Jumala juhtimisel vabatahtlikuks Peruusse

Avaldatud 11.4.2016, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Mall Kalmann on tegus Viljandi noor, kes pärast keskkooli lõpetamist 2013. aastal otsustas aastaks Norrasse misjonikooli õppima minna. Seejärel töötas ta Soomes ja kogus raha, et misjonireisile sõita. Käesoleval suvel saigi see suur soov teoks ja järgnevatel lehekülgedel saame aimu, milliseid elamusi ta Peruus olles koges.

Mall, veetsid käesoleval suvel kolm kuud Lõuna-Ameerikas Peruu vabariigis vabatahtlikuna. Kuidas sa sinna „sattusid“?

Õppides Norras Matteson Mission School’is, palvetasin pikka aega, et Jumal juhiks minu edasist valikut. Ja nii Ta panigi mu südamesse soovi minna kogemusi omandama Lõuna-Ameerikasse. Sel ajal ma ei teadnud täpselt, kuhu ma  lähen või mida tegema hakkan, kuid suund oli olemas.

Kooliaasta lõpus vestlesid koolijuhid õpilastega isiklikult ning rääkisid ka meditsiinimisjonäride treeningprogrammi LIGHT vajadusest vabatahtlike järele just Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Andsin oma nõusoleku kooli poolt soovituskirja saatmiseks. Pärast kooli lõppu tagasi Eestis olles võtsin Lõuna-Ameerika LIGHT divisjonidirektoriga ise ühendust. Kuna vastust ei tulnud üle kuu aja, olin selle mõtte enamjaolt maha matnud ja otsisin muid võimalusi. Jumal oli mulle Soomes juba töö kinkinud, et oma reisieesmärgi jaoks raha koguda. Eelmise aasta septembri alguses sain aga vastuse ning algas kuid kestnud kirjavahetus, hiljem lisandus kirjavahetus ka projekti kohapealse direktoriga. Lõppsihiks sai Peruu, täpsemalt Amazonase džunglialal asuv Peru Projects. Nägin kogu protsessis Jumala juhtimist ning olin kindel, ja olen siiani, et olin suundumas täpselt õigesse kohta.

Peruu Projekti missiooniks on edendada vaimset ja füüsilist heaolu Amazonase ja Ucayali jõgede ja lisajõgede raskesti ligipääsetavate populatsioonide seas. See saavutatakse läbi evangelismi,  lennunduse, põhitervishoiualase hariduse ja terviseedendustöö. Lennukitega saab kiirendada abi andmist ning piiblitööliste jõudmist džungliküladesse, kuhu muidu pääseb vaid aeganõudva paadisõiduga.

Kui palju vabatahtlikke koos sinuga sinna tuli?

Läksin üksinda. Kohapeal oli küll veel vabast tahtest tulnud teistest rahvustest inimesi – Ameerikast, Kolumbiast ja Mehhikost –, kuid mitte rahalise toetuseta vabatahtlikke, kui välja arvata kuu aega toitumistunde andnud toitumisspetsialist Limast.

Peruu pindala on Eestist 28 korda suurem. Millises piirkonnas te seal viibisite?

Peru Projects, kus ma viibisin esimesed kaks kuud, asub Pucallpa linna lähedal Peruu idaosas, suhteliselt lähedal Brasiilia piirile. Seal elasime maa-alal ja majades, mis minu teadmise kohaselt kuulusid East Peruvian Mission’ile ehk kogudusele. Viimase kuu veetsin džunglikülas Masiseas, mis asub Pucallpast umbes 3–6 tunni paadisõidu tee kaugusel. Seal elasime koguduseliikmetest abielupaari poolt väljaüüritavates tubades, meie mõistes siis midagi hosteli taolist.

Millised olid sinu ülesanded vabatahtlikuna?

Esimesed kaks kuud oli minu peamine ülesanne abistada kolumblasest kokka: söögitegemises, serveerimises, köögi  koristamises. Abistasin veidi ka põlluharimises. Viimasel kuul käisime igapäevaselt ukselt uksele kohalikega kontakti loomas ja Piiblit uurimas.

Milline oli sinu argipäev?

Esimesel kahel kuul algas päev enne viit hommikul, viiest alustasime juba kokkamisega. 7.15 oli hommikusöök, mil koos õpilastega einestas ka osa töötajatest. Peale seda koristasime ning asusime lõunat valmistama (lõuna oli kell 12.30). Seejärel jälle köögikoristus ning enamasti lõpetasime poole kahe või kahe ajal. Siis võtsin kas oma perega Eestis ühendust, läksin põllule „džungliga“ võitlema, pesin käsitsi riideid või kokkasin koos kohapealse direktori abikaasaga, kasutades samal ajal võimalust inglisekeelseks suhtlemiseks. Kell kuus õhtul oli kerge õhtueine. Lugesin ja püüdsin üpris varakult magama minna, et suudaksin järgmisel hommikul üles tõusta. Kolmapäeva õhtuti oli palvekoosolek ning reedeti kodugrupp.

Püüan viimase kuu lühemalt kokku võtta: hommikul grupiga või isiklik piibliuurimine ja palvus; hommikusöögi valmistamine ja einestamine; riiete pesemine; kahekaupa majast majja käimine, kohalike külastamine, uute kontaktide loomine ja nendega Piibli uurimine; lõuna valmistamine, einestamine; majast majja käimine ja piibliuurimine; terviseloengutes, vastavalt nädalale kas evangeelsetel koosolekutel või kodugruppides osalemine, magamine.

Kuidas te hingamispäevi veetsite? Kas seal oli mõni adventkogudus läheduses?

Hingamispäeviti oli õppetükitund ja jumalateenistus nagu Eestiski, välja arvatud mõned erinevused detailides. Pärastlõunal käisime õpilaste ja osade töötajatega lähedalolevas külas kohalikega kontakti loomas: kutsumas tervisenäitusele, terviseküsitlusi läbi viimas ning mõnel oli ka piibliuurimiskülastus kokku lepitud.

Kuna misjonikooli tõttu oli Peru Project’is rohkem inimesi kui enne, loodi uus kogudus sealsamas projekti maa-alal. Seal me enamasti ka käisime. Lähedal asuvas Pucallpa linnas ja ümberkaudsetes külades oli mitu adventkirikut. 

Nagu ütlesid, avanes sul viimasel kuul võimalus külastada ka džunglielanikke. Millised nad inimestena olid?

Inimesed nagu inimesed ikka – erinevate iseloomude ja väljanägemisega. Üldiselt tundusid nad  viisakad, näiteks oli väga tavaline, et kui kellegi majja või õue läksime, tõid nad meile kohe istumiseks tooli. Samas rääkis üks naisterahvas, kellega koos Piiblit uurisime, et teine naine oli talle kallale tulnud ja silma siniseks löönud. Tundus, et nad on väga sotsiaalsed, õhtuti  võis näha mehi tänaval kaarte mängimas, naised koondusid bingot mängima, samal ajal kui nooremad jalgpalli või võrkpalli mängisid.

Kuidas kohalikud teisse suhtusid?

Meisse suhtuti hästi. Enamasti kutsuti istuma ja oldi valmis kuulama. Selliseid olukordi, nagu eelnevalt näiteks Norras, kus inimesed tegid ukse lahti, ütlesid: „Ei, aitäh!“ ja panid ukse kinni, polnud. Alguses läksime inimese juurde ja teretasime, küsisime, kuidas läheb ja kas võib neid veidi külastada ning siis arenes jutt edasi: kui palju lapsi, kui kaua on seal paigas elanud jne kuni küsimuseni nende vaimuliku elu kohta. Tutvustasime ennast mõnikord jutuajamise alguses – nimi, päritolukoht, misjonär–, teinekord tuli see välja alles hiljem jutu sees.

Me peame Eestis teatud elu­standardit normiks – puhas joogivesi, soe ja turvaline eluase, suhteliselt head teed, tehnikavidinad ja internet käepärast… Milline oli aga sealne elukeskkond?

Kuna viimase kuu aja jooksul nägin ma rohkem peruulaste igapäevaelu ja külastasin erinevaid kodusid, kirjeldan viimase kuu eluolu. Mainin seda sellepärast, et Peruu on suur ja mitmekesine riik, nii et inimeste elukeskkond Amazonase külakeses Masiseas võib olla väga erinev mõne teise piirkonna linna või küla eluolust. Masisea külla saab minna ainult paadiga või väikese lennukiga, autoteed sinna ei vii. Kodud on üldiselt laudadest ehitatud nelinurksed majakesed. Paljudel on põrandaks vaid tavaline maapind. Vähe mööblit, näiteks mõni kapp, toolid, laud ja voodid, asju oli riputatud ka seintele. Elekter oli õhtul kuuest kümneni ning siis vaadati hoolega televiisorit kuni elektri väljalülitamiseni kell kümme. Seejärel on küla pime ja vaikne, erandiks vaid öösel valju muusikat mängivad kohalikud ööklubid.

Põhiliseks toiduaineks tundus olevat kala, riis ja banaan. See oli teist sorti, keetmise jaoks mõeldud banaan. Kui soovisid puhast vett juua, pidid kas vett keetma või ostma veepudeli. Toitu valmistati kas väikesel lõkkel või väikesel gaasipliidil. Üldiselt tuli inimestele vett kraanist üks kord päevas ning siis täideti kausid veega.  Kuna tegemist oli veidi suurema külaga, võis näha isegi asfalteeritud peateed, mille kallal tööd käisid. Ülejäänud teed on lihtsalt rohuvabad.

Ühtegi arvutit ma inimeste kodudes ei näinud, küll aga oli küla keskuses internetipunkt, kus sai väikese tasu eest arvuteid ja internetti kasutada. Kuna asusime Peruu Selvas ehk väga palavas ja niiskes piirkonnas, oli taimestik lopsakas ja mitmekesine. Nägin kasvamas apelsini-, sidruni-, greibi-, banaani- ja papaiapuid, kookospalme, ananasse ja veel muid viljapuid, mille olemasolust ja maitsest ma enne ei teadnud. Tundus, et naiste peamiseks ülesandeks oli kodu ja pere eest hoolitsemine, näiteks käsitsi pesu pesemine ja söögitegemine. Mehed käisid küla lähedal banaaniistandustes või põllul töötamas. Enamasti käisid lapsed koolis, välja arvatud need, kellel puudusid õpetajad või vanematel polnud raha koolitarbeid osta.

Peruu riigikeel on hispaania keel.  Kas ja kui palju sul õnnestus kohalikku keelt õppida ja praktiseerida?

Olin iga päev ümbritsetud hispaania keelt kõnelevatest inimestest. Lisaks ameeriklastest kohapealsele direktorile ja tema abikaasale rääkisid inglise keelt ka Mehhikost pärit, kuid aastaid USAs Andrewsis õppinud ja töötanud pastor/piloot ja tema lapseeas poeg. Mõned töötajad oskasid üksikuid sõnu inglise keeles. Kokk ja õpilased, kellega ma kõige rohkem koos olin, ei rääkinud inglise keelt. Nii et tuli hispaania keelega kuidagi hakkama saada või universaalse kehakeelega. Viimasel kuul olin ümbritsetud vaid hispaania keelt kõnelevatest inimestest. Kokkuvõttes räägin väga algtasemel ja valesti, aru saan veidi rohkem.

Said olla abiks ka kohaliku misjonikooli juures. Kuidas sealne õppetöö toimus? 
Sealne misjonikool on väga uus, õppetöö algas selle aasta märtsi alguses. Peamine eesmärk on treenida meditsiinimisjonäre, kes läheksid ja jagaksid õpitut ning head sõnumit Jeesusest Peruu džunglites. Õpilaste päev algab samuti hommikul kell viis piibliuurimisega klassiruumis. Võimalik, et neil oli veel õppetööd enne hommikusööki, päris täpselt pole kindel, sest ise toimetasin samal ajal köögis. Peale hommikusööki tegelesid nad põllumajandusega. Mõni aeg peale lõunat algas õppetöö klassiruumis: õppeaineteks olid näiteks toitumine, hüdroteraapia, massaaž, evangelism jne. Enne õhtusööki mängiti võrkpalli, mis oli ühtlasi kehaline kasvatus. Pärast õhtusööki oli aega veel isiklikuks õppetööks.

Oled käinud nüüdseks kahel välismisjonireisil. Milliseid kasutatud elementidest saaks sinu arvates edukalt rakendada ka Eesti oludes?

Pühendumine. Kui ma mõtlen oma kogemusele Hondurases ja nüüd Peruus, siis need projektid ei oleks saanud toimida, kui poleks inimesi, kes on oma elu 100% Jumalale pühendanud, jättes tahaplaanile materiaalse kasu ning töötades raskuste ja rõõmudega taevase eesmärgi suunas. Ka tervisenäitused ja -loengud on hea viis inimestega kontakti loomiseks. Kodugrupid – näiteks regulaarselt inimeste kodudes koosviibimine, laulmine, kogemuste jagamine, piibliuurimine. 

Kui sind vahetult pärast Peruust naasmist kohtasin, kinnitasid, et see reis oli väga õnnistusrikas. Ja selles ma ka ei kahtle. Aga mida tähendab sinu jaoks õnnistus? Milles see väljendub?

Õnnistus on minu jaoks midagi, mille lõpptulemus toob Jumalale lähemale, suurendab armastust Tema ja kaasinimeste vastu ning toob südamesse tänu ja rõõmu. See midagi võib olla suhted kaasinimestega, olukorrad või kogemused, haigused jne. Jumala tõotuse põhjal võib õnnistuseks saada kõik, mis on meie eluteel (Rm 8:28).

Sellest sügisest asus Mall õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis füsioterapeudi erialal. Ikka selleks, et uute oskustega kaasinimesi teenida.

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat