Kogemuste kotike: „Ei ole võimalik!“

Avaldatud 16.5.2016, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Seekordne kotike koosneb suures osas mittevõimalikest asjadest, mis ometi on saanud võimalikuks, kui üks või mitu Jumala last palub. Jumala Sõna ütleb, et „kõik on võimalik sellele, kes usub“ (Mk 9,23). Võimatu kategooriasse, mis ometigi on usu läbi võimalikuks saanud, kuulub ka Õnne väike poeg Hugo, kes selle ajakirja ilmumise ajaks on juba 7-kuune. Selle kalli Jumala kingituse, selle kingituse ootamise ja saabumise lugu jagabki nüüd Õnne sinuga, hea lugeja. 

„Ei ole võimalik!" Just niimoodi korrutasin ma endamisi mitmeid-mitmeid kordi, kui sain teada, et ootan last. Olin kordi ette kujutanud, isegi unistanud, kuidas ma reageeriksin rasedusest teada saades, kuid nüüd, kui see hetk käes oli, tundus see täiesti uskumatu ja isegi võimatu. Ma teadsin, et olen asunud teekonnale, mis algas Jumala imega.

Olin juba mitu aastat käinud arstide juures, kes kinnitasid ühel või teisel moel, et ilma meditsiinilise sekkumiseta on mul pea võimatu rasedaks jääda. Avastati, et munarakud mu kehas ei küpse lõpuni, mis tähendab omakorda seda, et esimene eeldus lapse saamiseks ongi maha kriipsutatud. Lootsin, et arst eksib ja läksin ühe Eesti tugevaima viljakusravi spetsialisti vastuvõtule. Te võite vaid ette kujutada, kuidas mu kõrvus hakkas kohisema ja kõhus keerama, kui ka teine arst esimese juttu kinnitas. Kuigi tema seletused minu väljavaadete ja viljakusravi osas olid alati väga sõbralikud ja põhjalikud, tuleb siiski tõdeda, et ega ma palju mulle räägitust suutnudki kuulata ega meelde jätta, kuna see tundus lihtsalt nii kohutav väljavaade. Kui esimestel kordadel arsti uksest välja astudes mõistsin vaid vihast ja pettumusest nutta, siis lõpuks võttis maad tuim ükskõiksus ja leppimine, et kui kunagi lapsi soovin, siis tuleb ette võtta viljakusravi erinevad võimalused. Lohutasin end mõttega, et vähemalt ma tean seda probleemi juba ette ja ma ei pea kuudeviisi teadmatuses ootama, lootma ja pettuma, miks oodatud rasedust ei tule. 

Eelmise aasta varasuvel tegime abikaasaga plaani, et augustist alustan viljakusravi. Olime selle mõtte kui paratamatusega juba harjunud. Just siis tuli palvegrupis erinevatel inimestel mitmel korral juttu sellest, kuidas Aabraham ja Saara jäid just siis lapseootele, kui neil endal poleks see loomulikul viisil enam kuidagi õnnestunud. Mõtlesin endamisi, et see oleks ju nii tore, kui ka mina ei peaks meditsiinilist abi kasutama ja see kõik sünniks Jumala ime läbi. Kui vaid Jumal mulle ka kinnitaks, et aasta pärast saab mul laps olema... Aga kuidagi läks ikka nii, et see tundus ebaratsionaalne ja et „sellised asjad juhtusid ju ammu ning nüüd on teised ajad“. Ausalt öeldes tundus see mulle isegi natuke ebaaus, et miks küll Jumal on kunagi kellegi elus nii imeliselt toimetanud, kui mina pean lootma vaid inimlike arstide jõupingutustele. Veelgi enam – miks Jumal just selliseid jututeemasid just nüüd lubab palvegrupis sündida!

Kõige tipuks oli ühel hingamispäeval hingamispäevakoolis, jutlusetunnis ning ka järgmises palvegrupis teemaks see, kuidas Jumal meid teab ja tunneb juba enne seda, kui me sünnime. Taaskord viis see mu mõtted lootusele meie lapsest – Jumal ju juba teab seda, kas, millal ja kuidas see laps tuleb. Arsti seletuste järgi pidi minu juhtumi puhul olema mitu võimalust rasedusele kaasaaitamiseks, kuid selle sobivuse väljaselgitamiseks tuleb lihtsalt neid kõiki järjest läbi katsetada. See tundus minu kärsitu loomu jaoks hirmus piin: katsetada, oodata ja loota. Ja ilmselt ka pettuda.

Juuli keskel, kui minu raviarst oli puhkusel, teadsin oma südames, et midagi on teistmoodi. Rasedustest oligi positiivne ja nii ma pomisesin ühel õhtul endamisi neid sõnu: „Ei ole võimalik!“ Käisin testiga mööda erinevaid tube, proovisin erinevat valgustust, sest mõtlesin, et äkki ma näen valesti. Pilgutasin kõvasti-kõvasti silmi, sest see test ei saanud ju ometi öelda, et ma rase olen! Mõtlesin, et ehk on see uni või on midagi valesti läinud ja ei julgenud esiti sellest ka abikaasale midagi öelda. Kui test tõepoolest valetaks, siis vähemalt ei pidanud me mõlemad pettuma. Kuid pärast mitut jonnakalt positiivset testi oli selge, et Jumal oli teinud viljakusravi omal ajal ja kombel. Nii et just siis, kui mul oli aeg oma raviarsti juures alustada, kinnitas see sama raviarst mulle, et olen tõesti rase ja nägin oma väikest Jumala imet ka ultraheli vahendusel. On võimatu kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin...

Tagantjärele vaadates tean, et Jumal valmistas mind nende eelnevate nädalate jooksul ette nii jutustustega Aabrahamist kui ka hingamispäevaste jututeemadega laste tundmisest enne nende sündimist. Jumal oli juba siis oma plaani täiuslikult valmis seadnud ja see ootas vaid õiget aega. Usun, et Jumal teadis, et just selle kogemuse läbi õpin ma Jumala iseloomu kõige paremini tundma. Et just nii õpin ma Jumalat täiesti usaldama. Ma olen Talle tänulik ka selle eest, et see juhtus täpselt viimasel hetkel – juba järgmisel kuul oleks ma ju pöördunud arstide poole abi saamiseks ja siis poleks enam au kuulunud ainult Jumalale.

Raseduse arenedes pugesid mu hinge siiski kahtlused, et äkki rasedus katkeb. Kõigele lisaks tekkisid ühel päeval ka alakõhus valud. Õppetükke ette valmistades lugesin Jesaja 26:3: „Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale!“ Sain aru, et ma pean olema kindel Jumala tõotustes ja toetuses. Ta oli mind juba ette kinnitanud korduvalt selle lapse saamise osas ning nüüd kaheldes oleksin ma käitunud nagu Aabraham ja Saara, kes ei suutnud Jumala sõnu oma tõotatud poja osas uskuda. Minu osa on lihtsalt see laps juba praegu oma Taevaisa kätte paluda. 

Sedasama rahu saime tunda ka siis, kui arstid teavitasid meid lapse kõrgenenud Downi-sündroomi riskist. Sellise uudisega kaasnevat ehmatust on keeruline sõnadesse panna, kuid mõne lähedasema kogudusekaaslase palvetoega asendus see üsna pea rahuga, mida saab anda ainult meie Isa. Olin just mõni aeg tagasi Piiblis järjega Psalm 139 lugemise juures, kuidas Jumal meid emaihus on kudunud. Olles ise kuduja, kujutasin elavalt ette, kuidas Jumal meie DNA-d kui elulõnga koob. Nüüd tuli see kirjakoht meelde suure kinnituse ja lohutuse kandjana. 

Läbi ime saime kiiresti väga täpsele ultraheliuuringule, mis kinnitas, et väliste parameetrite alusel on tegemist täiesti terve lapsega. Arstid selgitasid, et vaid kromosoomuuringud annavad 100% täpse vastuse ja need on vaid välised parameetrid, mis ei kinnita sündroomi puudumist. Kuid kromosoomuuringute tegemiseks tuli läbi viia protseduur, mille tulemusena oli raseduse katkemise risk sama suur, nagu oli ka Downi sündroomi olemasolu risk. Jumala tõotustele, armastusele meie sündimata lapse vastu ja selle ultraheliuuringu tulemustele toetudes loobusime edasistest uuringutest. Kui tavaliselt soovin, et elus oleks kõik selge ja kindel, siis kummalisel kombel selle uuringu loobumise järel oli südames selline rahu, et kuni lapse sünnini ei tulnud mulle isegi meelde, et meie pojal võiks olla Downi sündroom. Nüüd tundub kummaline, et ma ei kibelenud kindlapeale teada saama, kas meie laps sünnib ilma selle sündroomita. Ja tõepoolest – täna kasvab meie kodus terve poiss! 

Siiski tekkis minus küsimus, et kui ma päeval palvetan pidevalt oma lapse pärast, siis mis saab öösel? Siis ma ju ei saa palvetada, et midagi halvasti ei läheks. Ja järgmisel hommikul Piiblit lugedes oligi mu ees järgmine Jumala kinnitus Psalmide 136. peatükist, kus iga teine fraas on: „sest Tema heldus kestab igavesti“. Jumal oli jälle täpselt õigel hetkel kinnitanud, et kõik läheb kenasti, sest Tema ei tuku ega uinu meid ja meie armsaid valvates.

Alates lapseootuse algusest kuni tänaseni, kui kodus kasvab ja areneb meie poeg, on olnud palju selliseid kogemusi, millega Jumal on meile kinnitanud, et me ei pea seda last üksi kasvatama. Alates hirmust raseduse probleemideta kulgemise ees kuni lapse uinuma õpetamiseni oleme tundnud, kuidas Jumal toetab ja juhib iga meie sammu. Kõik need kogemused on minu usuelu väga palju muutnud. Oleme ju sageli kuulnud soovitust: „Anna see lihtsalt Jumalale üle!“ ja samas jääb see ilusaks, kuid kaugeks teoreetiliseks mõtteteraks. Olen nüüd omal nahal tundnud, mida tähendab see, kui me ise oleme võimetud olukorda muutma, kuid kui Jumal saab kõike muuta. Kui Jumal sai minu ihu nõnda muuta, et nüüd kasvab meie peres üks väike Jumala laps, siis kui palju enam suudab Jumal meie südant täiesti muuta, kui me seda vaid lubame!

Õnne Kivinurm (oktoober 2015)

Mõnikord kui me vaatame ennast ning oma komistamisi ja nõrkusi, kurvastame üha uuesti samade rehade otsa astumise pärast ja meile tundub, et ei ole võimalik, et me ilma rehade otsas trampimata ja ämbreid kolistamata võiksime oma päevadest läbi astuda. Nii võime endale vaadates päris julgusetuiks muutuda. Keegi evangelist rääkis aastaid tagasi Tallinna kirikus just oma nõrkustega võitlemise kontekstis sellest, kuhu peaks kristlane vaatama. Tema sõnad on mul tänaseni meeles ja kui mul tuleb enese materdamise tuju, siis kordan neid ja üritan nende järgi toimida. Ta ütles, et inimene võib vaid vilksti korraks enda peale vaadata ja siis kohe pilk Jeesusele tagasi. Minu elus see töötab, sest kui ma Jeesusele vaatan, siis tean, et mind armastatakse ja et Jumal ei jäta mind minu armetusse seisu ja just nii nagu Ta loob uue inimese raseda ihus, just samamoodi loob Ta uue inimese ka meis. 2. Peetruse kirjast 1:13,14 võime lugeda, et Tema jumalik vägi on meile annetanud kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks Tema tunnetuse kaudu ja et me suurimate ja kallimate tõotuste kaudu saame osa jumalikust loomust. Need suurepärased tõotused saavad meie omadeks, kui me palume ja usume, sest kõik on võimalik sellele, kes usub.

Järgnev lugu räägib taas sellest, mida Jumala lapse siiras palve võib korda saata. 

Kas te olete jälginud palvetavat last? Lapse palve on minu jaoks alati kogemus. Kui laps palvetab, palub ja küsib nii siiralt ja vahetult, et ma tunnen, et ta võib oma palvega mägesid liigutada. Alati kui ma kuulen oma poega palvetamas ja näen või kogen hiljem, kuidas sellele palvele vastatakse, mõtlen sellele, kui tihti meie teeme kõike üksnes mõistusega ja unustame vahetuse ja siiruse, mis ongi ju kõige olulisem. Piiblis on öeldud, et me saaksime laste sarnaseks ning usuksime nagu lapsed; minu kogemus ongi see, et mu laps õpetab mulle päev-päevalt, kuidas uskuda ja palvetada. Igasugusel tseremoniaalsusel ja „sa pead ütlema nii või naa“ pole tähtsust.

Kolm aastat tagasi oli mu isa kriitilises seisus haiglas ja võiks öelda, et ta seisis surma palge ees. Minu poeg Sami hakkas palvetama ja tegi seda nii siiralt ja kindlalt, et kõigi – ka arstide – suureks imestuseks oli isa tervis haiglast koju saades parem kui paljudel eelnevatel aastatel oli olnud. Minu isa on terve elu olnud ateist, kuid siis me ütlesime talle, et temaga juhtus ime, kuna Sami palvetas tema eest lakkamatult. Sami oli siis 3-aastane ega osanud veel hästi rääkida, eriti raske oli tal lauseid kokku panna, aga tema palve oli kindel ja sorav ning väga pikk. Siis tunnistas isa, et ta ei arvanud, et ta eluga pääseb ja Samit on tõesti kuulda võetud ja et Jumal armastab ja kuulab Samit. Seda ütles 76-aastane eluaegne ateist ja minu jaoks oli see esimene kord, mil ma kuulsin oma isa Jumalat tunnistamas.

Karin Ehala

„Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis,“ (Mt 18:4) ütles Jeesus vastuseks oma jüngritele, kes uurisid Temalt, kes on taevariigis suurim. Palvetamiseks peab olema alandlik, uhke inimene ei palu, ta kas nõuab või maksab. Ja mina ei mäleta, et ma oleksin ühtegi uhket last näinud. Uhkus kasvab pikkusega koos. See kasvab koos teadmisega, et ma pean ise hakkama saama ja saangi. Ja kui ma sinna juurde veel palju tean ka, siis pole hakkamasaamisega enam mingeid probleeme. Seepärast seabki Jeesus meile lapsed eeskujuks, Ta võtab need pisikesed siirad inimesed sülle ja kiidab neid õndsateks. Jeesus rääkis sellest, et ükski, kes ei sünni ülevalt, ei saa jumalariiki, aga sünnitakse ju ikka lastena. Millegipärast on käibel väljend Jumala lapsed, kusagil ei räägita Jumala täiskasvanutest. Kas see võiks meilegi kõneleda sellest, et võime alati täie usaldusega Tema lastena oma armastava Isa ette tulla ja kõik Talle täpselt nii ära rääkida, nagu see on, ning siis uskuda, et Isa ei jäta oma last iialgi ja teeb oma lapse jaoks parima. Just sellest tunnistab ka järgmine lugu. 

Kuna praegu võib tihti kuulda küsimust: kuidas töö juures õigesti käituda, panen kirja ühe oma kunagise kogemuse.

Mulle meeldib minu töö, kuid sellel erialal on tihti raske Jumalale kuulekaks jääda. Väga tihti armastavad ettevõtte juhid kasutada JOKK-skeeme (JOKK ehk juriidiliselt on kõik korrektne. Tehingud, mida ärimehed õigustavad, on taunimist väärt, aga otseselt pole kusagilt kinni hakata.). Nii toimus ka meie firmas üks tehing, mida ma kristlasena ei saanud heaks kiita. Rääkisin sellest ülemusega ja ütlesin, et ei saa enam oma lemmiktööga tegeleda, kuna ei pea teatud asju õigeks. Olin siiski nõus teda aitama kõiges, mis minu õiglustunnet ei riivanud. Hakkasin firmas tegelema muude asjadega. 

Aasta vahetus, meie firmal ei läinud kõige paremini ja mul tekkis mõte teha korda töö, millest olin nüüdseks loobunud ja kus seoses selle minu loobumisega olid osad asjad tegemata jäetud. Ma ei rääkinud siiski sellest oma mõttest veel töö juures, vaid heietasin seda oma peas ja proovisin seda igati endas õigustada. Kuigi ma ei pidanud teatud tehinguid õigeks, mõtlesin, et kust firma ikkagi selle raha võtab, ma võin ju aidata. Sama päeva õhtul lugedes E.White’i „Ajastute igatsust“ sealt, kus mul järg parajasti oli, mõistsin, et Jeesus ei läinud kunagi millegagi kompromissile, Ta ei teinud midagi, mis oleks Jumala silmis vale olnud. 

Minus tekkisid vastakad tunded, ühelt poolt ma teadsin, mida teha, teiselt poolt ma ei tahtnud seda teha. Hommikul tööle jõudes olin jõudnud otsusele, et ma ei tegele selle probleemiga. Kuid Saatan ei olnud veel otsustanud alla anda. Ülemus tuli sel päeval minu juurde ja ulatas mulle 100 eurot preemiaks, automaatselt vastasin „ei“, ma ei saanud ju sellega nõus olla, see oleks olnud „ümbrikupalk“. Ma olin just endas selgeks vaielnud selle, mis on õige ja mis vale, ja ei soovinud nüüd alla anda. 

Teel koju hakkasid minus taas tekkima vastakad tunded. Minus tõstis pead kaks jõudu. Üks jõud leidis, et mis see siis ikka oleks olnud, kui oleksin raha vastu võtnud, raha ju hädasti vaja, teine aga andis hästi vaikselt teada, et olin õigesti teinud. Meenus lugu, kus üks väga vaene mees loobus 100 kroonist, sest ta ei olnud nõus valetama. Terve kodutee keerlesid minus vastakad tunded, mis ei kadunud, kuigi ma üritasin neist iga hinna eest vabaneda. Südames teadsin, et olin teinud õigesti, aga ikkagi... 

Koju jõudes ja süüa tegema hakates panin raadio mängima. Pereraadiost tuli hetkel „Käsikäes“ saade, ei ole kunagi kuulnud, et see saade oleks eetris olnud nii vara. Heietades mõtteid selle „aga ikkagi...“ üle, mis ei tahtnud vaatamata kõikidele minu mõistuse argumentidele kuidagi taanduda, jõudis minuni raadiost sõnum, et Jumal ei andnud midagi osaliselt, Ta andis kõik, mis oli Talle kallis. Kuidas saaksin mina teha midagi vähemat ja veel kaaluda, kas ma tegin ikka õigesti. See saade oli justkui minu jaoks eetrisse lastud. See saade aitas mul selja sirgu lüüa ja edasi minna. 

Möödus mõni aeg, olin selle intsidendi juba unustanud ja mul tuli sünnipäev. Mulle pole kunagi nii palju raha kingitud kui seekord. Hetkel ei osanud ma sellest midagi arvata, kuid hiljem nõusid pestes ja mõlgutades mõtteid raha üle, mille olin saanud, arvasin, et üks perekond pani liiga palju, pole neil ju endalgi üleliia. Otsustasin, et pean neile ikka helistama ja üle küsima, kui Jumal tuletas mulle meelde töö juures juhtunu. Nüüd mõistsin, et sain kolm korda nii palju kui see, millest loobusin. Kui ma sellele perele ühel päeval helistasin, sain teada, et selle summa oli Jumal neile juba varem südamele pannud. Mõistmine, kuidas Jumal oli minu eest kogu aeg hoolitsenud, tekitas minus häbitunnet, et olin julgenud mõlgutada seda „aga ikkagi...“-mõtet. 

See kogemus ei peaks panema mind alati ootama, et kui ma millestki loobun, siis Jumal annab nähtavalt ja veel rohkem asemele, vaid see peaks panema mind mõistma, et Jumal on alati ja igas olukorras minuga – kui mina soovin teha õigesti.

õde Kristuses

Kui ma õelt selle loo sain ja uurisin, millise „Käsikäes“ saatega tegemist oli, siis sain teada, et see oli tegelikult ka minu kogemus. Nimelt helistas mulle kord Pereraadio peatoimetaja ja küsis, millise „Käsikäes“ saate võiks ühel vabal ajal saatekavas kordusena eetrisse panna ja mina valisin ühe üleeelmise hooaja saate. See saade ei oleks pidanudki sel päeval eetris olema, aga Jumal korraldas asjad nii, et just see vajalik kinnitus sai niiviisi õigeaegselt kinnitust vajava kuulaja kõrvu. Nii et kui õde kirjutas siin, et „saade oli justkui tema jaoks eetrisse lastud“, siis nii see oligi. 

Kui sageli teeme oma elus kompromisse tõega sellepärast, et kellegagi läbi saada või rahalist kasu saada? Ja kui sageli kinnitame endale, et muud võimalust ei olnud? Ja ütleme siis, et see on pisiasi ja Jumal armastab meid niikuinii. Ta armastab tõesti, aga kas ka mina Teda armastan, kui ma teen asju, millest ma tean, et need pole Jumalale meelepärased? Jumal annab meile andeks, kui me kahetseme, kuid kahjuks pole see vale pilt Jumalast, mille me oma otsustega kaasinimeste hinge joonistame, nii kergesti maha pestav. Kui meil on kuidagi võimalik – ja me alustasime sellest, et kõik on võimalik – neist valedest sammudest hoiduda ja mitte pikendada meie kaasinimeste teed Jumala juurde, siis Jumal on väärt iga ohvrit, mida meil võib-olla tuleb tuua, ja iga pingutust, mis meil tuleb teha. Pealegi pole meis endis mingit jõudu ega tahet Jumalale ustavaks jääda ja meil tuleb seegi kõik annina Issandalt vastu võtta. Kolgata Jeesus, kes on maksnud iga inimese päästmiseks määratu kõrge hinna, on tahtlik sind varustama oma jõu, armastuse, tahte ja kohaloluga kõigis sinu võitlustes ja sellele, kes usub on tõesti kõik võimalik. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat