Piits ja pagulased

Avaldatud 4.4.2016, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

„Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!“ Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.“ Siis ütlesid juudid Jeesusele: „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?“ Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“ Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?“ Aga tema mõtles „templi“ all oma ihu.“ (Jh 2:13–21)

Me teame templi puhastamise lugu ja selle tausta hästi. Kui keegi tuli pühadeks Jeruusalemma, siis iseenesest mõistetavalt oli tal tarvis templisse viia ohvriloom ja maksta templimaksu. Templimaksu tasumiseks ei tahetud kasutada tavapärast riigiraha, sest selle peal oli keisri pilt. Templiraha oli aga ilma inimnäo, ilma keisri kujutiseta. Neid praktilisi toiminguid – raha vahetamist ja loomade ostmist – sai teha selleks spetsiaalselt loodud turul, mis paiknes Õlimäe jalamil ja mis kuulus juhtivatele saduseridele. Nii et kui rännumees või -naine jõudis Jeruusalemma ja kui tal ei olnud võimalik teekonna pikkuse tõttu ohvrilooma kodust kaasa võtta, siis läks ta templi turule, ostis vastavalt võimalusele ja rahakoti paksusele ohvrilooma ja suundus siis templisse seda looma ohverdama. Jeesuse avaliku teenistuse päevil kuulus see loomaturg ühele kõige mõjukamale ja kahtlemata kõige rahakamale mehele, preester Annasele. 

Millal ja kuidas Annasele selline idee pähe turgatas, ei ole teada, aga ühel hetkel otsustas ta oma turu tavapärasest paigast Õlimäel templile lähemale kolida, või täpsemalt öeldes, templisse sisse kolida. Evangeeliumid on esimesed ajaloolised allikad, mis seda ülekolimist on maininud, nii et võib olla, et kuna varasemad ajalooallikad selles osas vaikivad, siis see toimuski Jeesuse avaliku teenistuse alguses või sellele vahetult eelnenud aastatel. See oli uuendus, mis lasi saduseridel kogu äril paremini silma peal hoida ja teiseks lasi see neil tunduvalt oma kauba hinda tõsta. Ja puhtalt praktiline logistiline küsimus – kuhu täpselt see turg paigutada – sai ka toimekate saduseride poolt vastuse. Ainus mõeldav paik templimüüride sees, kuhu turg tuua, oli selle kõige välimine õu, paganate õu. Nii et ühtäkki olid kohas, kus teised rahvad ja rahvused pidid saama Jumalat teenida ja palvetada, üks laat ja turg ja lõppematu möll. See oli paik, mis oli mõeldud selleks, et inimesed saaksid vaikselt ja segamatult Jumalaga kõnelda, et nad saaksid mõelda olnule, oma puudustele ja sellele ohvrile, kes nende pattude eest pidi kohe-kohe preestri käe all surema, see oli paik, kus Jumal pidi olema patustele inimestele kõige lähemal, see oli koht, kus pidid täituma prohveti sõnad selle kohta, et „paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna““. (Js 2:3) Ja just sinna paika, Jaakobi Jumala kotta, panid juhtivad preestrid loomaturu ja valuutavahetuspunkti püsti. See ei olnud kaugeltki vaid praktiline küsimus, tegemist oli väga sügavale mineva probleemiga, mis näitas ilmekalt usujuhtide suhtumist paganatesse. Rahvas, kes pidi olema valguseks, rahvas, keda Jumal ise oli kutsunud kõigi rahvaste hulgast selleks, et nad võtaksid vastu kaugelt tulnuid, kelle südames oli tekkinud usk Iisraeli Jumalasse, seesama rahvas oli nüüd asjad niimoodi korraldanud, et sõnum, mis templisse tulnud paganatele saadeti, oli selge ja kõlav – me ei taha teid siia. Me ei hooli teist. Või kui te olete juba siia tulnud, siis kummardage Jumalat siin sõnnikuhaisu ja kauplemise ja rahakõlina keskel. Meie turg on siin olulisem kui teie jumalateenistus. Juudi usulised juhid kasutasid templit, paganate eesõue rahvusliku viha ja põlguse väljendamiseks. Rahvas, kes oli ajaloo jooksul ise nii palju võõra käe ja ikke all kannatanud, oli liigagi valmis nüüd ise teisi alla suruma. Need, kes teadsid hästi, mida tähendab rahvuslik vaenamine ja kui kibedalt maitseb võõraviha, need, keda oli ajaloo jooksul mitme suure okupatsioonivõimu tahtel oma maalt küüditatud ja kes olid tunda saanud alandavat käitmust teiste poolt, olid valmis nii pea, kui neile võimalus avanes, teiste suhtes alandavalt ja üleolevalt käituma. Kui lühike on inimeste mälu. Kui lühike on ühe rahva mälu. Ja kui lihtsalt saab rõhutust rõhuja. Kui lihtsalt saab sellest, kellele on minevikus ülevalt alla vaadatud, see, kes ise nõrgemale ja võõrale ülevalt alla vaatab.

On olemas arvamus, et kui Jeesus tol aastal Jeruusalemma paasapühi tähistama läks, nägi Ta seda templi turgu esimest korda. Et enne seda aastat see ei olnudki veel templis, vaid oma vanal kohal Õlimäel. See võiks veidi selgitada Tema teo erakordset impulsiivsust ja ennekuulmatust. Jeesus leidis, et ainuõige viis selles olukorras reageerida ja sellele adekvaatselt vastata oli teha piits ja turg sõna otseses mõttes laiali peksta. Mitte üheski teises olukorras ei käitunud Jeesus nii jõuliselt, nii radikaalselt, nii füüsiliselt. Jeesus tegi piitsa ja tekitas sellel pühade-eelsel päeval templis tõelise kaose. Mida te olete minu Isa majaga teinud? Mida te ometi olete teinud? Kuidas te kohtlete inimesi? Miks te neid röövite? Miks te ei lase neil tulla siia palvekotta Jumalat teenima, vaid olete neilt selle eesõiguse röövinud? Need olid rängad sõnad, mida Jeesus tol päeval templis juutide religioossetele juhtidele ütles. Aga rängemad olid veel tulemas. „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti.“ Ja Johannes kommenteerib: „Aga tema mõtles templi all oma ihu.“ Jeesus ütles tol päeval juutidele: lammutage see tempel maha, mina ise oma ihus täidan kõiki templi funktsioone. Jeesus annab neile mõista, kuigi nad tol hetkel ei mõistnud Tema sõnu, et kui te niimoodi võõrastesse inimestesse suhtute, kes on tulnud siia Jumalat teenima, siis ei ole sellest templist mitte mingit kasu. Lammutage maha. Kui te niimoodi inimesi kohtlete, siis on teie religioon tühine. Teie tempel, teie jumalateenistus, teie ohvrisüsteem, teie usuline uhkus – see kõik on teisejärguline selle kõrval, kuidas te võõrast ja vaest kohtlete. Jeesus jõuab paari lühikese lausega kristluse ja usu tegeliku tuumani. Kuidas sa suhtud sellesse, kes on sinust allpool, kuidas sa ütled selle inimese kohta, kes on sinu keskel võõras, kuidas sa mõtled oma südames inimestest, kellest sa arvad, et tal ei ole tegelikult õigust sinu kõrval olla ja elada – see on see, mis kas teeb sinust uskliku või mitte. Kõik väline on selle kõrval teisejärguline. Lammutage maha. 

Eesti ühiskonnas on praegu üheks kõige kuumemaks teemaks pagulaste tulek ning neile varjupaiga pakkumine. Ja ikka ja jälle, kui ma kuulen inimesi väljendamas oma põlgust ja kui ma näen neid võõraste peale ülevalt alla vaatamas, siis ma ei saa teisiti kui mõelda Jeesusele seal templis, piits käes, võitlemas oma sõna ja teoga nende paganate eest ja nende nimel selles kohas, kus kõik inimesed pidid olema teretulnud. Ja ma mõtlen selle peale, et on vähe asju, millesse Jumal ise nii emotsionaalselt suhtub kui sotsiaalne ebaõiglus ja alusetu võõraviha, eriti kui see on religiooni õhukese kihi alla peidetud. On vähe asju, mida Vana Testamendi prohvetid rohkem hukka mõistsid kui nõrgemale ja õnnetuma elusaatusega inimesele ülalt alla vaatamine ja nende väärkohtlemine. Juudid tegid liiga vaeslapsele ja lesknaisele ja nad panid oma loomalaudad püsti templisse pagana­tele mõeldud eesõue. Meie seisame silmitsi järjest julmemaks ja rahutumaks muutuvas maailmas olukorraga, mis paneb sadu tuhandeid inimesi oma kodu maha jätma ja mõnest muust maanurgast rahulikumat ja inimväärsemat elu otsima. Ja niisamuti nagu tollal, on tänagi nii, et inimeste tõeline südameheadus ja usk (või siis nende puudumine) tuleb välja sellest, kuidas me neid inimesi kohtleme. On mõned asjad, mis näitavad inimese südame olukorda selgemalt kui teised asjad – ja hädalise kohtlemine on alati olnud ja on ka praegu üheks kõige paremaks lakmuspaberiks, mis seda näitab. 

Ja ma ikka mõtlen – oleks meil ometi tarkust õppida oma rahva minevikust ja meenutada seda aega, kui meie enda vanaemad ja vanaisad olid kodust põgenenud ja, kaks tühja kätt kõrval, kusagil mujal kellegi armust elasid ja olid ja jalad alla said. Aga veelgi enam, oleks meil ometi seda mõistmist, et oma ligimese ja oma vähema venna kohtlemisest on kõigile ilmselge, kui sügavale meie usk ja armastus praktiliselt ulatub. Teooria on alati teoreetiline, aga kui asjad on praktilised, kui ma pean kellegagi täiesti reaalselt oma maad ja elu ja ressursse jagama, siis see on see, milles minu südame hoiak avaldub. Ja lõpuks oleks, et Jeesus ei peaks tulema piitsaga ega meie kohta sama karme sõnu kasutama kui tollaste juutide kohta: „Teie jumalateenimine ei ole oma ülesannet täitnud. Teie religioon on pealiskaudne. Te ei ole teile usaldatud jumalikku ülesannet suutnud täita. Lammutage maha.“

Kui Jeesus oleks sellesse kõigesse kuidagi jahedamalt suhtunud või vähem radikaalseid asju ette võtnud, siis võib-olla saaksime meie ka sellesse ükskõiksemalt suhtuda. Aga nende inimeste, nende paganate kohtlemine läks Jeesusele vägagi korda, nii palju, et Ta võttis midagi praktilist ja jõulist nende kaitseks ette. Ja mul on selle üle hea meel. Sest ma tean, et Jeesus on endiselt see radikaalne kuju, kes seisab rõhutute ja allasurutute eest, Ta on endiselt see, kes kutsub oma jüngreid üles Tema radikaalset eeskuju järgima ja inimesi armastama, igal ajal ja igas kohas. Minu südamesoov on, et meiegi võiksime siin, kus me elame, oma usku ja selle sügavust näidata, seistes kindlalt kristlike põhimõtete eest ja koheldes oma ligimest alati väärikuse ja headusega. 

Kasutatud kirjandus

Card, Michael, The Parable of Joy: Reflections on the Wisdom of the Book of John (Nashville: Thomas Nelson Publishers, 1995). 

The New Interpreter’s Bible: A Commentary in Twelve Volumes. Volume IX (Nashville: Abingdon Press, 1995). 

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat