"Kui Batman ja Superman võitleksid, kumb siis sinu arvates võidaks?” küsisin oma sõprade teismeliselt pojalt.
Minu jaoks on vastus ilmne. Batman on lihtsalt üks rikas retuusides kutt, kes sõidab uhke autoga. Superman aga – tema on teiselt planeedilt! Olge ikka! Tal ei ole autot vajagi. Või lennukit. Ja ta ei sõltu kindlasti õhukesest tööriistavööst!
Nii et Beni vastus tabas mind ülaltusena: „Batman muidugi.”
„Batman? Kas sa teed nalja?”
„Sina mõtled vana Batmani,” selgitas Ben. „Uuel Batmanil on tehnoloogia, mis ületab su kujutlusvõime. Pealegi, tal on krüptoniidist sõrmenukikaitsed...”
Nojah, krüptoniidist sõrmenukikaitsed muidugi muudavad asja.
„Aga kui Batman läheks vastakuti Ämblikmehega?” uurin.
„Ikkagi Batman,” vastab Ben täies enesekindluses. Ja kui keegi neid asju üldse teab, siis olen kindel, et see on Ben.
Püüan selgusele jõuda oma uues superkangelaste hierarhias, kui minu silmi jääb plakat sõnumiga „Mina olen ema, mis on sinu supervõimed?”.
See pani mind mõtlema. Kui Superman, Ämblikees või Batman oleksid vastakuti emaga, kes siis võidaks? Tõsi, enamus emasid ei liigu kiiremini kui kihutav kuul. Ega suuda randmetest võrke välja heita. Ja nad ei sõida Gothami süngeil tänavail autoga, millel on lennukimootor! Aga neil on oluliselt muljetavaldavamad võimed kui kõik need kokku: emasid on õnnistatud võimega luua päris elu. Kas sinu koomiksi-superkangelane suudab seda?
Mida me siis saame teha, et neid superkangelasemasid oma kogukonnas austada? Igaüks võib rääkida sellest, kui imeline on emadus ja kuidas me peaksime kinkima emadele šokolaadi ja roose ja kaarte. Emadepäeva tähistamisel võime isegi emadele, kes kirikusse tulevad, lilli kinkida. Ja kõik see on väga tore.
Aga kas me oleme väikeste laste emadelt küsinud, mida nad tegelikult vajavad? Mina olen, ja imelikul kombel ei ole vastus, et palju maiustusi. See on: aega. Aega omaenda tegevuste jaoks. Aega mõtlemises. Aega vaikuse jaoks. Aega abikaasaga veetmiseks. Aega iseenda päralt.
Ma ei arva, et tänapäeva emad on isekamad kui emad vanal ajal. Ma arvan, et ühiskond on muutunud. Väikeste lastega pered elavad eemal vanavanematest, kes saaksid muidu abiks olla. Ja isegi kui nad elavad läheduses, käivad paljud vanavanemad ise tööl ja neil ei ole päeva lõppedes aega ega energiat, et oma lapsi abistada.
Kulutused panevad tänapäeva emadele väga suure pinge naasta pärast lapse sündi tööle niipea kui võimalik. See keeristorm tekitab paljudes emades väsimust, ülekoormatust ja stressi. Vähemalt tunnevad nii paljud need emad, keda mina tunnen.
See on abistajate jaoks nii probleem kui ka võimalus.
Mina elan Austraalias Sindeys. Kui me oleme püüdnud traditsioonilisi evangelismivorme – kirjanduse jagamine või seminaride korraldamine – on tulemused olnud tagasihoidlikud. Aga kui me prooviksime midagi muud? Selmet anda kogukonnale, mida meie tahame, miks mitte anda kogukonnale, mida see hädasti vajab? Mis oleks, kui alustaksime väikelaste emade vajaduste täitmisest?
Kuidas?
Mis oleks, kui paneksime oma kohalikule teadetetahvlile sellise kutse: Sa väärid sel nädalavahetusel veidi aega endale. Too oma lapsed kella 9st 11ni laupäeval meie kirikusse. Meil jutustatakse lugusid, lauldakse laule, joonistatakse ja mängitakse. Sa saad turvalise veebikaamera vahendusel vaadata, mida sinu lapsed teevad. Meie vabatahtlikel on oskused lastega tegelemiseks ja nad on läbinud esmaabikoolituse. See on tagasihoidlik viis, kuidas oma kogukonda teenida. Tegevused on tasuta. Sinu lastele see meeldiks. Ja sulle ka!
Lapsed võivad teinekord jumalateenistusest osa võtta. Ja nende emasid-isasid võib kutsuda kuulama, kuidas nende lapsed räägivad armastavast Jumalast.
Ellen White ütleb, et evangelismis toimib ainult Kristuse meetod. Mis on Tema meetodi keskmes? Inimeste praktiliste vajaduste täitmine. Kui me saame alustada emade ja nende väikeste laste vajadustest, kas poleks see siis... super?
In English