Laste- ja noorteorkestri kokkutulek Tallinnas

Avaldatud 13.11.2015, autor Ly Kaasik

Kes korra andnud muusikale käe,

ei pääse lugude- ja laulumaalt,

sest helides on salajased väed

ning nendest küllalt kunagi ei saa.

 

Kuula, päikesel on viiulite viis,

tuules flöödihääled, klarnetite kaja...

Ja peagi aru saad, et vaikuski

ju heliseb ja kõlab kogu aja.

 

Ning endas kasvamas üht laulu näed,

mis kaunimaks saab iga aastaga.

Sa korra andsid muusikale käe –

nüüd elad lugude- ja laulumaal.

 

23. ja 24. oktoobril sai laste- ja noorteorkester kokku Tallinna adventkirikus. Nagu augustikuu orkestrilaager, nii oli seegi kokkutulek rahvusvaheline, sest lisaks Eesti lastele ja noortele oli kuus pillimängijat saabunud ka Lätist. Kavas oli kolm ülesastumist – reedeõhtune kontsert Viru Keskuses, esinemine laupäevahommikusel koosolekul ja suurem kontsert kirikus laupäeva õhtul. Ürituse põhiline korraldaja oli Hans Soosaar ja orkestrit juhatas Raeli Florea.

Kokkutulek algas reede lõunal prooviga, mis kestis kuni lõunasöögini ja jätkus veel pärast seda. Raeli muretses küll pisut selle üle, et väiksemad orkestrandid pika proovi ajal väga ära ei väsiks, aga kõik pidasid kenasti vastu. Üsna mitu last tunnistas, et oli kokkusaamist juba kaua aega oodanud, ning kui lapsed teevad seda, mida nad armastavad, tuleb vajalik energia nagu iseenesest.

 

„Mulle on alati kõik pilliorkestri kokkutulemised meeldinud! :)

Need Raeli pikad-pikad proovid on minus tahtejõudu tekitanud ja sundinud mind ka kontserdil hästi mängima. Ma ei taha nüüd reklaami teha, aga see on üks parimaid laagreid Eestis! Ja Raeli muudab selle veel paremaks. Aga ega ilma dirigendita saagi orkestrit olla. Nii et Raeli on selle orkestri üks tugipunkt.

Aga igal juhil peab ka sekretär olema ja selleks on Raelil Hans. Ja see kõik, mis on proovide vahel, on ka vaimustavalt sisustatud. Siin tuleb tänada Margitit.

Ja kui me kontserdil mängime, siis on tunne, nagu oleks me kõik seda lugu terve kuu õppinud!“

Samuel Beekmann

 

Kui Raeli ja Hans korraldasid peamiselt suuremaid asju, siis Margit Peetson tegeles tõesti „selle kõigega, mis on proovide vahel“. Lisaks pillimängust vaba aja sisustamisele jätkus tal tähelepanu ka arvukatele pisiasjadele. Näiteks kaunistas ta koos Merilin Peetsoniga kiriku keldrisaali, kus toimus söömine. Kaunistused ei olnud juhuslikud, vaid mõttega tehtud – saalis põlesid Eesti ja Läti lipuvärvides küünlad, laes rippusid sama värvi õhupallid ning seinu ehtisid karikakrad ja rukkililled, Läti ja Eesti rahvuslilled. Margit ütles, et lisas värvi andmiseks punased mooniõied ning laagri lõpus taipas keegi, et lilled andsid kokku Vene lipu värvid. Naljaga pooleks visati õhku mõte, et ehk on see viide orkestri järgmisele välisreisile.

Lõbusad detailid olid ka võileivamäärete nimed – „Do-re-mi“ ja „Sõprus“. Viimane oli mõeldud selle jaoks, et meie sõbrad Lätist ennast Eestis teretulnutena tunneksid.

 

„Meil oli väga tore koos lätlastega seal olla, kuigi me alati üksteisest aru ei saanud. Me purssisime inglise keelt, et üksteisest aru saada, seoses sellega oli väga naljakaid ja vahvaid hetki. Me tundsime seal nagu üks suur perekond. Minu ema ja kõikide teiste perede emad aitasid all keldrisaalis toitu valmistada, kuna meil olid alati pärast pikka proovi kõhud tühjad.“

Katariina Tammemägi

 

Reede kõige põnevam osa oli õhtune esinemine Viru Keskuses, mis oli ühtlasi reklaam laupäeva õhtul toimuvale kontserdile. Inimesi, nii tuttavaid kui ka täiesti võõraid, hakkas meie ümber kogunema juba pillide häälestamise ja nootide-pultide paikasättimise ajal ning lühikest kontserti kuulas päris rohkearvuline publik. Mitu orkestris mängivate laste vanemat, kes kuulajatega vestlema jäid, rääkisid hiljem, et esinemine oli kõigile väga meeldinud ja orkestri hea kvaliteet pälvis rohkesti kiidusõnu.

 

„Marielile ja Merilinile meeldis see lühike pillilaager väga.

Merilin on tegelikult veel ka Harjumaa Keelpilliorkestri liige ning seekord sattusid kõik proovi- ja esinemisajad ühele ja samale ajale, aga ta valis siiski kirikuorkestri kasuks ja ei kahetse seda. Tore oli ka see, kui Viru keskusesse tulid meid kuulama mõned sugulased, klassikaaslased ja Merilini viiuliõpetaja Kaari Klesment. Tema sõnul on orkestril väga ühtlane ja hea kõla.“

Mariel, Merilin ja Margit Peetson

 

Laupäeva hommikul kaunistasid lapsed pillimänguga hingamispäevast jumalateenistust ning kui tavaliselt on inimesed kirikus plaksutamisega pigem tagasihoidlikud, eriti hingamispäevahommikusel koosolekul, siis seekord sai mitu ettekannet aplausi osaliseks. Plaksutamise valjuse järgi otsustades tundusid kuulajate lemmikud olevat viiuliorkestri lugu „Vivaldiana“ ja lätlaste klaverimängija Emilija Reznikova esinemine. Pastor Olavi Laur, kes pidas jutluse koostöö olulisusest, tõi näiteks orkestri, kus kõik mängivad koos, ning muusika, mis sellest sünnib, on midagi erilist, midagi palju suuremat kui kõigi mängijate panus kokku.

Aga nädalavahetuse kõrghetk oli kindlasti laupäevaõhtune kontsert, mis toimus samuti Tallinna adventkirikus. Ettekandmisele tulid nii orkestripalad kui ka hulgaliselt väiksemaid numbreid. Klaveril saatsid Emilija Reznikova, Joonatan Tombu ja Helerin Lehtla ning pillilugude vahel pidas Sandor Soosaar kõne Saulist, Taavetist ja ilusa muusika heast mõjust inimesele.

 

„Seistes viimase loo ajal ukse juures koos ühe Tallinna koguduse pastoriga, ütles pastor, et sellist pilti pole ta veel meie kirikus näinud: oli umbes kuus-seitse ülestõstetud helendava ekraaniga telefoni ja tahvelarvutit, millega lapsi filmiti. Nagu superstaaride kontserdil. :) Eks need noored ja lapsed koos orkestrijuhiga ongi mõnes mõttes super-inimesed. Kes ise pole pilliharjutamise vaeva ja selle töö raskust kogenud, ei mõista seda.“

Margit Peetson

 

Peale kuulajate jäid kontserdiga väga rahule ka pillimängijad.

 

„Suurel kontserdil oli kirikusaal rahvast täis ja see oli väga soe tunne. Igatahes oli see üks vinge üritus ja viimasel päeval anti igaühele üks tänukaart.“

Katariina Tammemägi

 

Mina ootan orkestri järgmist kokkutulekut väga ja usun, et ka teised orkestrandid nõustuvad minuga. On tohutult meeldiv näha sõpru, kellega muidu eriti ei kohtukski, ja koos pilli mängida. Tõsi, ka üksi muusikat teha on tore, aga üheskoos sünnib sellest midagi kirjeldamatult erilist.

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat