Kogemuste kotike: Astudes Jumala plaani sisse

Avaldatud 27.5.2016, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Mida tähendab Jumala plaani sisse astumine? Tema plaan on meie jaoks igaks päeval valmis ja meie teeme valiku – kas end või Teda esikohale pannes. Sellisest astumisest ja selle tagajärgedest kirjutab Janne.

Ühel hommikul Mariehamnis Ahvenamaal ärgates sain südamesse kindluse, et pärast septembris toimuvat õppesessiooni Tartus tuleb sõita Setomaale. 2012. aasta kevadpidustuste järel seda minu isapoolsete juurte ja lapsepõlvesuvede kanti külastades tutvusin Saatses, Setomaa tagumises nurgas, ühe vanapaariga, kes nüüd ikka helistab ja külla ootab. Mainisin neile, et võib juhtuda, et tulen septembris Setomaale. Ma ei olnud sel aastal sinna veel jõudnudki. 

Alles Tartus õppesessioonil olles sain aega uurida bussiühenduste kohta. Selgus, et minu isa kodukülla Lutepääle buss Tartust enam ei sõidagi! Samuti selgus, et onu, kes vanavanemate talus täna elab, on just tol nädalavahetusel Tallinnas. Palvetasin oma plaanid Jumala kätele ja kogesin, et ma ei pea end „nui neljaks” Setomaale pressima, kui näib, et ma sinna kuidagi ei saa. Kuna ma ei olnud ammu käinud armsatel sõpradel Võrus külas, helistasin Ruttile ja küsisin, kas nende nädalavahetus on vaba ja võiksin hoopis neid külastada. Selgus, et nende paljudest lastest ei ole just tol nädalavahetusel ühtki kodu külastamas ja meil oleks võimalus veeta nädalavahetus koos. On hea minna, kui kuuled telefonis sõnu: „Ma ootan!” Hingamispäeval kutsusid Rutti ja Aivar lõunale ka armsa Kadri, kellest olin kuulnud, kellega olin kirjavahetuses olnud, kuid keda ma eal kohanud ei olnud. Me istusime lõunalauda pärast kirikut ja tõusime sealt alles õhtul kell 21! Jah, just nõnda palju tunde saime jagada vaimulikke kogemusi, otsimisi ja leidmisi, ühiselt palvetada ja üksteist julgustada. Oli tõeline vaimuliku kosutuse aeg ja lisaks veel võimalus õppida tundma üht uut inimest, kes Kristuses kasvab, nagu me kõik! 

Pühapäeva varahommikul seadsime autonina Läti piiri poole, et rabas jõhvikaid noppida. Oli veel öiselt karge ning noppides külmetasid sõrmed. Kui päike tõusis, sulasid sõrmed ja me koorisime endilt vammused. Naeratus venis endisest laiemaks! Eriti siis, kui üheskoos mõistsime, et Jeesus on tõeline Elupäike, kes teekonda valgustab ja soojendab. Ma naudin väga sääraseid eemalolemise aegu, mil on võimalik nii mõtteid jagada kui ka vaikida ning ümbritsevat vaikust endasse valguda lasta. Kiirustamata. 

Kui olime lõunasöögile asumas ja saun küdemas, helises telefon. Vanaproua Saatsest helistas: „Mul on kotletid ja salat juba valmis! Kus sa oled, Janne?” Olin unustanud teatada, et ma sedapuhku Setomaale siiski tulla ei saa – buss ei sõida ja onu ka Setomaal ei ole. Vanaproua Helgi oli väga kurb, et ma ei olegi kohe-kohe ta uksele koputamas. Olime mõlemad kurvad, et säärane arusaamatus oli tekkinud. Järgnes mõtete mõtlemise tund. Aivar oli valmis mind Saatsesse autoga ära viima. Sinna on Misso kandist, kus parasjagu olime, ca 70 km. Palvetasin ning sain mõtteisse armsa koguduse õe Viktoria, kes Mikitamäel, Värska külje all elab. Ta oli nõus ise seda vanapaari külastama, minu asemel, kui äkitselt sähvatas tal idee, et võib mulle Võrru vastu tulla, et võiksime ikkagi koos Setomaa kaugesse nurka sõita. (Muide, olen kogenud kahekesi minemise õnnistust varemgi. Jeesus ei saatnud asjata jüngreid just kahekesi välja!) Vaikselt saabus selgus – tuleb sõita Setomaale! Mis sest, et olin plaaninud õhtuks Tallinnasse jõuda. 

Rutti, Aivari ja Kadriga sõitsime enne Võrru naasmist läbi Misso vanadekodust, kus koguduse õde Helvi oma elu elab. Seegi käik oli kirgastav – näha, kuidas inimesed seal kodumaa lõunapiiri lähistel elavad ja rõõmsad on, vaatamata vanadushetkedele. Helvi toakaaslane Silvi sai samuti palveosadusse võetud, kui lahkumise eel Jumala ees olime ja Tema Sõnastki kinnitust otsisime. Eakatel oli rõõm, isegi kui nad teadsid, et vaid „üleukse” sisse vaatasime ja pikalt ei peatunud. 

Rutti söötis kõhu täis, pakkis kaasa aiasaadusi ja viis siis Võru bensiinijaama, kus Viktoria juba ootas. Hämmastusin, et üks inime Setomaalt vaevub tulema Võrru vastu, et siis koos läbi Setomaa selle tagumisse nurka jõuda. Õhtu ei olnud enam varane. Jätsin ühe helde koduga taaskohtumiseni ja kogesin, justkui oleks Jumal mind üle andnud teiste heldete käte hoolde. Istusin Viktoria autosse ja mul oli tunne, justkui me jätkasime sealt, kus eelmisel korral jutt katkenud oli. Selgus, et Viktorial oli tol päeval vaja kellegagi rääkida ja meie kohtumine oli mõlemale kosutuseks. See omakorda kinnitas mind, et kuigi oma plaanidest loobumine ei olnud väga kergelt tulnud, olin astunud Jumala plaani sisse. Selles olles võidavad alati kõik ja see on palju täiuslikum kui ükski inimlik plaan! Kui Saatsesse jõudsime, ootasid Helgi ja Paul ning meil oli õnnistatud koosolemine kümnete küsimuste ja vastustega Jumala Sõnast. Ja taas imestasime selle vanapaariga Jumala juhtimise üle, kuidas Ta meid kolme aasta eest tuttavaks oli teinud! Mina kõndisin Saatse surnuaia poole ja Helgi tegi koduõuel aiatöid, kui keset kevadvaikust ses piiriäärses külas meie jutt tol korral veerema hakkas. Ei mäletagi, mitmendat korda me juba nende laua ääres teed jõime ja elust, Jumalast ning kõigest südamel olevast vestlesime. Oli rõõm, et saime seal koos Viktoriaga olla. Kahekesi minna on alati toekam. 

Kui Viktoria mind hilisõhtul Värska sanatooriumisse viis, kuhu pidin ööseks jääma, oli fuajees naine, kes tundis end kehvasti. Oli hiline aeg ja vastuvõtutöötajana tööl vaid turvamees, kes palvele abivajajale kiirabi kutsuda ütles, et las abivajaja kutsub ise. Helistasin kiirabisse, mis seal kauges kagunurgas tuleb kohale üpris pika maa tagant. Samal ajal saime Viktoriaga Valentina pärast, kes pärit Sillamäelt, palvetada, temaga suhelda, julgustada. Jumal oli meid täpselt õigel hetkel sinna fuajeesse toonud. Kui kiirabi oli lahkunud, talutasime Valentina tuppa ja naine sai pärast süste ja tablette ööunele. Turvamehele sai kotisolnud raamat „Tervis ja heaolu”!

Kui hommikul rattaga sanatooriumist Värska poole sõitsin, et vanavanemate haud korda teha ja küünal põlema panna, oli süda täis tänu ja rõõmu Jumala imeliste juhtimiste eest. Oli esmaspäev ja Värska pea inimtühi, täis vaikust. Parkisin ratta ja astusin surnuaia veelgi sügavamasse vaikusesse. Oli hea „maanduda” kõigist sõitmistest lõpuks ometi esivanemate radadele, korraks peatuma. Ma ei jõudnud aga veel tikkugi tõmmata, kui keegi hüüdis: „Appi, appi, tulge appi!” Viskasin küünla ja tikud nurka ning jooksin, sest eemal, haudade vahel oli üks memm pikali kukkunud ega saanud püsti. Ta olevat seal pea tunni lebanud! Muidu nii inimtühjast Värskast leidsin siiski ühe müüjanna abiks, saime naise jalule ja müüjanna kutsus ka medõe kohale. Aega läks, aga kui surnuaiast lahkusin, oli Maarja jalul ja kõndis omal jalal. Ta oli kukkumisega kummutanud kõrvalhaua kivi, purustanud lilli-vaase ja mitmel haual segadust tekitanud. Tõeline kaos, mida tuli korrastada. 

Kui rattaga tagasi sanatooriumisse sõitsin, ei suutnud ma TAASKORD ära imestada, KUI õigeaegsed ja TÄIUSLIKUD on Jumala juhtimised! Et Ta armastab inimesi nii palju, et saadab kedagi, kel kaks jalga ja kätt, kuid omad mõtted ja plaanid tolleks päevaks, just õigel ajal kuulma appihüüdeid. Olin tänulik, et olin inimlapsena saanud Tema tööriist olla. Sellest paremat olemas ei ole. Ja samas, vaid Tema nägi seda kõike ette. Arvasin, et tuleb üks rahulik ennelõuna Värskas! Jumalal on oma plaanid ja ma olen tänulik, kuigi ka hämmingus, et Ta nii Kõiketeadja ja Hea Isa on – iga abivajaja suhtes. Süda lihtsalt laulab tänust, mõeldes Tema ettenägelikkusele! Tänu Issandale ka kõikide pisidetailide juhtimise eest sel mitmepäevasel teelolekul Kagu-Eestis! Kogesin Tema heldust inimestes, kes mind vastu võtsid ja teele saatsid. Jumal ise astubki sageli me ellu läbi inimeste, et meie saaksime teiste ellu samamoodi astuda. Oleme kõik teelised, kes vajavad üksteist. See oli üks ergastav, kinnitav aeg koos uute ja vanade sõpradega. Kui juba Tallinnas tagasi olles ühele armsale perele ka jõhvikaid saatsin, kostsid nad, et olevat just unistanud neist marjadest, saamata ise siiski marjule minna. Jumal nägi ka nende igatsust ja saatis meid Läti piiri äärde rappa, et võiksime inimestele, kes meile teadmatult jõhvikaid igatsesid, neid noppida. Seda suudab vaid Tema! 

Tänades, Teda ülistades ja kiites ning lihtsalt Tema suurust, tarkust, heldust ja heasoovlikkust ning plaane imetledes! 

Janne Kütimaa

PS. Olen tänulik, kui lugejal on hetk aega ka need inimesed, keda teel kohtasime, Jumala ette tuua. Et igaüks neist võiks jätkata julgelt Jumala tundmaõppimise teekonda ja leida Taevase Isa armastuse, elu ja kõike ülirohkesti! 

Me ei saa kunagi olla paremas kohas kui Jumala plaanis, sest keegi ei armasta meid ja meie kaaslasi rohkem kui Tema ja mitte kellelgi pole paremat plaani kui Temal. Ja mitte miski ei tee meid õnnelikumaks kui Tema plaanis olemine. Ehkki see võib nõuda meilt oma plaanidest loobumist, teeb kogu olukorra rõõmsaks see, et teeme seda kellegi teise pärast nagu järgnevas John Maxwelli poolt kirja pandud loo, mille ma mõne aja eest leidsin ja mis leidis aset tema sõbra Dan Clarkiga. See lugu on Janne looga tihedalt seotud. Sealgi on olemas oma plaan ja Jumala plaan ja sealgi astutakse Jumala plaani, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed. 

Dan Clark meenutab, et kui ta oli teismeline, seisid nad kord isaga tsirkuse piletijärjekorras. Oodates jälgisid nad otse enda ees järjekorras seisvat peret. Ema ja isa hoidsid käest kinni, nende järel aga seisis nende kaheksa last, kes kõik käitusid hästi ja olid ilmselt kõik vähem kui kaheteistkümneaastased. Nende puhastest, kuid lihtsatest riietest võis järeldada, et neil polnud eriti palju raha. Lapsed vadistasid omavahel kõigest sellest põnevast, mida nad lootsid näha, ning nende jutust võis järeldada, et tsirkus on nende jaoks senikogemata seiklus. 

Kui pere jõudis müügilauani, küsis teenindaja, mitu piletit nad soovivad ja pereisa vastas uhkusega: „Palun mulle kaheksa lastepiletit ja kaks täiskasvanute piletit, siis ma saan viia oma pere tsirkusesse.“ 

Kui teenindaja nimetas hinna, siis lasi naine oma mehe käest lahti ja langetas pea. Mees kummardus lähemale teenindaja poole ja küsis: „Kui palju te piletite hinnaks ütlesite?“ Teenindaja nimetas uuesti hinna. Ilmselgelt polnud mehel nii palju raha. Mees paistis väga lööduna.

Clark räägib, et tema isa vaatas kõike seda, pani oma käe taskusse, võttis sealt välja 20-dollarilise ja lasi sellel maha kukkuda. Isa kummardus, korjas raha üles, koputas eesseisvale pereisale õlale ja ütles: „Vabandage, härra, see kukkus teie taskust välja.“ 

Mees teadis täpselt, mis toimus. Ta vaatas otse Clarki isale silma, võttis tema käe, surus kätt ja lausus pisarsilmil: „Suur tänu, suur tänu, härra. See tähendab minu ja minu pere jaoks tõesti väga palju.“ 

Clark ja tema isa läksid tagasi oma auto juurde ja sõitsid koju. Neil polnud piisavalt raha, et sel õhtul tsirkusesse minna, kuid sellest polnud midagi. Nad olid saanud ühele tervele perele rõõmu valmistada. Ja see oli midagi sellist, mida kumbki pere kunagi ei unustanud. 

Väga suur vahe on selles, kas sa annad kellelegi midagi, mis sul hetkel on ülearu, või annad ära midagi, mis sulle ka endale ära kuluks ja sa lihtsalt tead, et keegi teine vajab seda veel rohkem või kellelegi teisele valmistab see veel suuremat rõõmu. Jeesus loobus kõigest, et meid õnnelikuks teha. See loobumine tähendas lahutust Isast, mida Ta kunagi polnud kogenud, see tähendas, et Ta valis tee, millel Teda keegi ei mõistnud, kus Tema järel luurati, Teda kahtlustati, süüdistati; tee, mis viis üle Kolgata mäe, kus Ta mõnituste, sülje ja peksu saatel oma elu meie eest andis. Seetõttu ongi väga imelik, et inimesed, kellele Ta elu hinnaga vabadust, andestust, rahu ja osadust pakub, ei tahagi seda. Et Tema armastav kohalolek võib tunduda neile hoopis piiravana? 

Jeesus palvetas oma ülempreesterlikuks nimetatud palves jüngrite eest: „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest.“ (Jh 17:15) Meidki ei võeta ära maailmast ja me saame osa selles maailmas toimuvast. Ka meie autod roostetavad, nagu me järgnevast loost võime lugeda. Ka meie ostame kartulit kõrgema hinnaga, kui on olnud vilets kartuliaasta. Ka meie saame vahel osa ebaõiglastest olukordadest, kuid Jumala on tõotanud: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!“ (Ps 34:20) Võib-olla oled sinagi hetkel mõne ebaõiglase olukorra sees ja mõtled, miks Jumal seda veel lubab, mul ju niigi raske. Siis on sinulgi põhjus oodata „väljatõmbamist“, mida Jumal ehk just praegu korraldab. 

Umbes pool aastat tagasi avastasin, et mu auto roostetab mitmest kohast. Ühe ukse alumise serva oli roosteuss juba täiesti läbi närinud, teistes kohtades kobrutas värv ning oli vaid aja küsimus, mil ka seal pleki sisse auk tuleb. Ilmselgelt on rooste iga autoomaniku jaoks halb uudis, kuid minu jaoks tegi olukorra veelgi halvemaks see, et roostetavad kohad olid üle terve auto, mis tähendas seda, et tuleb värvida rohkem pinda, kuna muidu jääks auto laiguline. Sain teada, et originaalvärviga päris täpselt sama värvi polegi võimalik saada ja et just hõbedast värvi, nagu minu auto on, on väga-väga palju eri toone ning kõige sobivam tuleb silma järgi välja valida ja seejärel suuremal pinnal ära hajutada, et silm tooni vahet kinni ei püüaks. Ehk siis minu jaoks tähendas see suuremat väljaminekut, kuna pidin tervenisti ära värvima auto mõlemad küljed. Lisaks muidugi plekitööd.

Võtsin plaani auto enne talve kindlasti korda teha. Suvel läksin ühte maalritöökotta ja küsisin hinnapakkumist. Summa oli krõbe – 1000 eurot. See on kolmandik minu auto hinnast. Tundus mõeldamatu selleks vahendeid leida. Ent see töö oli kindlasti vaja ära teha. Seega läksin teise kohta, sedakorda väiksesse nurgatagusesse garaa˛itöökotta ning sain lausa kahe kolmandiku võrra soodsama pakkumise – 280 eurot. Selle 1000 kõrval ei tundunudki see enam nii suur summa, kuid ometi ei olnud mul sedagi kohe võtta ja nii jäi jutt, et teeme asja augusti lõpus-septembri alguses ära. Hakkasin raha koguma.

Päevad möödusid ja ühel ilusal augusti pärastlõunal avastasin, et keegi on mulle tagaukse sisse tagurdanud ja ise ära sõitnud. See tundus nii ebaõiglane. Keegi lihtsalt sõidab autole sisse ja põgeneb seejärel külma rahuga, jättes su õnnetuse otsa. Ma ei teadnud, kus see oli juhtunud, kuid arvasin, et ilmselt kodus maja ees. Helistasin kindlustusse ja küsisin nõu – paluti minna mõnda värvitöökotta, kasko juhtum ära vormistada ja hinnapakkumine võtta. See pidi olema ametlik ja kindlustuse poolt aktsepteeritud ettevõte, nii et sinna väiksesse kohta ma sellega minna ei saanud. 

Kogu see lugu ajas nii tuju ära, kuna kasko omavastutus on 190 eurot ehk selle raha peaksin ma ikkagi ise maksma. See tundus nii mõttetu, sest terve auto paranduse hinnaks oli 280 eurot. Mõtlesingi juba, et pole sest kaskost tolku midagi. Kuid helistasin sinna väiksesse garaa˛i ja küsisin nõu, kuhu pöörduda. Maaler soovitaski ühte firmat. Läksin seejärel sinna, kus tehti kõik vajalikud toimingud ning jäin pakkumise ootele.

Koju jõudes vaatasin maja juures kõik autod üle ning märkasingi ühel Mercedesel taga nurgas mõlke ja kriime, mille kõrgused kangesti minu omadega sarnanesid. Läksin tuppa ja palvetasin, et Jumal aitaks selle asja ära lahendada. Seejärel läksin uurisin ühistu esimehelt, kelle auto see on. Kuulsin, et auto omanik on üks abielupaar ning et naine on ka varem avariis osalenud. Kõik tundus klappivat. Läksin naabri ukse taha, vastu tuli mees. Olin viisakas ja rahulik ning küsisin otse, ega tema juhuslikult minu autole otsa pole tagurdanud. Ta eitas seda, kuid tuli välja vaatama. Palusin siis, et olgu ta nii kena ja tagurdagu oma auto katkine nurk minu mõlkide kohale, et oleks näha, et need ei klapi, ja saaks tema välistada, kuid tema hakkas endkaitsma – tema seda ei tee ja kutsugu ma politsei, kui tahan, ning marssis tuppa. Läksin samuti nõutult tuppa ja panin taas põlved maha. Ütlesin Jumalale, et ma ei tea, milleks see kõik vajalik on, kuid ma usun, et on ja olen veendunud, et Temalt tuleb ka lahendus. Seejärel helistasin politseisse ja rääkisin loo ära, mille peale patrull kohale tuli ja vormistas paberid. Mõõtsime mõlkide kõrgused ära, misjärel selgus, et üks mõlk klapib, teine mitte. Järelikult ei olnud naaber süüdi. Mulle jäigi arusaamatuks, miks naaber polnud nõus end viisakalt välistama. Rohkem variante, kus avarii võis juhtuda, mul pähe ei tulnud ning seega kustus lootus leida süüdlane, kes enda tekitatud kahju kinni maksaks.

Rusutud meeleolus näitasin mõlke oma automaalrile ja uurisin, kui palju nüüd kokku läheb. Sain vastuseks 350 eurot. Kuid sain temalt infot, et seaduse järgi on võimalik teatud protsent kindlustuse hüvitisest rahana välja võtta. Ootasingi tolle pakkumise ära, milleks oli pisut üle 600 euro, ja tegin taotluse hüvitis rahas välja võtta. Ning juba samal päeval kandis kindlustus mulle üle 330 eurot! See oli peaaegu see summa, mis terve auto värvimise peale läks. Hetkega sai selgeks, milleks oli vaja seda alatut sissetagurdamist. Olin hädas ja keeruline oli nii suurt summat korraga välja käia, kuid nüüd oli see olemas. Lihtsalt oli vaja usaldada Jumalat ja uskuda ka näiliselt ebaõiglases olukorras, et see millekski hea on. Tänu Jumalale!

Immanuel Volkonski

Ma usun, et keegi ei jõua selle loo põhjal järeldusele, et Jumal saatis kellegi Immanueli autot mõlkima. See oleks ebaaus ja kindlustus võiks siin siis isegi kindlustuspettust kahtlustada. Ja loomulikult ei tegele Jumal selliste asjadega. Pigem võiksime öelda, et Jumal lubas sellel juhtuda ja kaitse oli n-ö maha võetud. Mina olen aastaid pealinna tänavatel sõitnud ja väga väheste mõlkidega pääsenud. Kui ma vahel selle peale mõtlen, olen ma väga tänulik hoidmise eest – eelkõige laste, elu ja tervise hoidmise, aga ka auto hoidmise eest. Kogen Jumala kaitset igapäevaselt. Kui meiega siis ikkagi midagi juhtub, siis oleme kiired otsustama: „Küllap see on millekski hea!“ Ja selle lause paikapidavusest Immanuel oma loos nägigi. 

Usu, et Jumal kannab sinugi vajaduste eest hoolt, et sina oleksid vaba ja igas mõttes täielikult varustatud oma kaaslaste vajaduste eest hoolt kandma; et sina oleksid vaba ja valmis Tema plaani sisse astuma. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat