Osteoporoos

Avaldatud 23.5.2016, autor Liina Kõrgend, allikas Meie Aeg

Iga aasta oktoobris tähistatakse ülemaailmset osteoporoosi päeva, eesmärgiga tõsta teadlikkust osteoporoosi ennetuse, diagnoosimise ning ravi suhtes.

Kuna kogu maailmas prognoositakse keskmise eluea tõusu, siis kardetakse osteoporoosist tingitud haprusmurdude arvu kasvu. Eestiski arvatakse olevat kolmandikul üle 60-aastastest ja pooltel üle 70-aastastest naistest osteoporoos.

Osteoporoos e luude hõrenemine on kogu luustikku haarav haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Luud muutuvad hapraks ja hõredaks ning võivad kergesti murduda. Osteoporoos iseenesest ei põhjusta tuntavaid kaebusi, kuid tema kõige ohtlikumateks tüsistusteks on nii reieluukaela-, randme-, selgroolülide murrud. Kõige sagedamini esinevate lülimurdude tagajärjeks on kehapikkuse lühenemine, seljavalud ning selja deformatsioonid (nt küüru teke), reieluukaela murrud põhjustavad kõrge suremuse (15–30% esimese aasta jooksul) ning vähendavad inimese toimetulekuvõimet.

Mõistmaks luuhõrenemise põhjusi ja ennetamiseks sobilikke meetmeid, meenutame esmalt Looja poolt luustikule antud ülesandeid: tugifunktsioon, elutähtsate organite kaitsmine (nt süda ja kopsud paiknevad rinnakorvis, peaaju on ümbritsetud koljuga), vereloome (luuüdis toimub kõigi vereloome tüvirakkude moodustumine ja areng) ning luud on oluliseks mineraalainete säilituskohaks, 99% kaltsiumist asub luukoes (1000–1200g).

Luude tugevuse määrab nende mineraalne tihedus. Luumurdude vältimiseks peab luustik olema tugev, aga elastne. Luu tugevus sõltub luu massist ja mineraalainete sisaldusest ning luu kvaliteedist. Luu kvaliteedi omakorda määravad luu mikrostruktuur (luu ehitus), luukoe materjal ja luu ainevahetus. Seejuures tasub meenutada, et luukude on elus kude, milles on närvid ja veresooned, mis võimaldavad luul kasvada ja ennast parandada (nt trauma puhul).

Luustiku kõigis luudes on kahte tüüpi luukudet, välimine ehk kortikaalne kiht – väga tugev ja tihe ning seda on kõige rohkem pikkade toruluude (sääreluu, reieluu) keskmises osas. Luude käsnjas sisekest ehk trabekulaarne luu on kergem, pehmem ning sealne ainevahetus on mitu korda kiirem kui kortikaalsel luul, mistõttu saab sealt alguse luude hõrenemine. Trabekulaarsest luust koosnevad selgroo lülid, pikkade toruluude otsmised piirkonnad, väikeste luude seesmised osad.

Luudes on tasakaalus vana luukoe lammutamine (resorptsioon) ja uue luu ehitamine (remodelleerumine). Luud moodustavate (osteoblast) ja luud lammutavate (osteoklast) rakkude hästikoordineeritud regulatsiooni luu arenguks ja toimimiseks reguleerivad signaalmolekulid. Üheks peamiseks on adipotsüüdid e rasvarakud. Nad vähendavad osteoblastide arvu, on vereloome negatiivseks regulaatoriks ning nende poolt eritatavad signaalmolekulid mõjutavad luude homöostaasi (tasakaalus sisekeskkonda). Kasvueas on ülekaalus uue luu tootmine, vananedes vana luu lammutumine e resorptsioon kiireneb ja uue luu ehitamine aeglustub. Luustik uueneb täielikult iga 5–6 aasta tagant ning oma tippmassi saavutab umbes inimese 30. eluaastaks.

Osteoporoosi diagnoosimise eesmärgiks on avastada osteoporoosi enne luumurdude teket ning seda tehakse luu mineraalse tiheduse järgi. Uuringuks kasutatakse densitomeetrit, mis mõõdab luutihedust madala kiirgustasemega röntgenkiirte abil. Osteoporoosi diagnoosimise kriteeriumiks on T-skoor alates -2,5 SD, mõõdetuna selgroo nimmeosast või reieluukaela piirkonnast. T-skoor on uuritava tulemus võrrelduna noorte tervete täiskasvanute luude maksimaalse tihedusega. Normaalne on vahemik -1 kuni +1. Madalaks loetakse vahemikku -1 kuni -2,5.

Osteoporoosi riskifaktoritest

On teada, et naised haigestuvad tõenäolisemalt osteoporoosi kui mehed, selle põhjuseks on östrogeenid, mis reguleerivad luude moodustumise ja lammutamise protsesse ning östrogeenide vähesuse korral luu lammutamine hoogustub. Kõige kiirem on luukadu naistel menopausi esimesel viiel aastal ning hüsterektoomia puhul, mil naine võib kaotada luumassist 5% aastas, edasi protsess aeglustub, jäädes aastas 1–2% piiresse.

Ühtlasi on valge rassi esindajatel kõrgeim osteoporoosi risk võrreldes asiaatide ja põlis-ameeriklaste ning hispaania rassi kuuluvate inimestega, kõige madalam risk haigestumiseks on afro-ameeriklastel.

Saledaid inimesi loetakse osteoporoosist rohkem ohustatuteks põhjusel, et madal kehakaal võib olla tingitud halvast toitumisest või söömishäiretest, millest võib tuleneda vajalike vitamiinide ja mineraalainete puudus. Kaalu ja kehamassiindeksi puhul on oluline säilitada optimaalset kehakaalu ja liiga kõhn olla ei ole soovitav (KMI alla 18,5).

Ühtlasi on riskiteguriks luumurdude ajalugu. Kui vanematel on olnud luumurde osteoporoosi tagajärjel, siis on võimalik, et oled pärinud sama kalduvuse, või kui oled kukkudes ise luid murdnud, siis on see ohumärk.

Vanus on tegur, mis mõjutab nii naisi kui mehi, sest luumassi kaotavad vananedes mõlemad. Luumassi kadu suurendavad nii kõrge vererõhk kui teatud kroonilised haigused ja ravimid (uinutid, rahustid, krambivastased ained), mis mõjutavad luude arengut, remodelleerumist või suurendavad kukkumisriski nt reumatoidartriit, süsteemsed sidekoe-haigused, endokriinhaigused, pärilikud haigused, liikumatus ning seedetrakti haigused, mis häirivad toitainete imendumist nt Crohni tõbi, 1 tüübi diabeet. Ravimitest kiirendab luumassi kadu näiteks pikaajaline glükokortikosteroidravi – üle 3 kuu. Meesterahvastel on riskiteguriks hüpogonadism – sugunäärmete funktsiooni aktiivsuse vähenemise tulemusel tekkiv meessuguhormoonide defitsiit.

Luustikule mõjuvad negatiivselt nii suitsetamine kui alkoholi tarbimine, takistades kudede hapniku ning toitainetega varustamist ning kurnates organismi. Neist loobumine parandab nii luude ainevahetust kui tihedust.

Et luutihedust aeglasemalt kaotada, tuleb pöörata tähelepanu teguritele, mis aitaksid luutihedust säilitada. Kõige esmane luustiku säilitamise ja tugevdamise viis on kehaline aktiivsus. Pealegi langeb väheliikuva eluviisi tulemusel kehaline toonus ning häirub koordinatsioon, mille tulemusel süveneb kukkumisoht. Aktiivsetel inimestel on üldiselt tugevam luustik kui mitteaktiivsetel, sest luud muutuvad tugevamaks, kui neile survet avaldatakse. Sobivaimaks on raskuste kandmist ja tõstmist sisaldavad harjutused ning kogu keha haaravad liikumisviisid nagu kõndimine ja tantsimine.

Toitumine on oluline tegur, mis mõjutab luustiku arengut, seda väga mitmel moel. Esiteks saadava kaltsiumi koguse näol. Kaltsiumi vajadus sõltub kehakaalust, füsioloogilisest seisundist ja vanusest. Intensiivse lihastöö ja stress korral suureneb kõigi vitamiinide vajadus ning depressioon ja suitsetamine tõstavad toidukaltsiumi vajadust veelgi.

Soovitusliku tarbitava kaltsiumi kogused ööpäevas on naistele alla 50a vähemalt 1000mg ja üle 50-aastastele 1200mg. Alla 70-aastastele meestele 1000mg ning vanematele 1200mg. Kestva manustamise ülempiir on 3...6 kuud kuni 1800mg. Kaltsiumi imendumist soodustavad vitamiinid D, C, magneesium, fosfor ja happeline keskkond, küllastamata rasvhapped, laktoos. Kui toidus on vähe magneesiumi, siis kaltsiumi rohkel manustamisel võib see ladestuda lihastes ja neerudes – neerukivid. Piisava proteiini (valgu) saamine on hädavajalik terve luukoe moodustamiseks, siiski loomse valgu sagedasel tarbimisel hakkab organism kehast kaltsiumi välja viima samamoodi nagu ka soolaste toitude puhul, seetõttu soovitatakse viia oma soolatarbimine 2,5g päevas. Kuigi piimatooteid peetakse heaks kaltsiumiallikaks, siis hiljutised uuringud on näidanud, et suurem kogus taimset kaltsiumi võrreldes loomsega kaitseb luid, vähendades luude resorptsiooni. Head taimse kaltsiumi allikad on rohelised lehtköögiviljad, kapsad, aeduba, petersell, kaalikas, mandlid, viigimarjad, oad, läätsed, kikerherned, sojaoad, tofu, pähklid, täisteravili, sojapiim. Seejuures tuleb meeles pidada, et kaltsiumi imendumist häirivad oksaalhape, fütaat, östrogeeni derivaadid, kiudained ning rohke aspiriin. Oksaalhapet leidub spinatis, kapsas, brokolis, kaalikas, hiinakapsas ja rabarberis, ta võib tekitada kaltsiumiga lahustamatuid ühendeid, mis on neeru ja sapikivide komponendid. Teraviljades, sojaubades ja läätsedes olevate fütaatide vähendamiseks soovitatakse ube enne tarvitamist paar tundi vees leotada ja siis alles puhtas vees keeta.

Luude arengus on oluline koht vitamiinidel. Vitamiinide roll inimkehas avaldub liitensüümide e liitvalkude ehituse ja toimimise kaudu, reguleerides biomolekulide muundumise kiirust ja suunda on nad organismi talitluse aluseks.

Esmalt rasvlahustuvad vitamiinid A, D ja K.

A-vitamiin on oluline luukoe, kõhrede, silmade, limaskestade ja hammaste arenguks vajalike rakkude ehitamisel, siiski pikaajaline üledoos (rohkem kui 1,5mg päevas) põhjustab osteoporoosi. A-vitamiini saame kollastest, rohelistest puu ja köögiviljadest ning maksast.

D-vitamiin on vajalik kaltsiumi imendumiseks, seda häirivad kiudained ja alkohol, suukaudsed kontratseptiivid, kortikosteroidid, L-türoksiin ning barbituraadid. Täiskasvanu vajab päevas vähemalt 600 IU, üle 70 aastane 1200 IU ja lapsed vähemalt 400 IU. 15–20 minutit näole ja kätele langev päikesekiirgus tagab nahas päevast vajadust rahuldava D- vitamiini tekke. Toiduainetest sisaldavad D-vitamiini rasvased kalad ja tooted, millele on lisatud D-vitamiini.

K-vitamiini, mis on ühtlasi vere hüübimisfaktorite eelühend, bioloogiliseks rolliks on kaltsiumi transport õigetesse piirkondadesse, nagu luud ja hambad ning selle eemaldamine piirkondadest, kus seda ei ole vaja – arterid ja pehmed koed. Soovitavad normid on naistele 90mcg ja meestele 120mcg ööpäevas. Vitamiini puudus, mille põhjuseks võivad olla kas imendumishäired või toidurasvade ja sapi kestev puudujääk, takistab luude mineraliseerumist. Imendumist häirivad lahtistitena kasutatavad mineraalõlid, aspiriin, rääsunud rasvad. K-vitamiini saame kalasaadustest (K1), taimsetest produktidest nagu roheline tee, kapsas, herned spinat, linnaseleib ning seda sünteesib ka peensoole mikrofloora (K2).

Viimaseks luude ainevahetusele olulised vesilahustuvad vitamiinid foolhappe ning B12, mida võiksime saada vastavalt 400mcg ja 2,5mg ööpäevas. Foolhape algatab ja kontrollib valkude (aminohapete) sünteesiprotsesse, organismis on tema varu 2–6 nädalaks. Saame peamiselt taimsest toidust, seda sisaldavad kõik rohelised taimeosad, oad, läätsed, mustsõstar, tsitruselised, maks, pärm ning seda produtseerib ka seedekulgla mikrofloora, tuleb aga meeles pidada, et valguse ja kuumuse käes laguneb foolhape kiirelt. Puudus võib tekkida alkoholismi, alatoitluse, oraalsete kontratseptiivide ja mõnede ravimite nt Metotreksaat kasutamisel, mis pärsib foolhappe ainevahetust ning seeläbi rakkude paljunemist.

B12-vitamiini varud on organismis pikaaegsed, peamiselt maksas ning luude seisukohast on ta vajalik foolhappe metabolismiks. Saame seda üksnes loomsetest produktidest või toitudest kuhu seda on lisatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teades oma elustiilist ja terviseseisundist tulenevaid riske tuleb oma luude tugevuse säilitamiseks ja osteoporoosi ennetamiseks vajalikud elustiilimuutused ise ellu viia, siiski neile kel on juba osteoporoos diagnoositud on siiski näidustatud erinevad luutihedust mõjutavad ravimid, mis valitakse raviarsti poolt, arvestades konkreetse isiku eripärasid ja kaasuvaid haigusi. 

Kasutatud kirjandus

Eesti Osteoporoosihaigete Liit http://www.osteoporoos.ee/info-osteoporoosist-ravist-ennetusest/

Elliott, M. (2011)„Taking control of osteoporosis to cut down on risk of fracture.” Nursing older people. 23: 30-35, 2011

Ho-Phan, LT., Vu, BQ., Lai, TQ., Nguyen, ND ., Nguyen, TV. (2012)„Vegetarianism, bone loss, fracture and vitamin D: a longitudinal study in Asian vegans and non-vegans.” European Journal of Clinical Nutrition 66:75-82,

National Osteoporosis Foundation - www.nof.org

NH Consensus Panel, "Osteoporosis Prevention, Diagnosis, and Therapy", JAMA 285:785-95, Feb. 14, 2001.

"Screening for Osteoporosis," NEJM 353:164-71, Jul 14, '05

Surgeon General's Report on Bone Health & Osteoporosis, www.surgeongeneral.gov.

Zilmer, M., Karelson, E., Vihalemm, T., Rehema, A., Zilmer K. „Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiinilisemalt olulisemad ülesanded.„ Tartu 2010

Elliott, M. (2011)„Taking control of osteoporosis to cut down on risk of fracture.” Nursing older people. 23: 30-35, 2011

Wellsource, Inc

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat