Täna hommikul peeti jutlus kividest. Täpsemalt nendest kividest, mille Joosua käskis iisraeli lastel Jordani jõe sängist läbi kõndides kaasa võtta, kui nad tõotatud maale sisenesid. Kõneleja Alain Coralie ühendas selle piibliloo Jeesuse ütlemisega, et kui teie ei räägi, siis peavad kivid kisendama. Aga need kivid Jordani idakaldal kisendavad meile väga paljust.
Kõigepealt sellest, et Jumal oli valmis oma rahvast tõotatud maale viima, aga rahvas ei olnud valmis, seega pidid inimesed end enne pühitsema. Kui rahvas oli end Jumala ette alandanud, Jumal oli neid puhastanud, siis läksid nad Jordani jõe sängist läbi kuiva jalaga – mitte märja või mudase jalaga, nad kõndisid kuival maal: Jumal hoidis oma lubadusest kinni.
Olles sel kummalisel teel tõotatud maale, palus Joosua teha 12 mehel midagi erilist: võtta kivi ja tassida selle oma õlul teisele poole kallast. „Mida tähendavad need kivid meile, kes elame 2015. aastal?” küsis kõneleja. „Good bye desert, welcome promised land,” kõlas vastus.
Need kivid peavad meile meelde tuletama ajalugu, koguduse rajajaid. Kui me unustame selle, kuidas Jumal on meid õnnistanud, siis on see väga ohtlik. „Kui me ei tea, kuidas me siia saime, siis me ei tea ka, kuidas me sinna saame.”
Jordani ületamine oli 1. kuu 10. päeval – täpselt samal päeval oli 2. Moosese raamatu järgi ka paasapüha – Jumal tuletas oma rahvale meelde, et peab oma tõotust, Ta oli olnud ustav kõik need 40 rännuaastat.
Samal ajal kui need kivid peavad meile meelde tuletama meie minevikku, on need tuleviku teenäitajad. Me ei saa minevikku lukku jääda, peame vaatama tulevikku. Kui autojuht vaatab ainult tahavaatepeeglisse, siis lõpeb see õnnetusega. Peab vaatama ette, tulevikku. „Me peame ka ise olema pioneerid, mitte ainult meenutama pioneere!”
Coralie lõpetas oma väga huvitava ning intensiivse kõne (mul oli tõesti tunne, et ma peaksin iga tema mõtte üles kirjutama) küsimusega: kas sina vajad seda, et kivid sinu eest tunnistaksid või on Jumal sinu vastu olnud hea ja ustav?
Muidugi elas kõik see mass, kes täna Alamodome'i on tulnud, jutlusele elavalt kaasa, hõigates Yes! Yes! Amen! Yes! Amen! Isegi TEDi delegaadid plaksutasid elavalt mõne koha peal kaasa. Ma ise hakkan ka vaikselt muutuma – ma ütlen ka yes aeg-ajalt (vaikselt, nii, et ainult mu pinginaaber kuuleb, aga ikkagi – veel paar päeva ja teise hingamispäeva ajal olen ma üks suur yes ja amen, aga siis pole ka imestada, siis on kogu selle ettevõtmise kõrghetk siin). Ja siis tabab mind pärast kõiki neid jutlusi ja õhtuseid ettekandeid ja päevaseid silmapaistvaid sõnavõtte Eestis tõsine kultuurišokk. Nii et Türi inimesed, ärge siis ehmatage, kui ma järgmisel hingamispäeval järsku amen või yes hüüan.
Tänase koosoleku eesistuja oli peakonverentsi asepresident Micahel Ryan, kes kutsus esialgu pulti Ted Wilsoni, kes omakorda selgitas tänase küsimuse ajaloolist tausta meie koguduses ning tutvustas tänast protseduuri ja kutsus muidugi säilitama suhtumist, mida ta väljendab fraasiga sweet spirit – väljend, mida siin on terve nädala sees korratud väga-väga palju kordi, ka teiste poolt.
Artur Stele, kes oli ordinatsiooniteoloogia uurimise komisjoni (TOSC) esimees, selgitas TOSCi moodustamise ja töötamise dünaamikat. Iga divisjon oli esindatud, peakonverents oli esindatud, uurimisasutused olid esindatud. Kõik dokumendid ja tekstid on kogu aeg olnud kõigile üle maailma avalikud; võeti eesmärk olla avatud ning läbipaistev. Komisjoni liikmed palvetasid koos ja individuaalselt, uurisid koos ja individuaalselt. Kui ordinatsiooniteoloogia kui sellise suhtes jõuti konsensusele (mitte küll 100%lisele; seisukohta saab lugeda lk 64, 65 - seda ei hääletatud, vaid võeti teadmiseks), siis naiste ordineerimise osas sõnastati kolm seisukohta. Need kõik loeti saalile ka lühendatud kujul oluliste teemapunktidena ette. (Naiste ordineerimist puudutav tekst on lk 66-69 samas). (Kolm seisukohta leiab igaüks advent.ee lehelt välisuudiste alt 2014. aasta sügisest.)
Stele rõhutas, et kõigi kolme rühma liikmed on ustavad adventistid. Kõik hindavad Pühakirja, kõik on püüdnud enda seisukoha rajada Pühakirjale, ent tõlgendused on erinevad. „Austagem neid kõiki,” pani ta saalis olijaile (keda täna oli väga-väga palju) südamele.
Stele selgitas ka, et tegemist oli uurimiskomitee, mitte hääletuskomiteega, seega TOSCis midagi ei hääletatud, mitte ühtegi korda.
Ta ütles ka lause, mis on minu jaoks pitser kogu sellele protsessile ja ka tulemusele: „Meie eesmärk ei ole selgitada võitjaid ja kaotajaid – perekonnas ei saa nii olla. Perekonnas kas kõik võidavad või kõik kaotavad.” Olles ise pereinimene, pean seda oluliseks aluseks, millelt lähtuda – ei ole võitjaid ega kaotajaid.
See mõte oli ka tänasel koosolekul kogu aeg üleval. Esimees M. Ryan juhtis seda koosolekut väga vaimulikult – mitu korda tehti palvepause – ja kindlakäeliselt – kõik teemavälised sõnavõtud saadeti kohe tagasi.
Stele ütles ka, et kogudus on seda teemat uurinud juba 40 aastat ja ikka ei ole konsensusele jõutud, ta jagas ühe oma unetu öö nägemust, mil Jumal pani talle südamele, et võib-olla me küsime vale küsimust. Ta lõpetas oma sissejuhatuse nii: „Maailm sureb ilma leivata, aga meie istume siin leiva juures ja vaidleme, kes peaks surevale maailmale leiba viima.”
Stele järel tuli pulti peakonverentsi peasekretär G. T. Ng, kes alustas sellest, et ütles: „Brother chair, my voice is not a music to your ears do you still want me to read.” Tal oli üsna tugev nohu ja selle nohuse häälega luges ta ette meile terve pika dokumendi, mis eelneb sellele küsimusele, mille osas täna hääletati. Dokumenti saab lugeda siit. Küsimus, mis pandi hääletusele, kõlab nii: Pärast Piibli ja Ellen G. White'i tekstide palvemeelset uurimist ordinatsiooni teemal, ja uurimisrühmade raportite uurimist, pärast hoolikat kaalumist, mis on kogudusele ja selle missooni täitmisele parim – kas divisjonide nõukogud võivad korraldada naiste ordineerimist kogudusetööliste ametisse, juhul kui nad leiavad, et see on nende territooriumil sobilik? Jah või ei.
Kui Ng oli kõik pea neli lehekülge ette lugenud, palus eesistuja, et ta selgitaks täpselt, mida tähendab yes ja mida tähendab no. Ng vastas seepeale: „Yes means the opposite of no.”
Eesistuja palus korduvalt – sest rahvas tegi sageli ikka oma tahtmise järgi –, et keegi ei aplodeeriks ega hüüaks midagi, sest tegu ei ole ideede võistluse, vaid aruteluga. Samuti ei ole saalis võitjad ega kaotajad, vaid jagatakse veendumusi. Kohe, kui küsimus oli üles tõstetud, moodustusid mikrofonide taha pikad – kümnete kaupa inimesi – järjekorrad. Saalis on kokku kuus mikrofoni. Ryan tegi otsuse, et kuulab kordamööda jah- ja ei-seisukoha pooldajaid. Igaüks, kes soovib siin mingil teemal sõna võtta, peab minema oma märgiga registreerimispunkti, seal skaneeritakse tema märgi triipkood arvutisse, eesistuja arvutisse ilmuvad siis nimed ja järjekorrad, ja täna ka, et kumba poolt keegi esindas. Nii et sõnajärg hüppas kogu aeg ühe mikrofoni juurest teise juurde. Kui kell oli 16.20 või nii (pool viis pidi olema hääletamine), oli järjekordades ikka veel kümneid inimesi ja nad ei saanudki sõna. Aga midagi uut ei oleks neil vast olnud ka öelda. Sõnavõttude sisu kordus üsna palju ja vahepeal tõusis saalis pinge tuntavalt ning siis jälle plaksutati ja plaksutajaid kutsuti üles mitte plaksutama. Ja siis võeti palvepause.
Mõned kommentaarid:
* me ei lõika enam mehi ümber, järelikult piibellikult võttes peaksime ordineerima naisi
* Jeesus palvetas: pühitse neid oma Sõnas, tões. Meil ei ole ühtsust, kui me ei ole tões ühendatud
* kui divisjonid ise otsustavad, siis kuidas kaitsta koguduseliikmeid, kelle südametunnistuse vastu jah-otsus läheb
* Austraalia palub luba ordineerida naisi. Kaasata Jumalast kutsutud naisi. Ärge sundige meid meie südametunnistuse vastu
* Jeesus on tõde – Ta ei ordineerinud ühtegi naist, seega ei peaks seda tegema ka meie
* me võiksime anda otsustamise selle küsimuse üle isegi madalamatele astmetele, unioonidele ja liitudele
* Y – youth, E – evangelism, S – sumission to one another in love. Yes on tee edasi, võti ühtsusele ja tööle edasi
* ma ei otsi enam argumente, otsin suhtumist. To keep the body together – seepärast vastu. Mitte kaks Piibli lugemise viisi: piibellik ja kultuuriline, peame jääma Piibli juurde
* See ei ole tõe küsimus! See teema ei ole meie põhitõdedes, meie koguduse käsiraamatus, tööpoliisis, seisukohtades. On mõlema poole pooldajaid, vaatame seda südametunnistuse järgi. Ei olnud konsensust TOSCis. Paljud on teinud sellest ühtsuse teema – see on vale ühtsuse tunne, see on vale alus ühtsusele. Meie ühtsus peaks rajanema misjonil – kogudus kui jääk ja kolmeinglikuulutus. Tahetakse ühesugusust, mitte ühtsust.
* kaks teoloogiat ordinatsiooni osas tekitab probleeme, saadab sõnumi, et me ei tea, mida me usume. See on piibellik teema.
* me peame elama reaalsuses. Me võime tahta olla homme taevas, aga me seisame siin maa peal. Jumal kutsub naisi teenistusse. Ma tean, et Jumal näeb ja tunnistab seda, mis toimub Euroopas, Ta kutsub naisi.
* Jumal kutsub nii mehi kui naisi evangeeliumi kuulutama, loen seda Piiblist – Joel. Kõigi usklike preesterkond – ka selles väljendis ei ole sugu mainitud. EGW – ta ütles Tunnistused 5, lk 322 – PV valmistab nii mehi kui naisi, kes saavad Jumala töö pastoriteks, sama ka RH ajakirjas.
* kui keegi on ordineeritud, siis mitte ainult selles divisjonis, vaid terves koguduses. See loob individualismi koguduses, see lõhestab kogudust, mitte ei ühenda. Me peaksime olema ühendatud.
* jah läheb kokku meie orinatsiooniteoloogiaga, ei lähe vastuollu meie praktikatega. Jah – kaasab vaimuanded, ei – teatud inimesed ei saa praktiserida vaimuandeid. Jah – misjonitööle vastus erinevates oludes üle maailma, ei – autoriteet, mis takistab võimalusi vastata misjonitööle. Jah – me usaldame õdesid-vendi divisjonides, et nad on ustavad Jumalale oludes, kus nad elavad, ei – me ei saa neid usaldada, et nad on ustavad Jumalale. Jah – kooskõlas varasemate otsustega lubada naiste ordineerimine koguduse vanemateks, see ei ole kogudust lõhestanud, ei-otsus ei ole kooskõlas eelmiste otsustega, jah – annab maailmakogudusele võimaluse edasi minna pärast 50 aatast üleval olnud küsimust.
* Piiblis ja EGW ei ole selgeid juhiseid, parem olla konservatiivsed, et ühtsus üleilmseskoguduses säiliks
* see ei ole päästmise küsimus, Piiblis ei ole vahet pastoriks ja koguduse vanemaks ordineerimise vahel, inimene on selle vahe teinud. Kas peaksime selle teema pärast oma koguduse lõhestama? See ei ole selline teema, mille pärast ühetaolisus peab olema ühtsuse eeldus. Astume sammu tagasi ja laseme üksteisel rahus elada
* kui pastor kolib ühest divisjonist teise, siis tekib probleem
* see ei ole meie põhitõde, see ei ole meie ususammas, mille pioneerid sõnastasid. See tuleneb maailma eri piirkondadest. Ma tahan Issandat järgida nii nagu Piiblis on kirjas – kas te lubate seda mul teha? Me peame lubama inimestel seda teha, see küsimus ei ole meie usu alus. Kui me ei luba seda teha, siis see ei ole demokraatia, see on midagi muud. Paulus ja Barnabas olid eri meelt, läksid eri teed. Lubage minna eri suundades, kuhu peame minema, see põhineb Jumala Sõnal. Me peame üksteise eest palvetama, kuigi läheme eri teed.
* õed peavad töötama. Jumal lõi meid erinevaks, patt ei muutnud midagi. Vaimuannid, millest pastoriks olemine on üks, on antud kõigile, ka lastele. Aga pastoriamet, koguduse ülevaataja, on antud meestele. Kogudusena ei hoia meid koos kultuur, meid hoiab koos Piibel. See toob kogudusse pluralismi. Ärge kompromiteerige Jumala Sõna. See on piibellik küsimus. See ei ole meie põhitõde, aga nii ei ole ka metsalise märk.
* me näeme maailma eri nurkadest. Kultuur on väga oluline, sellest ei saa mitte rääkida. Me oleme mitmekultuuriline kogudus. Jumal andis mulle salmi Ef 6:5, kui uurisin seda teemat. 2000 aastat on jutlustajad ja orjapidajad kasutanud seda teksti, et orjastada aafriklasi, tõlgendanud valesti.
* Iisraelis oli aeg, kui ei olnud kohtunikke ja igaüks tegi nii, nagu tahtis. Me oleme olnud siiani ühendatud. Mitu aastakümmet on seda teemat uuritud ja kogudus on olnud ühendatud selles küsimuses. Meil ei saa olla ühed divisjonis ühtemoodi ja teises teistmoodi – see ei ole ühtsus.
* Ma naudid spa kogudust, isegi siin. SPA tähendab olla kirglik inimene. Olen seda kuulnud iga inimese sõnavõtus. Kirg veendumuste suhtes ühendab meid. Aruandeid kuulates olen tundnud kõikehõlmavat rõõmu, et tehakse misjonitööd, inimesed räägivad oma tööd. Kogudus on viimased 40 aastat seda teemat arutanud ja me ei ole jõudnud konsensusele, siis see ei ole ilmselt midagi, mis meid ühendab. Me ei pea kõiges ühesugused olema, et olla ühtsed, me vajame Jumala Vaimu, et Ta meid juhataks. Me ei dikteeri, kuidas inimesed peavad teenima.
* SPA kogudus ei ole üks kogudustest, see on Jumala kogudus. Saatan on tõe vastu. Me ei räägi selle vastu, et naised ei võiksid evangeliseerida, õpetada, prohveteerida. Või et nad ei võiks kasutada oma talente. Pühakiri on parim allikas juhendite otsimiseks. EGW ei olnud ordineeritud koguduse poolt. Jeesus valis 12 meest – kas Ta tegi vea? Ei. Paulus andis meile juhiseid. Kogudus on üleilmne, tõde on globaalne, kogudus peab seisma Piiblil. Kui teha seda, siis kõik koos. Kui mitte teha, siis mitte teha.
* kuidas me tegeleme südametunnistuse teemadega siin koguduses? Ap 15. Jeruusalemma nõupidamisel ei olnud protseduurilisi reegleid, nad kohtusid üheks päevaks ja said hakkama – imelisel moel, PV juhatas neid, nii et ümberlõigatud ja ümberlõikamatud mõlemad olid ühtsuses. Inimesed, kes hääletasid oma südametunnistuse järgi ja praktiseerisid oma südametunnistuse järgi. Me saame sedasama teha – praktiseerime Ap 15.
* divisjonid teevad ise otsuseid – me kaotame kontrolli nende otsuste üle tänapäevases maailmas:
* peaks olema konsensus selles küsimuses, võtku kas või 30 aastat
* on eeldus, et on lõhe divisjonide vahel ja ühtsus divisjonide sees, aga nii see ei ole
Vahepeal võtsid sõna ka peakonverentsi endine president Jan Paulsen ja praegune president Ted Wilson.
Hääletuse aeg oli päevakavas määratud 4.30 peale pärastlõunal, nii et 16.20 kommentaare enam vastu ei võetud, need kümned inimesed, kes veel mikrofonijärjekordades seisid, pidid minema kenasti oma kohale tagasi. Delegaatidele tutvustati salajase hääletamise reegleid: iga delegaat pidi end registreerima delegaadipassil oleva triipkoodiga, seejärel sai iga delegaat hääletuspaberi (need olid kõik varem valmis trükitud juhuks, kui e-süsteem ei tööta). Paberil oli kirjas jah ja ei, mõlemad viies keeles, ning mõlema juures üks ring. Delegaat pidi märkima oma eelistuse, siis järjekorras ükshaaval valimiskastide juurest (need olid läbipaistvad, et kõik näeksid, et seal enne midagi sees ei olnud) läbi käima ja oma sedeli sinna sisse laskma.
Kõik see võttis omajagu aega, nagu ka häälte ülelugemine, mille ajal lauldi ilusaid ja kõigile tuttavaid ühislaule. Enne oli juba kokku lepitud, et kui tulemus teatavaks tehakse, siis tuleb kohe palveaeg, keegi ei plaksuta, keegi ei hüüa midagi. Delegaadid hääletasid küsimuse osas
„Pärast Piibli ja Ellen G. White'i tekstide palvemeelset uurimist ordinatsiooni teemal, ja uurimisrühmade raportite uurimist, pärast hoolikat kaalumist, mis on kogudusele ja selle missooni täitmisele parim – kas divisjonide nõukogud võivad korraldada naiste ordineerimist kogudusetööliste ametisse, juhul kui nad leiavad, et see on nende territooriumil sobilik?" järgnevalt:
jah – 977 häält, ei – 1381 häält, ei hääletanud – 5, kokku 2363 hääletussedelit.
Pärast seda pikka tihedat kaasamõtlemist ja kuulamist olin natuke aega väga rahul iseenda otsusega minna Alamodome'ilt välja varuväljapääsu trepi kaudu – muidu läheb kogu see mass ühest august välja ja see võtab väga kaua aega. Ma jõudsin õue hoone teise külje pealt ja avastasin, et olen seal täiesti üksi. Nautinud kaks hetke üksinda olemist – palju rahvast on tore küll, aga üksinda on ka tore olla, kiirustasin siiski hotelli, et arvuti ära panna, siia üks lehekülg kirjutada ja siis tagasi kiirustada, et õhtusest divisjonide esitlusest osa saada: ma hakkan ilmselgelt sellest popkontserdi-fiilingust sõltuvusse jääma.
Täna esitles oma aruannet kolm divisjoni, esimene neist Lõuna-Aafrika ja India ookeani divisjon. Viimase 20 aasta jooksul ons eal ristitud 1 miljon koguduseliiget. Kõige vanem pastor on seal 113-aastane mees, kui teda videos näidati, oli aplaus väga vali. Viimase viie aasta jooksul on selles divisjonis loodud kolm uut koguduste liitu, kokku on seal 3,5 miljonit adventkoguduse liiget ja 10 182 kogudust.
Pärast seda videoaruannet kuulasime taas pajatusi adventkoguduse ajaloost, täna olid fookuses misjonärid. Kõigist misjonäridest rääkides mängiti meile ka katkeid nende kõnedest, nii et saime kuulda nende autentset häält.
Koguduse esimene misjonär oli J. N. Andrews, tema nimi on ka eelmistest kirjutistest läbi käinud. Tema läks misjonärina Šveitsi.
Teine misjonär oli W. A. Spicer, temast oli ka eile pikalt juttu, tema oli misjonär Inglismaal ja hiljem Indias. Hiljem oli peakonverentsi president, ajalooallikate põhjal üks armastatumaid presidente läbi aegade. Ükskord olevat tema käest küsitud, mida ta teeks, kui ta ei olesk adventist. Spicer vastanud: „Mul oleks enda pärast väga häbi!”
W. Anderson oli misjonär Aafrikas. Ta oli seal terve perega, abikaasa Nora ja pojaga. Anderson jäi misjonireisil haigeks ja arvates, et surm on ligi, lasi ta endale koguni haua valmis kaevata nign andis juhiseid edasiseks eluks teistele. Ent paari nädala pärast oli ta terve ning reisis ja töötas edasi.
John Burden oli misjonär Austraalias. Ta pani kogu oma raha Loma Linda maa ostmisse, samuti rajas ta Glendale'i haigla Australias ja Sindney haigla. Ta suri autoõnnetuses.
Harry Miller oli arst, kirurg, tema läks misjonäriks Hiinasse, kus teda kutsuti Hiina-doktoriks.
J. L. McElhoni oli samuti Austraalias misjonär. Hiljem ka peakonverentsi president.
Fernando Stahl pakkus end misjonäriks kohe pärast kooli lõpetamist. Ta läks koos abikaasaga Boliiviasse, kus sai tagakiusamise osaliseks hingamispäeva pärast. Stahl ei osanud kohalikku keelt, aga tema pojale oli see juba külge jäänud. Kui kohalikud tema piiblitundi tulid või teda nägid, siis nad ütlesid talle midagi. Saamata aru, mida öeldi, vastas Stahl alati „you too”, arvates, et teda tervitati. Ükskord olla poeg küsinud, kas isa saab aru, mida talle öeldakse. Isa siis vastas, et ei saa, aga küllap nad tervitavad teda. Poeg siis ütles, et asi pole üldse nii. Kohalikud olid talle kogu aeg öelnud, et sa oled saatanast või et sul on ussid ja tema oli kogu see aeg vastanud neile rõõmsalt „you too”.
W. Branson oli misjonär Hiinas, hiljem ka peakonverentsi president.
R. R. Figuhr oli samuti misjonär Hiinas, samuti hiljem ka peakonverentsi president.
Anne Knight oli misjonär Indias, esimene afroameeriklasest misjonär Indias üldse. Ta sai samuti suure tagakiusamise osaliseks. Hingamispäevi veetis ta metsas üksi Piiblit ja hingamispäevakooli õppetükke lugedes. Tal ei olnud muud kohta, kus jumalateenistusi pidada. Lisaks Piiblile ja õppetükile võttis ta alati kaasa püssi. Ta kirjutas selle kohta: „And I could shoot straight!” See oli siiski metsloomade suhtes mõeldud.
On säilinud salvestus, kuidas Annet Battle Creeki rongijaamast teele saadetakse, laulude ja kõnedega. Kui ta USAsse tagasi tuli, keskendu ta adventhariduse arendamisele.
Ira Sanhery oli Battle Creeki sanatooriumis patsient, Kelloggi lemmikpatsient. Ta oli sel ajal sanatooriumis, kui see maha põles, koos majaga põles ka tema autobiograafia käsikiri. Ent ta kirjutas selle siiski uuesti. Ira käis saatmas misjonäre rongijaamas ja lindistas ühe laulu, mida Annele lauldi enne teele asumist. Kuulasime sellest esimest salmi, laul on „Jumalaga, kuni näeme kord”, refrääni juures laulis saal kaasa. See oli väga võimas moment tänasest õhtust – nagu saadaks päriselt misjonäri teele.
Selle lauluga lõppes ka ajaloohetk ning järg oli järgmise divisjoni käes – ainuke divisjon, mille riigid on kõik saared, kokku 18 riiki, suurim neist Austraalia – Vaikse ookeani lõunadivisjon. Nende slogan on Live more. Love more. Learn more. Aruannet alustati väikese nalja ning teadmistekontrolliga. Tuleb välja, et austraallastele meeldib väga nalja teha – ameeriklaste üle, kuna need ei tunne üldse geograafiat. Ent siis hakati uurima, kas austraallased ise teavad oma lähimat naaberriiki näiteks. Tänavaküsitluses pakkusid vastajad Uus-Meremaad, mis ei ole õige vastus ja mis asub Austraaliast tuhande miili kaugusel. Lähim naaberriik on Austraaliast nelja kilomeetri kaugusel ja see on – Paapua Uus-Guinea (PUG), saalis oli nende esindatus üsna suur aplaus ja hüüded olid igatahes valjud. Esimene misjonär PUGis tegi neli aastat tööd, aga keegi ei pöördunud. Siis ta tegi veel kaks aastat tööd ja pöördus üks teismeline poiss. Olnud kümme aastat selles riigis, hammustas teda madu ja misjonär suri – temast jäi maha lesk ja üks teismeline, kelle isa oli temast lahti öelnud, kuna poeg oli adventismi vastu võtnud – ei ole just suur saak. Ent hiljem, palju aastaid hiljem, hakkas selguma, et ta oli külaelanikele oma eluviisiga mõju avaldanud. 1922 võttis usu vastu veel üks poiss ja sealt edasi hakkas evangeelium PUGis levima. Nüüd on 10% riigi rahvastikust adventistid, koguduses on palju kõrgeid riigiametnikke.
Selle divisjoni slogan on One heart at a time. Austraalia adventkogudus on kiiremini kasvav kristlik kogudus riigis.
Ja kolmandas täna aruande esitanud riigis on kokku 14 riiki ja üle 100 keele ja murraku ning 1,3 miljonit adventisti. See on Lõuna-Aasia ja Vaikse ookeani divisjon. Iga divisjoni aruandevideo eel tutvustatakse selle divisjon juhtkonda: presidenti, peasekretäri ja laekurit. Huvitav oli see, et selle divisjoni puhul tutvustati enne naisi: lovely wife of..., lovely wife of... ja lovely wife of... Neil on nii keerulised nimed, et ma ei püüdnudki maha kirjutada. Aga siiski, presidendi nimi on Alberto Gulfan jr – ta on ainuke divisjoni president, keda siin kohapeal ei ole, kuna tervis ei luba. Temast kirjutasin ka ühel varasemal päeval. Tema saatis oma tervituse video kaudu.
Selle divisjoni piirkond on peamiselt mittekristlik. Viisaastaku alguses oli seal 1,1 miljonit, viisaastaku lõppedes 1,3 miljonit adventkoguduse liiget. Nende deviis on: Üks leek võib muuta kodu, küla, linna, rahva, regiooni, maailma.
Ja ongi tänane päev üle elatud ja sellele ka joon alla tõmmatud.
Ma tahan veel tänada kõiki teid, kes olete saatnud tänusõnumeid päeva kokkuvõtete kohta – aitäh! Ma olen küll mõnel õhtul (öösel?) kell 12 vaadanud arvutiekraani ja mõelnud, et äkki ma täna ei kirjuta seda asja ära, et ei jõua, aga siis tuleb meelde keegi, kes ütles, et ta loeb neid hea meelega, ja jõudu tuleb natuke juurde. Aga seda peab küll ütlema, et Ameerika on minu jaoks nagu kõikuv paat lainetel – see kõikumise tunne ei ole üle läinud. Huvitav, mis selle sündroomi nimi võiks olla. Ühel õhtul poes järjekorras seistes tundsin, et nüüd kõigub see paat kohe eriti tugevasti, olin juba millestki kinni võtmas, kui märkasin, et üks laps kõigutas leti kõrval olevat lauda. Lisan igaks juhuks, et see ei ole minestamise tunne ja paha ei ole ka olla, lihtsalt on tunne, nagu kõnniks kõikuval pinnal. Ma loodan, et see läheb ikka Euroopas üle uuesti.
Ahjaa, täna õhtul oli veel üks rahvaste paraadi proov, laupäeval kell 7 õhtul algab programm, Eestis peaks siis kell olema kolm öösel. Kes saab ja tahab, saab vaadata ülekannet siit. Ma usun, et see saab võimas kogemus (ja ülekanne) olema.
Ja eilse sõnumi kordus: pilte ja videoid jagan adventkoguduse Facebooki-lehel, nii et minge vaadake sealt.
In English