Kogemuste kotike: Kelle käes siis on rool?

Avaldatud 7.11.2016, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

„Sest Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.“ (Ps 91:11) See on meile kõigile hästi tuttav piiblitekst, mis on kord jälle enda paikapidavust ilmutanud ja mille saatel on kohane ja turvaline uude aastasse astuda. See inglitele antud käsk puudutab meid kõiki, ehkki me kõik ei koge seda igal hetkel täpselt samal viisil nagu Immanuel ja Jana järgnevas loos. 

Käisin oma sõbranna Janaga Tallinnas Pereraadios saadet salvestamas ja startisime kl 18 tagasi Tartu poole, tagaistmel reisijaiks kaks võõrast tütarlast. Kuna käes oli juba sügav sügis, siis oli väljas kottpime ning lisaks ladistas vihma ja oli väga sombune. Lisaks sõitis vastassuunast kogu aeg autosid vastu. Natuke enne Mäeküla sõitis meile taas vastu pikk autode rivi, kust ühtäkki üks auto hakkas ootamatult eesolevast autost mööda sõitma ning möödasõidu soori­tamiseks järsult vastassuunda ehk siis otse meile vastu sõitis. Jõudsin hüüatada, et mida see segane ometi teeb, ja edasi juhtus kõik nagu unes. Juhtunu ei võtnud aega rohkem kui mõni sekund, kuid ometi jõudis selle aja jooksul palju juhtuda. 

Oleme ilmselt kõik kunagi kuskil ukse peal mõne inimesega kokku põrganud ja korraga täpselt samal hetkel paremale-vasakule põikama hakanud ja siis tardunud, nähes, et teine pool teeb täpselt samu käike. Proovides teisest nii paremalt kui vasakult edutult mööduda, tekib kahtlus, kas on mõtet proovida uuesti sama liigutust. Ja nii jäädakse sageli kohmetult seisma ja oodatakse, kuidas teine pool käitub. Täpselt sama juhtus ka seal maanteel, kuid olud olid teised – teineteisele vastu liikusid kaks autot kiirusega 90 km/h, vahemaa nende vahel oli mõni­­kümmend meetrit. Liikudes vastassuunda ja märgates mind vastu tulemas, ei tõmmanud see auto enda ritta tagasi, vaid sõitis meile täiskiirusel vastu. Hakkasin seepeale enda autot teepeenrale juhtima, et tee n-ö kolmerealiseks teha, et ta keskelt läbi mahuks, kuid ka tema suundus sinnapoole ja nii poleks me üksteisest mööda saanud, vaid tee ääres kokku põrganud. Tõmbasin seejärel kiirelt auto tee keskele tagasi, et ise kahe vastu tuleva auto vahelt läbi mahtuda, ent ka tema tegi sama liigutuse. Tekkis sarnane olukord, nagu kellegagi ukse peal kokku joostes, kuid selles olukorras ei võinud tarduda ega kohmetuda. Ometi oli see üks segane hetk, mil näis, et kumbki ei oska midagi teha. Aega midagi teha polnud ja valmistusin vältimatuks laupkokkupõrkeks. Jana ütles hiljem, et tema pani juba silmad kinni, sest otsekohe pidi mats käima. Kuid täiesti äkitselt ja sõna otseses mõttes paari meetri kaugusel meist tõmbas vastasmasin külje ette ja liikus oma sõidurajale, ning täpselt samal hetkel tõmbas minu auto teistpidi külje ette ja libises napilt vastutulevast autost mööda. Mäletan, et nägin veel silmanurgast vastutuleva auto tagaotsa, mis libises napilt mööda, riivates peaaegu minu auto tagaotsa. Tegin seejärel vihmast märjal asfaldil paar korda paremale-vasakule slaalomit ning olin valmis kas teiste autodega kokku põrkama või teelt välja sõitma, kui äkki oli auto taas sirgelt tee peal ja sõit jätkus.

Vastu sõitev autorodu polnud lõppenud. Olin lihtsalt sõnatu. See kõik kestis vaid hetke ja oli läbi enne, kui jõudsin üldse midagi väga teadlikult teha. Olen oma elus olnud ohtlikes olukordades ja läbi teinud ka paar avariid, kuid nii lähedalt pole veel surma näinud. Tagantjärele mõeldes on see lihtsalt sõnaselge ime ja toon tänu Jumalale, kes üleloomulikult sekkus ja meie elusid hoidis. 

Tänulik Immanuel Volkonski

Kuidas küll tahaks Saatan sulgeda suu, mis Jumalat kiidab, eriti kui rõõm Jumala kohaolekust ja vabastavast päästest on nii suur nagu Immanueli ja Jana südames. Jumal on nad mõlemad päästnud narkootikumide sõltuvusest ja just sellest nad rääkisidki Pereraadio saates, mida me tol pühapäeval salvestasime. 

Kui Jeesus kord Dekapolise lähistel kurjade vaimude leegionist vaevatud mehe vabastas, tahtis mees Jeesusega koos tulla,  jääda oma heategija lähedusse,  kuid Jeesus käskis tal koha peale jääda, sest tema uus elu oli vägevaks tunnistuseks Jeesuse väest. Hiljem samasse paikkonda tagasi pöördudes nägi Jeesus suurt hulka inimesi, kes otsisid Teda just selle vabastatud mehe tunnistuse tõttu.  Ma usun, et ka Immanueli ja Jana tunnistus teeb sama tööd inimeste südames, kes täna oma hädades siplevad. 

Järgmine lugu räägib taas sellest, mida palve võib korda saata. Ma usun, et ka sina oled kogenud, nagu minagi, et on olukordi, kus ükskõik kui palju sõnu ja seletamist ei lahenda olukorda. Sa võid palju ja südamest seletada ja asi muutub üha segasemaks, kuni taipad vait jääda ja palveasendi sisse võtta. Ja kui sina vaikid ja palvetad, räägib Issand ise seal, kus sind ei kuulata, ning olukorra selginemise tõenäosus on märgatavalt suurem. Mina räägin liiga palju ja palvetan liiga vähe. Kui kellelgi on veel samasugune probleem, siis võib järgnev kogemus meid palvetamise vajaduses kinnitada.   

Jumala imeline puudutus ja kõnetus

Olin 12-aastane ja viibisin parasjagu külas oma kirja­sõbral, kelle vanemad ja vanem õde ning vend olid usklikud. Mul tekkis oma sõbranna perega üks arusaamatus, mida tema vanemad püüdsid vestluse teel lahendada. Tegelikult püüdsid vanemad oma tütrele selgeks teha, et selles arusaamatuses on süüdi tema, mitte mina. Mina aga tundsin end pahasti, sest arvasin, et probleemi põhjuseks olen mina. Vestluse käigus pinge minus üha kasvas, mul oli piinlik ja kuigi nad suhtusid minusse hästi, oli nende kohtlemisviis mulle võõras. Palvetasin kogu aeg mõttes, et Taevaisa mind aitaks, kuid ma ei suutnud kuidagi rahuneda. Seda märgates otsustas mind võõrustav pere minna ülemisele korrusele palvetama. Mina aga ikka palusin meeleheitlikult, et Jumal mind maha rahustaks. Siis tajusin äkki, et Jumal kõneleb minuga ja mu ärevus hakkas tasapisi hajuma. Ühel hetkel tajusin, et ma pole ruumis üksinda. Keegi seisis minu selja taga ja asetas mulle vaikselt käed õlgadele. Küsisin mõtteis: „Kas see oled Sina, Issand?“ ja sain jaatava vastuse. Mul paluti sügavalt hingata ning seejärel sain ma teada, et see suur rahutus minus oli põhjustatud andeks palumata pattudest. Pidasin mõtteis Jumalaga dialoogi. Mulle tuletati ükshaaval patte meelde ja mina palusin sealsamas andeks. Kui olin kõik, mis mulle meelde tuletati, andeks palunud, rahunesin ma, hirm kadus südamest ja mind valdas jumalik rahu. 

Ta kõneles mulle mõttes piiblisalme, millest mulle jäi meelde fraas „ma olen sinuga nii valguses kui pimeduses“. Soovisin oma südames, et Jumal jääkski minuga nõnda kõnelema ja ma tunneksin ikka Tema ligiolu. Olles alles Temaga kontakti saanud, et tahtnud, et Ta lahkuks, oli Ta ju tõotanud minu juures olla nii valguses kui pimeduses. Kuid Ta kinnitas mulle, et Püha Vaimu läbi on Ta ikka minu juures ja minu usu kinnituseks näen ma enda taga valguse kuma, mis sümboliseerib Tema kohaolu. Ettevaatlikult pead pöörates nägin üha heledamaks muutuvat valgusekuma. See püsis mõne hetke ja kadus siis. 

Pärast seda tuli sõbranna oma perega alla tagasi ja tekkinud arusaamatus sai täiesti lahendatud. 

Tänu Taevaisale, et Ta on tõeliselt imeline ja armuline ning halastaja Issand. 

Kiitus olgu Talle nüüd ja igavesti!

V.M.

Oled sa kunagi palunud kellelegi erilist Jumala kinnitust? Kui oled, siis tead, mida tundis see pere, kes oma ülemises toas ühe rahutu Jumala lapse pärast palvetas. Issand astus ligi ja andis sellele oma rahutule lapsele erilise kinnituse oma kohalolust. Just nii nagu Ta ütles Js 30:21: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb...“  Issanda ütlemisega koos tuleb rahu ja selgus ja teadmine, et ei olda kunagi üksi. 

Meil on ka oma „ülemine tuba“ palvelisti näol, mis koondab inimesi mitmeist paigust nii kodu- kui ka välismaal ning kuigi me ei ole ühes kohas koos, on meil ometi ühine palveelu. Ma polegi kokku arvutanud, kui palju palveid sinna päeva jooksul keskmiselt „laekub“, aga seda tean ma küll iga päevaga üha selgemalt, et Issand kuuleb palveid. Reimo lood kinnitavad seda ka. Kinnitavad aga ka seda, et väga sageli asume pärast Jumala juhtimise palumist oma plaani järgi tegutsema ning Tal tuleb meie uksele mitmeid kordi „koputada“ ja meelde tuletada: „Miks sa ei kuula mind ega kuuletu? Sa ju ise palusid, et ma juhataksin?“

Kogesin alles hiljuti, kui suur vägi on ühispalvel. Palusin eestpalvet oma tööasjade pärast – tegemist on ehitusfirmaga – ja palusin hommikul oma päeva Taevaisa kätte, et Tema juhiks ja annaks tarkust teha õigeid otsuseid. Hommikul läksin poodi, et osta WC-pottide paigaldamiseks vajalikud painduvad torud. Mul oli juba eelmisel õhtul plaan paigas, milliseid torusid ma vajan, niisiis läksin sanitaartehnika poodi, valisin torud välja ja asusin maksma, kui kuulsin oma peas selget mõtet, et ma peaksin veel ühe detaili lisaks ostma. Mõtlesin, et saab ka ilma selleta hakkama, aga mõte ei kadunud kuhugi. Ajasin oma jonni edasi, et seda asja pole vaja, ja maksin torude eest ära. Läksin juba poest välja, kui tuli uus mõte: „Sa ju ise palusid, et ma sind juhiksin, mine ja osta see vajalik lisa detail!“ See oli nagu mõte, aga samas kõlas, nagu oleks keegi mulle seda sõnadega öelnud. See pidi olema Jumala hääl. Otsustasin kuuletuda ja läksin tagasi poodi, kuigi pean tunnistama, et samal ajal mõtlesin, et hea küll, ostan selle jupi ja kui vaja ei lähe, saan tagasi tuua. 

Poes otsustasin veel igaks juhuks üle küsida, kas ma ostan ikka vajaliku asja. Mulle soovitati igasuguseid huvitavaid variante ja ma isegi korraks kaalusin müüja soovituse järgi toimida, aga oma südames tundsin, et pean jääma Jumala juhtimisele kindlaks ja nii ma ka tegin.  

Kui ma ehitusobjektile jõudsin, selgus, et ilma selle lisadetailita poleks kuidagi õnnestunud WC-potte paigaldada. Tänan tõesti, et ma tegin õige valiku ja kuuletusin Jumalale. Kui ma seda teinud poleks, ei oleks me objekti õigeaegselt valmis saanud. Imeline on Taevaisa juhtimine, au ja kiitus Talle!


Selle sama objektiga on ka teine kogemus. See juhtus mõne nädala eest. Hakkasin muret tundma sellepärast, et mul oli juba mitu nädalat järjest probleeme hingamispäeva algusest kinni pidamisega. Alati tuli viimasel minutil midagi ette kas siis töö- või eraelus, eriti just tööasjades. See vaevas mind ja ma hakkasin palvetama, et Taevaisa lahenduse leiaks, sest ma ju teadsin ja tean ka praegu, et Tema lahendused on kõige paremad. Samas otsustasin, et ükskõik, mis olukord ka ei oleks,  mina ei taha enam hingamispäeva rikkuda. Teadsin väga hästi, et omast jõust ma seda ei suuda, aga Jumalal on see võimalik.

Niisiis palvetasin ja lootsin Jumalale. Saabus reede, helises telefon ja toru otsas oli väga vihane klient. Seoses suure töökoormusega olime oma objektiga veidike jänni jäänud ja klient ei olnud üldse rahul. Klient ütles, et nüüd tuleb reede õhtul ja laupäeval tööle tulla ja teda ei huvita, kas tulen ise või saadan kellegi. Mina aga mõtlesin, et mis seal siis enam vahet on, kas saadan kellegi või lähen ise, hingamispäeva rikun niikuinii. Otsustasin jääda endale kindlaks ja palvetasin vaikselt mõttes. Siis ütlesin kliendile, et kahjuks ei ole see võimalik, aga mul on juba varem plaani võetud, et pühapäeval teeme ka tööd. See vastus teda ei rahuldanud ja ta nõudis kategooriliselt, et me tuleksime tööle nii reede õhtulkui ka laupäeval, ja lubas vastasel juhul sanktsioone kasutada. See oleks tähendanud rahalist trahvi. Ta andis mulle mõtlemisaega kuni kella neljani õhtul ja lõpetas kõne. Mõtlesin, mis see siis nüüd oli. Ja taipasin, et see on vaenlase rünnak. Kas ma ka sellises olukorras Jumalale ustavaks jään? Korras lõi kõhedaks küll, aga otsustasin siiski, et tulgu, mis tuleb, meie ei lähe hingamispäeval tööle. Palvetasin vaikselt: „Jeesus, Sina näed seda olukorda ja ma olen valmis kannatama kui vaja, aga Sinul on alati kõige parem plaan olemas. Ma usaldan täielikult Sind, Jeesus.“ 

Lõpetasin palve ja varsti helistaski klient, nüüd tunduvalt rahulikuma häälega. Ta ütles, et tuleb koos teise tellijaga kolmapäeval objektile vaatama ja siis peab olema 90% tehtud. Ütlesin, et selge. Kui ma olin kõne lõpetanud, tuli mu hinge selline rõõm, et ma lausa hõiskasin rõõmust ja tänasin Jumalat. Kui imeliselt Ta lahendab olukordi, mis meile tunduvad lahendamatutena – kui me jääme Temale ustavaks.


Seoses palvetamisega on mul veel üks kogemus. Me teame, et Piibel õpetab ennast Jumalale täielikult ära andma, teisisõnu surema oma lihale ehk oma minale. Olin selle üle juurelnud, et kuidas see praktikas välja näeb, kui ühel pühapäeva hommikul läks mul uni suhteliselt vara ära. Pere alles magas. Kui ma voodis lesisin, tuli mul soov palvetada ja seda ma ka tegin. Palve ajal sai mulle järsku selgeks, mis toimus Jeesusega Ketsemani aias ja Kolgatal. See pilt oli nii selge, justkui  film oleks mu silme ees jooksnud. Me kõik teame, et Jeesus palvetas Ketsemanis Isa poole ja palus, et kui see on võimalik, siis see hirmus karikas, millest Ta jooma pidi, läheks Temast mööda. Jeesus tegi seda kolm korda. See näitab, et Tal oli tõsi taga. Me teame, et Jeesus oli siin maa peal elades samasugune inimene nagu meie ja kõiges kiusatud nagu meie. Seda räägib meile Piibel.

Mulle sai selgeks, et kui Jeesus Ketsemanis palvetas, siis see oli võitlus liha ja vaimu vahel ning Jeesus võitis selle võitluse, sest Ta alistus täielikult oma Isale. See võitlus lihaga aga ongi võitlus  enese minaga, võitlus enese äraandmise eest Jumalale. Ma sain aru, et me peame alanduma Jumala ees ja ennast täielikult Jumalale üle andma.  

Edasine vangivõtmine ja ristilöömine olid juba Ketsemanis tehtud Jeesuse otsuse tagajärjed, suur võitlus aga võideti Ketsemanis. Meid kutsutakse ka sellist otsust tegema, järgnema Talle ristile, kus meie mina risti lüüakse. Kui me seda teeme ja alistume Jumalale täielikult, siis saab Jumal meid uueks luua, nagu Ta tegi seda Jeesusega. Kui Jeesus hauast üles tõusis, ei olnud Ta enam kaduvas kehas, vaid kadumatus ehk surematus kehas. Loomulikult saame meie surematu keha alles Jeesuse teisel tulemisel. 

Kui me viime ma mina igal hommikul – või  teinekord  ka mitu korda päevas – Kolgatale ja laseme selle risti lüüa, siis me sünnime uuesti ja Jeesus elab meis ning siis me oleme uus loodu.

Ärgem laskem Saatanal ennast petta selliste valedega, et ela kuidas tahad, Jeesus on su päästnud.  Jah, Jeesus päästis meid Kolgatal, aga meil tuleb see pääste vastu võtta ja kuuletuda sajaprotsendiliselt. 

Reimo Ainsar

Mis tunne oleks alustada uut aastat uuena? Aasta on uus, süda on uus, eesmärk on uus. „See pole võimalik,“ ütled sina.  Aga „kõik on võimalik sellele, kes usub,“ ütleb Jeesus Mrk 9:23 ja "Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!" (Mt 19:26) Oled sa valmis astuma Kõikvõimsa Jumala poolt meile kingitud usus Tema tõotustesse ja laskma Tal need enda sees ellu viia? Ja kui miski viltu läheb, on need Kolgata haavades käed ikka sinu poole sirutatud, Sind võetakse vastu ja Jumal ütleb taas: „Astu edasi!“ 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat