Ted Wilsoni tagasivaade viimasele viiele aastale

Avaldatud 2.7.2015, allikas Adventist Review

Täna, 2. juulil algab kell 8 hommikul San Antonios Texases Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Peakonverentsi 60. töökoosolek. Täna esitab oma aruande ka viimased viis aastat koguduse presidendina teeninud Ted Wilson. Toome teieni Adventist Review' intervjuu Ted WIlsoniga. 


Ma tunnistan, et kui olin teel tegema intervjuud Ted Wilsoniga, et rääkida tema viimasest viiest aastast peakonverentsi presidendina, oli minu sees konflikt. See konflikt oli tõeline ja pinge püsiv. Ühelt poolt tunnen Wilsoni suhtes sügavat armastust ja austust: ta on üks siiramaid ja ehedamaid kristlikke juhte, kellega olen kohtunud. Ma imetlen tema juures paljut: tema abielu, tema rolli isana, kirge evangeeliumitöö suhtes ja meie vastastikust armastust koguduse suhtes.

Aga ma ei saa eitada neid suuri erinevusi, kuidas me näeme teemat, mida mõned peavad hetke olulisimaks – naiste ordineerimist; samuti ei saa ma eitada, et minu pastoraalse teenimise on muutnud keerumisemaks rünnakud koguduseliikmete poolt, kes peavad mõnikord ekslikult Wilsoni oma ristikäigu inspiratsiooniks.

Ma otsustasin, et luban teilgi kohtuda temaga terviklikult: hoolitsev ja mitmenäoline inimene, kellel on üks raskemaid töid üldse. Kui ma olen oma lähenemises eksinud, süüdistage seda, et lugesin hiljuti 1. Korintlastele 13. peatükki, mis muu hulgas ütleb mulle, et armastus on lahke (13:4). Ma sooviksin, et mind koheldaks nii, kui mind intervjueeriks keegi, kes on nii noor, et sobiks mulle pojaks.

Kui astusin Ted Wilsoni kabinetti, palus ta meie kohtumise hilinemise pärast vabandust – me elustasime umbes viisteist minutit hiljem. Miks? Ted Wilson oli palvetanud remondimehega tema viimasel tööpäeval peakonverentsi peakorteris. Just sedalaadi isiksusetüüp tõmbab nii paljusid ses majas Wilsoni poole. Need, kes istuvad temaga nõukogus, kes näevad teda silmast silma ja on oponeerival seisukohal mingite teemade suhtes, räägivad tema isikupärasest lahkusest. Kui ta oli asepresident, said kõik maja töötajad temalt isikliku sünnipäevakaardi; kui töötaja oli terviseprobleemide või pereliikme surma tõttu kauem ära, leidis ta naastes oma töölaualt lilled. Kolleegid räägivad tema soojusest, tema ehedast kristlikust suhtumisest, tema kaastundest, tema armastusest inimeste vastu, olgu nad temaga ühel meelel või mitte. Inimesed meenutavad oma lugusid tema lahkusest, mis tingib selle, et ta kutsub remondimehe keset äärmiselt kiiret tööaega oma kabinetti palvetama.

See pilt jääb sageli märkamata neil, kelle ainus tutvus meie peakonverentsi presidendiga piirdub tema postitsiooniga naiste ordineerimise osas või tema inauguratsioonikõnega 2010. aastal. Selles kõnes nõudis ta – ja see on kuulsaks saanud –, et tema kõne ajal ei plaksutataks. See nõue kasvas välja alandlikkusest, ent paljud tõlgendasid seda vastupidisena sellele, kuidas see oli kavatsetud.

See alandlikkus ja lahkus tuleb esile ka siis, kui istun Wilsoni vastas ja meenutan tema valimispäeva viie aasta eest.

Kui sa lähed peakonverentsi töökoosolekule ja sa oled üks neist, keda valitakse Jumala koguduses ametikohtadele, siis ei saa olla ülemäära kindel, kuidas kõik areneb. Nii et sa asetad end lihtsalt täiesti Jumala kätte ja saad aru, et sa oled siin selleks, et teenida ja et keegi ei ole sulle midagi võlgu, et sina oled võlgu Issandale. Kui mind nimetati kandidaadiks, istusin suures saalis, kuulates ettekandeid. Minuga võeti ühendust ja mulle öeldi, et peaksin kiiresti ühte kohta tulema. Seal said inimesed mulle selgitada, mis oli toimunud valimiskomisjonis. See oli kõikehõlmav tunne, sest päris kindlasti ei ole keegi meist täielikult valmis kandma sellist koormat.

Me saame jõudu ainult siis, kui toetume Issandale ja Tema juhendamisele. See oli raske ja muidugi kutsusin ma ka Nancy sinna rääkima. See oli ka Nancyle suur ootamatus. Ausalt öeldes ei ole keegi varustatud kõige sellega, mida selliseks juhiametiks tarvis on. Me oleme selles ametis vaid Issanda teenijad ja me peame lootma Temale ning palvetama palju, paluma juhatust, tarkust igaks päevaks. Ma püüan teha nii, et ei läheks päevagi mööda, ilma et paluksin Jk 1:5 alusel tarkust. Mõnikord võin selle unustada ja tõenäoliselt just sel päeval ma kahetsen seda, sest just siis vajan hädasti tarkust.”

Sedalaadi tarkus ja juhatamine jõudis Wilsoni ellu tema isa, Neal Wilsoni kaudu, kes oli peakonverentsi president aastail 1978–1990.

Ma soovin, et mu isa oleks olnud siin ja et mu vanaisa oleks olnud siin, kuid vanaisa suri juba aastate eest. Vanaisa oli pastor ja minu isa oli pastor. Isa elas läbi mitu väikest südamerabandust [2010. aastal] ega saanud peakonverentsi töökoosolekul osaleda. Ma helistasin talle, et uudisest teatada, ja läksin teda ka vaatama. Ja muidugi käisin ma tal sageli külas ja aitasin tema eest hoolt kanda. Ma ei ole päris kindel, kas isa sai kõigest täiesti aru. See paneb mõtlema – kuidas asjad lähevad. Me oleme praegu siin kabinetis. Selle laua taga istus ka minu isa, sellesama laua taga ja tead, osa sellest mööblist on tema ajast pärit. Tema kolis oma ametnikega peakonverentsi Takoma Parkist Silver Springi. Ta töötas siin kabinetis umbes poolteist aastat.

Kui ma temaga rääkisin – ma ei ole kindel, et ta kõigest aru sai –, aga ta naeratas ja julgustas mind. See oli julgustus. Ma olen terve oma elu sõltunud oma isa nõuannetest. Ma jälgisin teda, kuulasin teda, tema juhendas mind, tema on olnud minu parim mentor – minu parim algusaastate mentor. Ja siis, kui sa päris lõpus ei saa enam seda kõike edasi anda, on olukord teistsugune, on imelik.

„Olen kindel, et ta oleks olnud sinu üle uhke,” ütlen, ent Wilson mõtleb endiselt oma isast...

Ta suri kuus kuud pärast seda, sellest on nüüd veidi üle nelja aasta, ütleb ta ja tõmbab isa pildi Piibli vahelt välja. Siin on pilt minu vanematest – see on vist ajast enne minu sündi. Nad olid siis Egiptuses. Nad olid olnud abielus kuus aastat – ei, kaheksa aastat, enne kui mina sündisin.

Kui sarnane sa oma isaga oled? Mille poolest erined?

Isa oli muidugi sündinud ametnik. Tal oli ka evangelistisüda ja ta tegi evangeeliumitööd palju aastaid Egiptuses, kuid töötas seal ka ametnikuna. Ta oli pastor. Nii et mõningais neis asjus oleme sarnased. Aga isiksuse poolest – ilmselt oleme selle poolest veidi erinevad. Isa andis mulle edasi mõned väärtused, mis on minu meelest äärmiselt olulised: ausus – seisa nende eest, kes ise seda teha ei saa; seisa oma veendumuste eest, aga tee seda väärikalt; ole tasakaalukas; kuula inimesi. Isal oli palju andeid, kuid üks oli väga detailitäpne lugude jutustamine. Ja temas oli dramaatiline leek. Tal oli ebatavaline võimekus nimede ja faktide meeldejätmise peale. Ta võis näha kedagi, keda polnud 20 aastat näinud, ja nimetada teda nimepidi, küsida, kuidas tema perekonnal läheb ja nii edasi. See on minu meelest kaasasündinud talent, aga ta täiustas seda, kui elas Lähis-Idas. Araabia keeles on nimedel tähendus ja kui sa ei ütle inimese nime õigesti, õige rõhuga, siis sa solvad teda. Ma arvan, et ta keskendus sellele, kuidas inimese nime õigesti hääldada, ja jättis selle meelde. Aga isa õpetas mulle väga palju. Me oleme nüüd teemast päris kõrvale kaldunud – räägime minu isast.

Wilson tajub seda teemast kõrvalekaldumisena, aga mina näen temas seda külge, mille nägemist vajan. Inimestel, nagu mina, kes on eriarvamusel naiste ordineerimise küsimuses, on olnud ajuti ebamugav teatud teemade suhtes, kui Wilson on avalikul esinemisel rääkinud formaalsemalt ja intensiivsemalt – neil on vajadus näha, et ta on enam kui vaid need mõtted. Me oleme armulikumad, kui näeme selle inimese inimlikkust ja vaimu, kellega me ei ole ühel meelel.

Ma soovisin kuulda Wilsoni mõtteid selle kohta, mida ta peab oma viimase viie aasta õnnestumisteks. Ta tuletas mulle kiiresti meelde, et mitte tema ega ka üks väike grupp ei vääri õnnestumiste eest au.

Olen enim põnevil nende asjade suhtes, mida Issand on rikkalikult õnnistanud ja me oleme divisjonidest saanud väga head tagasisidet. Alustan sellest, et peakonverents ei ole mingit laadi superasutus erinevate võimuhoobadega, et lihtsalt tõmba ja midagi üle maailma hakkab automaatse ajastusega juhtuma. Me töötame komiteedes. Me töötame kolleegiumides. Me peame kuulama Püha Vaimu juhatamist komitees, kus võib kõlada igasuguseid hääli.

Tunnen, et hakkame kõrvale kalduma. Kui hetkeks minna tagasi õnnestumiste juurde....

Seepärast ongi peakonverentsi töökoosolek nii oluline. Me seisame silmitsi suurte probleemidega.

„Ma olen mõnest kuulnud,” ütlen. Wilson naerab.

Jah, kõik alates põhitõdedest kuni isegi ordinatsioonini – tead, mõned muudatused koguduse korras on ehk raputavad, aga kindlasti on meil eriarvamusi. Ja neid arvamusi võib omaks pidada, ja neid veendumusi, mis põhinevad sinu isiklikul piibli- ja prohvetihääle uurimisel, palvel ja Püha Vaimu mõjul. Neid veendumusi võib jagada. Aga kui me hääletame, siis – meile on antud juhend – me peame rivistuma ja hoidma üksteise ligi. Ja see on koguduse jaoks suurim proovilepanek.

Oled sa ärevil?

Ei, ei ole. Ma ei kahtle selles, et kogudus läheb edasi üksmeelses tegevuses, sest seda juhib Püha Vaim. Seda ei juhi peakonverentsi president või keegi teine. Kui selles liikumises ei oleks Püha Vaimu, oleksime ammu lõhenenud. See on prohvetlik liikumine – prohvetliku sõnumiga ja prohvetliku missiooniga. Ilma selleta oleks Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus lihtsalt üks organisatsioon. Ma ei muretse selle pärast. Mul on muidugi teatud mured, aga ma usun, et Püha Vaim teeb midagi erakorralist ja me näeme inimesi – ükskõik kuidas nad hääletavad – me näeme inimesi alandumas Issanda ees ja kogudus läheb oma missiooniga, täieliku missiooniga edasi. Aga kindlasti – me peame mõtlema kogukondlikult. Me peame nõu, me kohtume, me räägime. Näiteks, enne kevadkoosolekut ja enne aastakoosolekut on meil siin presidendi nõukogu nõupidamine. Kõik peakonverentsi asepresidendid, kõik divisjonide presidendid ja kõik asssistendid saavad kokku. Tavaliselt kulub sellele terve päev ja me räägime paljudest asjadest. Mõnikord on päevakava väga raske ja teinekord mitte nii raske. Me palvetame koos, me kuulame üksteist, sageli jõuame konsensuseni ja teinekord mitte.

Aga viimasel aastakoosolekul oli meil koosolekuid, kus oli väga pikaaegseid juhte, kaasa arvatud meie peasekretär ja tema abi, laekur ja tema abi, ja oli hämmastav jälgida, kuidas vaikne, Kristuse-sarnane lähenemine probleemide lahendamisele kaasa aitas; see lõi õhkkonna, mida enamus inimesi saab toetada. See on Püha Vaimu vägi, see ei ole vaid ühe inimese suur panus. Aga me oleme koos, me selgitame ja hoiame asju töös.

Seega me peame nõu. Me räägime üksteisega, me kuulame, me palvetame koos. Ja sellest tulenevalt jõuame konsensuseni.

Kõrvalteelt ära – tagasi õnnestumiste juurde...

Meil on olnud imelisi võimalusi näha, kuidas Jumal on töötanud „Suure võitluse” projekti kaudu, mille raames on välja antud „Suure võitluse” erinevaid väljaandeid. „Suur lootus” oli 11 peatükist koosnev toimetis, ja tehti ka lasteversioon. Üle maailma on jagatud umbes 140 miljonit eksemplari, ja algupärast versiooni on netist alla laaditud umbes 25 miljonit korda.

Ja muidugi on olnud meil kaks programmi, mis on hinnalised Jumala silmis ja mulle väga südamelähedased. Esimene neist on Misjon Linnadesse, millele prohvetikuulutamise vaim kutsus meid juba sada aastat tagasi. Paljud on töötanud lugematuid tunde, et toetada tööd linnades. Aga me ei ole jõudnud tervikpaketini, et meie kogudused ja koguduseliikmed töötaksid noortega ja kirjandusevangelismiga ja meediatööga, et meil oleksid taimetoidurestoranid ja tervisekeskused, terviseprogrammid, kogukonnateenistused – kõik see töötaks koos linna kliinikus. Sellega koos peaks iga suurema linna äärelinnas olema elustiilikeskus, koolituskeskus inimestele, kes töötavad linnas ja kes soovivad seda teha; paik, kus osa inimesi saaks elada ja linnas tööl käia. Muidugi peab osa inimesi elama linnas ja see on alati nii, vähemalt päris lõpuni. Meil on tervikpilt, aga meil ei ole terviklikku mudelit, kuidas see töötaks. See on järgmine samm, mille kallal, loodan, et töötame edasi, nii et see saaks teoks paljudes paikades, ilma et peaks kulutama miljoneid dollareid. Koguduseliikmed ütlevad: „Jah, me saame seda teha. Ja, me saame hakkama.” Seega saab ära teha 75 või 80% tööst igas suures linnas ning inimesed võtavad koorma enda peale. Töö linnades peab olema praktiline, käsikäes tervikliku tervisetööga. See võib olla lihtne töö: koguduseliikmete väljaõpetamine, kuidas rääkida oma naabrile kaheksast looduslikust arstimist. Tead neid küll: füüsiline liikumine ja söömine ja teised. See on tulevikus veelgi kesksemal kohal.

Teine suur eesmärk, millele keskendume ja mida oluliselt arendada soovime, on rõhuasetus meediale: sotsiaalmeediavõrgustikud, televisioon, raadio, internet – kõik see.

Ma ütlesin Wilsonile, et ta ei ole Twitteris eriti tegus...

Tulevikus oleme aktiivsemad – minu kontori ametnikud peavad ilmselt oluliselt rohkem sotsiaalmeediasse panustama. Ma ei ole Facebooki-inimene, aga ma saan aru, et seal on palju inimesi.

Kas ma peaksin talle ütlema, et Facebook hakkab ajast maha jääma?:)

Veel üks õnnestumiste valdkond on avalik evangelism. Ma olen Wilsoni üle väga uhke, sest peakonverentsi presidendina on ta isiklikult pidanud terve evangeelse seeria – ja mitte ühe, mis oleks ka rohkem kui ühelgi tema eelkäijatest ametisoleku aja jooksul. Ta on pidanud palju evangeelseid seeriaid!

Mitu evangeelset seminari oled selle tööaja sees pidanud? See on tõesti hämmastav – peakonverentsi president viib läbi evangeelset seminari.

Jah, see on minu prioriteetide nimekirjas väga kõrgel kohal, sest kui ma seda tööd teen, tunnen isiklikku värskendust ja Jumala armus osaleme Piibli ja Piibli tõe levitamises, nii et Issand õnnistab seda. Sellel on tulemusi tänu Püha Vaimu väele.

Ja sa pühendud juhtidele...

Jah, ma aitan inimestel mõista, et nad saavad hakkama. Koguduseliikmed, koguduse ametnikud, osakonnajuhid, pastorid – kõik saavad olla kaasatud. Igaüks peab tegutsema oma kontekstis. Me oleme pidanud koosolekuid New Yorgis – oli väga põnev olla kirikus, millele ma Manhattanis Greenwich Village'is ise aluse panin. Oleme pidanud koosolekuid ka Port Moresbys Paapua Uus-Guineas – see oli fenomanaalne, saalis oli 20 000 inimest. Sina kutsud ja ristimise tarvis tuleb ette 500 inimest. See on hämmastav! See on lihtsalt imeline! Ma olen neil teenistustel jutlustades väga põnevil!

Wilsoni entusiasm ja ˛estid kasvavad evangelismist rääkides aina hoogsamaks...

See on nii tore ja Issand õnnistab. Ükskord pidasin jutlust ja selle programmi tehniline pool läks kuidagi rikki, nii et ühe slaidi juurest pilt enam edasi ei läinud. Mina rääkisin edasi, püüdes samal ajal seda asja edasi saada ja midagi ei juhtunud. Nii et ma ütlesin lõpuks: „Mul on väike tehniline probleem.” Kohal oli 15–20 000 inimest, nad istusid maas ja nad istusid kõik väga vaikselt, väga korralikult. See oli hämmastav. Ma ütlesin siis: „Võib-olla lahendaks üks laul selle asja.” Keegi hakkaski laulma ja see asi ei töötanud ikka veel. Lõpuks tõusis püsti divisjoni president Barry Oliver ja hakkas rääkima samal teemal. Ta hakkas rääkima pid˛in-inglise keeles ja neile meeldis see väga! Nii et tema rääkis umbes 15 minutit ja mina töötan ikka veel selle slaidi kallal, mis ei lähe edasi, aga ma ei saanud hakkama. Lõpuks langetasin administratiivse otsuse ja hakkasin rääkima teisel teemal. Alustasime uue teema slaididega, saime programmi käima ja see sujus kenasti. Nii et me rääkisime ühest teemast, ja siis rääkisime taevast. Hiljem küsis divisjoni president: Noh, kas sa muutsid veidi kurssi?” Mina vastasin: „Jah, ma sain just hoo sisse.” Mõnikord peab lihtsalt kohanema.

On südantsoojendav kuulda, et Wilson peab tegelema samade probleemidega, millega meie, teised, kui teeme evangeeliumitööd.

Meil oli üks seminar vanas Saigonis – see oli väga põnev. Esimest korda – mitte anda au mulle, vaid Issandale – esimest korda alates 1975. aastast lubati mitte-põlisasukal seal evangeelset seminari pidada. See oli lihtsalt põnev. Meil oli ka ristimisi. Seal oli ristimiseks ette valmistatud umbes 35 inimest. See oli imeline kogemus.

Üks seeria oli Manila lähedal, sellele järgnes suur seminar Manilas Filipiinide rahvusvahelises keskuses. See oli samuti põnev kogemus.

Varsti [13.–31. mail] on meil suur seeria Harares. Nad teevad Zimbabwes fenomenaalset tööd. Harares töötavad väikegrupid – tuhandeid, sõna otseses mõttes tuhandeid, ehk 5000 väikegruppi, kes valmistavad neid kohtumisi ette. Nad teevad seminari ka Bulawayos ja Gwerus ning üle Zimambwe. Seal on koosolekud igal õhtul – ilma ühegi pausita – kaks nädalat järjest. Viimasel hingamispäeval loodetakse ristida 30 000 inimest üle Zimambwe – nad on valmistanud neid inimesi ristimiseks ette. See saab olema... – vaatame, mida Issand teeb.

Sel hetkel sekkun tema arutluskäiku: „Me peame tänavu novembris Spencerville'i koguduses (peakonverentsi peakorterist kaheksa kilomeetri kaugusel) esimese avaliku evangeelse seminari pärast 20 aasta pikkust vaheaega.

Imeline! Ma olen väga põnevil!

Remark: Tavaliselt peaksin sellist vastust niisma öelduks, aga kui Wilson mind kolm nädalat hiljem peakonverentsi hoones tervitas, ütles ta ka: „Chad, ma palvetan kogu aeg sinu novembrikuise seminari pärast.” See mees on evangelismi suhtes väga kirglik!

Evagelismientusiasmi puhangu sees heliseb telefon...

Doktor on siin. Ok, aitäh.

Doktor on dr Peter Landless, keegi, kelle kohta Wilson ütleb, et ta teenib teda enim.

Ta tuleb mõnikord üles minu juurde, vaatab mulle otse silma ja küsib: „Kuidas sul läheb?” „Kas ma võiksin sinu eest palvetada?” Ta tuleb kontorisse või kohtume koridoris või kus iganes ja ta lihtsalt palvetab minu pärast.

Räägime veel mõne minuti evangelismist, vajadusest noori töösse ja koguduse teenistusse kaasata. Mida ta sooviks öelda kokkuvõtteks?

Meil toimub imelisi asju ja inimesed peaksid meeles pidama, et see kogudus ei ole lihtsalt kogudus. See on liikumine. Issand on kutsunud meid erilise põhjusega. See on arvatavasti üks suuremaid raskusi mulle kui sellise ametikohaga administraatorile – aidata meie koguduseliikmetel mõista, milleks Jumal on meid kutsunud. Jumal on meid kutsunud tegutsema. Me võime Tema väes misjonitöös saavutada maa ja ilma. Seepärast ongi äratus ja uuenemine nii oluline.

Ma usun, et Jumal tõeliselt juhib seda liikumist, et Tema missioon edeneks maailmas Tema auks.


Intervjueeris Chad Stuart

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat