Virve Toom: Jumala kogudus on Tema silmatera

Avaldatud 17.10.2016, allikas Meie Aeg

Möödunud aastal jagasid oma mõtteid-kogemusi-muljeid Meie Aja veergudel Kasvamise rubriigis. Kui sa vaatad tagasi 2015. aastale, siis mis oli sinu jaoks suurim kasvamise koht? Või oli neid mitu?

Aasta 2015 ongi olnud kasvamise aasta koos Jumalaga. Samm-sammult edasi astumise aasta, sest aasta tagasi poleks osanud aimata, kus ma nüüd olen, millega tegelen ja millised väljakutsed mind veel ees ootavad. 

Asusid möödunud aasta suve lõpus taas kooliteele, oled nüüd Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudeng. Mis ajendas sind olemasolevate kohustuste kõrval uusi kohustusi võtma?

Seda kooliskäimist ei ole ma enda jaoks kohustusena võtnudki, pigem on see võimalus, eesõigus. Ja vahend, et õppida paremini tegema seda, mida ma juba koguduse juures teen.

Mis on seni olnud koolimineku juures kõige raskem?

Võib-olla see algne otsustamise hetk oligi kõige raskem. Tegelikult oli mu abikaasa see, kes oli kindlalt veendunud, et ma peaksin sinna kooli minema. Kui dokumentide esitamise kuupäev lähenes, siis hinges suurenes ärevus, sest teadsin, et pean ise otsustama, kas minna kooli või mitte. Minu mõttekäik kulges nii: kas Jumal soovib, et ma õpiksin vaimulikke teemasid? See ei ole küsimus. Jumal kindlasti soovib, et me igaüks õpiks Piiblit ja selle põhimõtteid paremini tundma. Minu küsimus oli, kas just SEE kool ja kas just NÜÜD on minu jaoks õige koht. 

Aga mis on pakkunud rõõmu ja äratundmist, et oled õiges kohas?

Jumal vastas mu küsimusele, kui olin selle pärast eriliselt palvetanud. Ta vastas mulle sel samal hommikul ühe telefonikõnega. Tõsi, helistajaks oli siiski inimene, kuid see vestlus sisaldas kinnitust, et see koht on minu jaoks õige. Edasine on toonud ainult kindlust, et  see on olnud hea otsus. 

Missugused märksõnad sinus helisema löövad, kui kohtud sõnaga „kogudusetöö“? 

Hoolimine, inimestega nende murede-rõõmude jagamine. See osa on eriliselt meelde jäänud lapsepõlvest pastori peres kasvades. Nägin lapsena kogudusetöö n-ö köögipoolt ja mingil ajal see hirmutas mind. Nüüd sellele mõeldes mõistan, et lapsena ei suutnud ma täiel määral kogeda kogudusetööga kaasnevat teist poolt – Jumala õnnistused ja juhtimine. Nüüd, kui olen seoses kogudusetööga kogenud seda Jumala juhtimise ja õnnistuste poolt, tean, et ei ole vaja hirmu tunda.

Missuguseid rolle oled kogudusetöös ise aastakümnete kestel täitnud?

Muusika ja lauluga olen juba lapsena seotud olnud, ikka pandi meid õega laulma, olgu see koosolekul, omavahelistel või külastustel. Hiljem on olnud õnn nii suuremate kui väiksemate kooride või ansamblite koosseisus kaasa laulda. Muusika ja lauluga oli kunagi seotud noodikirjutaja amet, mida minagi hoole ja armastusega täitsin. Nüüdseks on tänapäeva tehnoloogia selle aeganõudva töö lõpetanud. 

Kestma on jäänud aga lastetöö. Lastetundide läbiviimisega alustasin siis, kui ise veel keskkoolis käisin, ja lastetunde viin läbi ka nüüd. Aja jooksul on kõik vahendid ja võimalused aina paremaks läinud ja see teeb ettevalmistustöö põnevamaks ja säästab palju aega.

Tegelikult on neid rolle olnud erinevaid, need on sisaldanud koordineerimist, meeskonnatööna ettevõtmiste ja ürituste korraldamist, aga ka köögis kokkamist. 

Viimaste aastate väljakutsed on olnud diakooniatöö ja kõnelemine. Kõik see on pannud rohkem otsima, uurima, juurdlema, palvetama, usaldama. Andnud on see rõõmu, kogemusi ja tänutunnet. Tegelikult on andnud ka kurbust, seda siis, kui olen otsinud inimest, kes on aastaid kogudusest kadunud, olen ta leidnud ja ühendust võtnud ja siis on see inimene kõik ühenduskanalid blokeerinud. Kurb.

Eesti liidu nõukogu aasta viimasel istungil kinnitati sind liidu peasekretäri abiks, mis tähendab, et sinu töö laieneb kohaliku koguduse tasandilt kaugemale. Mida see töökoht sinu jaoks sisaldab? Mida see sinu jaoks tähendab?

Mida see töökoht minu jaoks sisaldab, peaks ehk küsima, kui olen jõudnud juba sellesse töösse sisse elada. 

Praktilises mõttes tähendab, et pean valima, millistest ettevõtmistest pean loobuma, sest ööpäevas on jätkuvalt ainult 24 tundi. Tegelikult olen juba mõned tööd ja tegemised kõrvale jätnud, need ei puuduta küll kogudusetööd. 

Selles, et minu töö laieneb kohaliku koguduse tasandilt kaugemale, näen Jumala juhtimist. Siis, kui olin Jumalale oma südames öelnud, et tahan Tema tööd teha, siis kohe pärast seda tulid tõsised pakkumised, selle töökoha pakkumine sealhulgas. Kui mõtlen tööle Eesti liidus, siis olen valmis tegema väikseid asju, sest tean, et kõik suured asjad koosnevad väikestest ja ükski suur asi ei toimi, kui pisiasjad selles on segamini ja korrast ära. Usun, et Jumal aitab mind selles.

Tänapäeval valmistab paljudele pühendunud koguduseliikmetele muret ajanappus – täiskohaga palgatöö ja pere võtavad oma ning jaksu enam ei jagu. Kuidas julgustaksid kogudusetöös siiski kaasa lööma? On sul endal mõni valem, millest kinni hoiad ja mis tagab tasakaalustatud ajakasutuse?

Oi-oi, ajateema on valus teema. Üks on kindel: kogudusetööks kasutatud aeg on hästi kasutatud aeg. Ehk võib siin võrdluse tuua kümnisega: kui anname osa Jumalale, siis Tema hoolitseb, et ka meile jääks piisavalt. Loomulikult tuleb seda oma osa ka targalt kasutada. Mina ise ei saa hakkama kindla päevaplaaniga, sest üks telefonikõne võib selle plaani hetkega uppi lüüa. Plaani teen küll, aga see on selline sujuv tööde järjekord, kuhu erakorralised asjad saab vahele lükkida. 

Üks soovitus on küll: kui igaüks mõtleb oma tegevustele, siis seal võib olla midagi sellist, mida ei olekski vaja teha. Me teeme midagi, mida oleme kogu aeg teinud, sest oleme nii harjunud. Sellise „tühja“ tegevuse leidmine ja oma elust kõrvaldamine on suur ajavõit.

Mis seisus on adventkogudus sinu silmis – nii Eestis kui laiemalt?

Selles küsimuses ei suudaks ja ei tahaks hindaja rolli võtta. Kuid usun kindlalt, et Jumala kogudus on Tema silmatera. Nii nagu on olnud läbi ajaloo, nii ka nüüd, tuleb ette võite ja kaotusi, tõuse ja mõõna perioode, kuid ilma Jumala teadmata ei juhtu midagi. Kogudus koosneb inimestest, mitte pühakutest, kuid see asjaolu ei sega Jumalat kutsumast meid, inimesi, koostööle lõpuaja evangeeliumitöös. 

Mida sooviksid Meie Aja lugejatele uueks aastaks?

Soovin igaks eelseisvaks päevaks astumist koos Jumalaga, Tema juhtiva käe kõrval. Vaid nii on julge astuda. 

Intervjuu läbi viidud selle aasta jaanuaris. Juunis valiti Virve Eesti Liidu peasekretäriks.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat