuses kirikusse tulla on absoluutselt tähtsusetu, sest Piibli põhimõtted räägivad korrast, viisakusest ja puhtusest. Piibel räägib, et meie riietus ei tohi olla ekstravagantne ja mõeldud edvistamiseks, aga see kehtib igas riiete kandmise kontekstis.

Selliseid valdkondi, kus me oleme loonud traditsioonid, on küll ja veel. Jumalateenistuste kord. Hingamispäevakooli läbivõtmise viisid. Vanade ja noorte ning meeste ja naiste rollid. Misjonitöö viisid. Ja juttu jätkub kauemaks...

Tulles nüüd lõpuks traditsioonide ja kristliku kasvamise juurde, tahaksin öelda seda, et üks osa kristlikust kasvamisest on see, et me saame aru, milline norm või korraldus pärineb Pühakirjast ja milline on aja jooksul tekkinud traditsioon. On oluline aru saada, mis on seotud päästega ja mis mitte. Oluline on see, et me mõistame eristada head halvast ja head paremast. Ma ei taha öelda, et traditsioonid on iseenesest halvad. Kui mingi põhimõte pärineb traditsioonist, ei ole see iseenesest automaatselt põhjus seda mõtet hakata ümber lükkama ja lammutama (kui just pole selget vastuolu Pühakirjaga). Traditsioonid annavad omamoodi turvatunde. Noore kristlasena on palju lihtsam olla, kui reeglid on paigas, kui keegi ütleb, kuidas on.

Kui ma olin teismeline kristlane, siis ma nägin mõningaid asju just traditsioonide vaatevinklist ja ilmselt oli sel hetkel minu jaoks need piirid olulised. Aja möödudes hakkasin mõtlema ja küsima, miks mõned korraldused on sellised ja mõned teistsugused. Hakkasin mõtlema piibellikke põhimõtete peale, mis neid traditsioone luua inspireerisid, et need enda jaoks selgeks teha. Mõtlesin, kuhu mina isiklikult piiri tõmbaksin, lähtudes oma hetkearusaamisest ja südametunnistusest.

Need piirid – minu traditsioon – ei ole absoluutselt fikseeritud. Ma olen siiski ekslik inimene ja need ei tohi olla mulle jumalaks. Palugem kõik Jumalalt juhtimist, et teha vahet sellel, mis on Tema tahtmine ja mis meie enda mõttetöö vili.

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat