Lepi ära oma vennaga

Avaldatud 11.2.2016, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

Mt 5:23, 24 on kirjas Jeesuse sõnad: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ Jeesus elas ja tegutses siin maa peal nõndanimetatud Vana Testamendi ehk vana lepingu ajal. Vana leping kestis kuni Jeesuse ristisurmani, mil hakkas kehtima uus. 

Jeesuse maapealse elu ajal kehtisid kõik Jumalalt Moosese vahendusel antud seadused. Seetõttu rääkis Jeesus oma kaasaegseile juhiseid andes ka ohvrite toomisest kui normaalsest käitumisest. Nii pidid pidalitõvest terveks saanud Jeesuse sõnul end preestrile näitama ja tooma seadusekohase ohvri. Näiteks loeme Lk 5:14: „Jeesus keelas teda juhtunust kellelegi rääkimast ja käskis: „Mine, näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtakssaamise eest, nii nagu Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!““ Millise ohvrianni toomisele meie alguses tsiteeritud kirjakohas Jeesus osutas, ei täpsustata. Ilmselt polnud see Jeesuse kuulajaile, kes Teda nii-öelda poolelt sõnalt mõistsid, vajalik. Meie, kes elame hoopis teisel ajal, vajaksime täpsustavat lisainfot. Samas, ega see meilegi, kes me uue lepingu ajal enam ohvreid tooma ei pea, väga vajalik ole. Sellele vaatamata on siiski Jeesuse tollastele kuulajatele öeldus midagi olulist ka meile. 

Ilmselt ei osutanud Jeesus patuohvrile, millega selle tooja väljendas oma patukahetsust, vaid mingile vabatahtlikule ohvriannile, millega väljendati Jumalale tänu. Kui taolise ohvrianni tooja oli seda tehes kindel Jumala heakskiidus, et tema vahekord Jumalaga on korras, siis Jeesus juhtis tähelepanu vahekorrale kaasinimesega. Vahekord Jumalaga ei saa olla korras, kui vahekord kaasinimestega pole. Seega tuleks mõelda mitte ainult vahekorrale Jumalaga, vaid ka vahekorrale kaasinimestega. Rahu Jumalaga on seotud rahuga kaasinimestega. Kui oleme kellegi vastu eksinud, mille tõttu tal võib  midagi meie vastu olla, siis seda ära tundes ei piisa, kui seda ainult Jumalalt andeks palume. Meil tuleb ka kaasinimesega ära leppida. Siin ei kehti põhimõte, et me ei või kahetsust ja andestust otsiva palvega Jumala poole pöörduda enne, kui oleme pöördunud kaasinimese poole. Jeesus ei osutanud patukahetsust väljendavale patuohvrile, vaid mingile vabatahtlikule ohvriannile! Jumala poole tuleb pöörduda kohe, kui Püha Vaim meile patutunnetuse toob, aga meie vahekord Jumalaga saab täiesti korda, kui oleme oma kaasinimesega ära leppinud või vähemalt üritanud seda teha. Võib ju olla, et mõni inimene ei soovi meiega ära leppida, ja ega me saa teda selleks vägisi sundida. Jumal näeb, kas me oleme selleks teinud kõik meist oleneva. 

Enne ära leppima minemist on kindlasti hea rääkida sellest Jumalale, et Püha Vaim looks leppimiseks soodsa õhkkonna ja paneks meile õiged sõnad suhu. Loomulikult peab soov leppida olema siiras ja tõeline, mitte näiline, silmakirjaks. Olgu inimestega kuidas on, aga Jumal näeb meid läbi. Lõpetan tsitaadiga raamatust „Ajastute igatsus“. „Paljud on agarad tegutsema Jumala nimel, kuid samal ajal on nende ja vendade vahel õnnetuid lahkhelisid, mis tuleb lahendada. Jumal ootab, et sellised inimesed teeksid kõik võimaliku üksmeele taastamiseks. Ta ei saa võtta nende teenistust vastu niikaua, kui lepitus vendadega on tegemata. Kristlase kohustus selles asjas on selgelt väljendatud.“ (lk 208 /DA 311) 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat