Terve kogudus

Avaldatud 15.10.2016, allikas Meie Aeg

Riias septembri (2015 — toim) lõpul toimunud SEEDS konverentsil räägiti muuhulgas ka tervet (tervise mõistes) kogudust iseloomustavast kaheksast faktorist, millest üks on armastavad suhted. Et kogudus oleks terve ja kasvav, peaksid kõik kaheksa faktorit koguduses toimima. Üllataval kombel on aga armastavad suhted uuringute põhjal adventkoguduses kogu maailmas üks nõrgima tulemusega faktoreid. Kuidas mõjutab see meie koguduse kasvu?

Hiljuti läks üks Eesti adventkoguduse noor liige olude sunnil mõneks ajaks välismaale elama. Oma kodukoguduses oli tal mitmeid lähedasi sõpru. Ta tundis, et kogudus on tema teine kodu  − koht, kus talle meeldib olla, mille edenemine on ka tema südameasi ja kus ta saab oma andidega tööle kaasa aidata. Nüüd aga, eemal kodustest ja sõpradest, üritades oma elu välismaises suurlinnas järje peale saada, tundis ta nii mõnelgi õhtul üksindust ja koduigatsust, kuid ta teadis, et on seal põhjusega. Hingamispäeval otsustas ta külastada selles linnas asuvat adventkogudust. Edasisest räägib ta ise.

Mul ei olnud ühegi kiriku suhtes mitte mingisuguseid ootusi! Ma tean ju, et kohanemisega läheb aega ja nii ei oodanud ma midagi peale selle, et saaksin pärast oma vaikset nädalat vähemalt inimeste keskele. Igatsesin suhtlemist. Kui ma adventkirikusse jõudsin, oli seal tervitaja ukse peal. Ta ütles meile „tere“ ja küsis, kas me oleme esimest korda selles kirikus. Me ütlesime „jah“, misjärel ta palus meil oma nimed ja aadressi raamatusse kirjutada, mis tundus natuke huvitav. Sel ajal, kui kirjutasime, ei öelnud ta meile midagi, vaatas oma telefoni. Hiljem näitas, mis suunas saal on ja rohkem ei midagi. 

Jumalateenistuse alguses oli küll üks tervitamise laul, mille jooksul veerand inimestest lauldes saalis ringi käisid ja kätt andsid. Teised istusid ja laulsid. See oli suhtlemisele kõige lähem kogemus. Samas tundusid inimesed rõõmsameelsed, võib-olla olime meie nii hirmuäratavad, et meile ei julgetud naeratadagi. Teenistus oli vahva  − oli hästi palju laulmist, mis oli tore. Jutlus oli huvitav, kuigi seda rääkis väga tugeva aktsendiga mees  − pastorit seekord polnud kohal. Pärast teenistust me lahkusime, kuigi neil oli veel ühine lõuna, aga kuna keegi lõpus midagi ei öelnud ja keegi meid ei peatanud, siis tundsime, et oleks imelik esimesel korral sinna jääda. Nagu ma ütlesin, suuri ootusi mul polnud, tore oli olla adventistide keskel ja jumalateenistusel osaleda. 

Hiljem ma mõtlesin, et ma tahaksin kellegagi suhelda ka. Olin kuulnud, et kesklinnas on selline kirik, mis on väga sõbralik. Vaatasin koguduse kodulehekülge, kus oli tutvustav video ja lehe ülesehitus oli juba selline, nagu oleks antud igale inimesele, kes seda vaatab, isiklik kutse kohale tulla. Kodulehel reklaamiti ka seda, et iga kord pärast teenistust saab juua teed, kohvi ja jutustada. Kui ma kirikusse sisse astusin, siis esimene inimene ukse juures jagas kava, teine Piibleid, aga kuna mul Piibel oli, siis tänasin viisakalt ja liikusin edasi. Kolmas inimene seisis ukse lähedal ja kui ma temast mööda tahtsin minna, küsis ta, kas ma olen siin esimest korda, mis mu nimi on, kui kaua ma selles linnas olen olnud, mida ma teen ja miks ma tulin. Alguses arvasin, et ta viisakusest küsib, aga kui meil tekkis lühike vestlus, siis olin rõõmsalt üllatunud, et ta näitas minu vastu üles huvi.

Kui teenistus lõppes, olin valmis minema, ise rõõmus, et siia tulin. Kuna ma istusin rea keskel, ei saanud ma kohe minna, tüdrukud teiselt poolt hakkasid minuga suhtlema, siis tuli teisi juurde ja mind kutsuti pastori juurde lõunale, kuhu läksid kõik noored. Algul keeldusin viisakalt, kuna ma ei teadnud, kus pastor elab ja julgusest jäi ka puudu. Lõpuks tulid pastori naine ja pastor ise tervitama ning nende kutse peale läksin neile külla. Noored läksid pastori juurde koos jalutades, veetsime seal mitu tundi üksteist tundma õppides ja suheldes. Ma ei olnud ainuke uus inimene ja mitte kõik noored polnud selles koguduses kaua olnud, aga kõik olid nii avatud, sõbralikud ja siirad.

Kindlasti on kultuurid erinevad ja teinekord me kardame ehk inimesi ’ära ehmatada’ sellega, kui kohe suhtlema asume, või ei viitsi, või ei taha oma mugavustsoonist välja tulla. Võõra inimesega suhtlemine on alati teatud pingutus. Ometigi me ei tea, kas inimene vajab seda või mitte, kui me ei ürita.

 Jah, meil on tõde, kuid mis on tõde ilma Jeesuse armastava iseloomuta? Jumalas on koos arm ja tõde. Johannes ütleb, „Olgu meiega arm, halastus, rahu Jumalalt Isalt ja Jeesuselt Kristuselt, Isa Pojalt, tões ja armastuses!“ (2. Jh. 3). Laulja räägib sellest, kuidas Jumalas kohtuvad arm ja tõde, ning õigus ja rahu annavad üksteisele suud (Laul 85:10 NKJV). Oli tore mõni aeg tagasi uudistest lugeda, et Filipiinidel jagasid adventistid välja 1 miljon lendlehte lootusest ja hingamispäevast inimestele, kes paavsti visiidi ajaks olid kohale tulnud, kuid kui need inimesed, kes on kuulnud ja usuvad adventkuulutusse, tulevad siis meie kogudustesse, kas nad leiavad sealt sõprust ja hoolimist? Mida saaksime teha selleks, et see nii oleks? 

Autor toimetusele teada

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat