Kogemuste kotike: märts 2015

Avaldatud 8.6.2015, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Olen oma usuelus märganud, kuidas Taevane Isa mind õpetab. See õpetamine käib ikka kahel tasandil – teooria ja praktika koos. Selline õpetamismeetod kehtib hingamispäevakooli õppetükkide juures, kus armastava Isa praktika käib ikka õpitavate piiblitekstidega kooskõlas. Ta tahaks nagu öelda: „Õppisid salmid ära, vaatame nüüd, kas asi töötab ka.“ Selline õppemetoodika kehtib ka väljaspool hingamispäevakooli. Nimelt salvestasime ühel jaanuarikuu pühapäeval Pereraadio jaoks saadet „Käsikäes“ tänust ja tänamisest, pealkirjaks sai osa piiblitekstist 2Aj 20:26: „Nad kogunesid Kiituseorgu.“ Ja Taevaisal olid mulle sellekski korraks praktilised õppetunnid valitud. 

Salvestusele eelneval reedel peale meie koguduse palvekoosolekut palus üks „tänavainimene“ , et ma ostaksin talle ühe saia. Kuna ma ei saanud talle saia ostma minna, sest teised autod olid kiriku seina ääres minu auto taha pargitud, andsin talle ühe euro ja lugesin sõnad peale, et selle raha eest alkoholi ei ostaks. Selle asemel, et tänada, ütles mees: „Anna veel!“ Ma selgitasin talle, et saia jaoks sellest ju jätkub, ja küsisin: „Kuhu „aitäh“ jäi?“ Selle peale kostus sealt üks veniv ja tujutu „Aitäh!“.

Pühapäeval läksin kohe peale salvestust suurde kaubanduskeskusse, kus kassiir, noor meesterahvas, ladus minu poolt ostetud kaubad kotti ja jättis minu meelest osa neist kassast läbi löömata. Jälgisin tema tegevust ja kui sain oma tšeki kätte ning veendusin, et neid kaupu seal tšeki peal tõesti ei ole, ütlesin talle, et ta jättis osa kauba eest raha küsimata. Kõigepealt pidin ma talle mitu korda seletama, et ma tahan veel üsna suure summa maksta ja ta kuulas mind närviliselt nagu mingit suurt tüütust, siis ütles ta lõpuks tujutult: „Noh, andke need siis siia, ma löön need läbi!“ Maksin oma kauba eest, kassiir ei pööranud mulle enam mingit tähelepanu ja mina olin kogu sellest olukorrast nii jahmunud, vaatasin teda ammuli sui ega taibanud seekord isegi küsida: „Kuhu „aitäh“ jäi?“ 

Natuke aega hiljem panin need kaks lugu kokku. Esimeses loos tundsin ennast ära, sest sageli teen ka mina nii. Ma palun, mulle antakse, ma ei täna, vaid küsin veel. Miks „anna veel!“ tuleb palju kergemini üle huulte kui „aitäh!“? Miks me alailma mõtleme ja räägime sellest, mis meil puudu on, ja üsna harva räägime sellest, mis meil olemas on? Teine lugu võimaldas mul korraks näha olukorda Jumala suunast. Ta tahab meid valest ja halvast hoida, meid meeleparandusele tuua, õnnistada, aga meie vaatame Talle tujutult otsa – nagu see kassiir seal poes – ja ütleme: „Noh, olgu siis, kui Sa teisiti ei saa!“ Ja tegeleme oma asjadega edasi. Kui Jumal oleks meie moodi, siis Ta enam meiega ei tegeleks, Ta laseks meil oma vigade ja pattudega omapead olla. Tänu, et see nii ei ole. Tänu, et Ta on ikka meie juures ja püüab meid patutundmisele tuua, meid eksimast hoida ja meid õnnistada. 

Aime tunnistus koosneb ka suures osas tema tänupalvest. Jumal on andnud talle alandlikkust appi hüüda ja tänulikkust Taevase Abi märkamiseks. 

Võiksin kirjutada pika romaani sellest, kui imeliselt on Jumal mind läbi pikkade aastate kandnud. Isegi siis, kui kaotasin elumõtte, oli Jeesus minu kõrval. Ta on olnud minu kõrval sünnist kuni tänase päevani, mil ma olen juba eakas. 

Olen kogenud raskeid hingelisi läbielusid, osa neist tulid minu ellu varases nooruses, kuna ma olin aastatepikkuse koolikiusamise ohver. Aga mul olid armsad vanemad ja kodu, kuhu võisin alati tulla ja oma häda välja nutta ning Jumala ees kummargil öelda vaid ühe lause: „Issand, halasta!“ Ja Ta halastas ning peale pisaraid tuli sügav uni. 

Iseseisvat elu alustades oli mul raskusi eluaseme soetamisega. Sellega seoses sai ka palju pisaraid valatud. Puutusin kokku inimestega, kes olid valmis kadedusest noore inimese jalge alla tallama, aga Jumal ei jätnud mind. Ta saatis mu teele sõpru, kes andsid mulle tuge ja peavarju. Jumal õnnistagu neid ja andku neile tervist. 

Väga raske aeg minu elus oli siis, kui ma kurja ja kadeda koolipoisi käe läbi kaotasin oma kalli poja, kes oli meie kõikide tõeline rõõm. Ta oli umbes kuus päeva teadmata kadunud. See oli kogu meie pere jaoks kohutav aeg, aga Jumal valmistas mind tema surmaks ette. Olin pidevalt põlvedel ja üks päev enne tema leidmist hakkasin laulma laulu „Loojangu taga jälle võib näha lahkunud armsaid murede ööst …“. Tõrjusin seda laulu, sest Lauri pidi ju elus olema, aga kui isa ta järgmisel päeval leidis, sain aru, et Jumal valmistas mind tema surmaks, et ma suudaksin selle olukorra mõistust kaotamata üle elada. Jumal andis mulle tookord oma rahu, kuigi kogu meie pere oli šokiseisundis. Ka see on Jumala ime, et mu abikaasa nii selle olukorra kui ka veel mitmed eluohtlikud olukorrad üle elas.

2008. aastal olin mitu päeva tormiga väljas ja sain raske haiguse – vöötohatise, mille ravi jäi hiljaks. See haigus hõlmas kogu parema näopoole närve ja oli väga valus. Herpese villid olid isegi kõrvas ja magada ei saanud ka valuvaigistitega. Aga mul on ikka olnud sõpru, kes minu pärast palvetavad, eriti palju tüütasin oma helistamistega Eldit. Suur tänu talle palvetamast! Jumal õnnistagu kõiki palvetajaid ja olgu neil ilusad vanaduspäevad!

Selle raske haiguse tagajärjel tekkis mul mitmeid teisi raskeid haigusi, muu hulgas paradontoos. Sellepärast palvetati ka palju ja ma kaotasin vaid kaks hammast. Jumal kuulis minu tohtrist sõbratari Signe siiraid palveid. Tekkis ka vajadus silmaoperatsiooniks ja seegi läks, tänu Jumalale, hästi ning ma tänan kõiki usukaaslasi, kes mind operatsiooni ajal Jumala ette kandsid. Eriti suur tänu Mirjele, kes terve elu on minu eest hea seisnud. Juba enne silmaoperatsiooni oli mul silmasiserõhk kõrge ning sellest oli tekkinud glaukoom. Ma pole kuulnud, et kellelgi oleks glaukoom ära kadunud, kui silmades on juba muutused tekkinud, aga Jumalal on kõik võimalik. Minul on nüüd silmapõhjad korras. Suur tänu Jumalale, kes siiraid palveid kuuleb. 

Ma usun, et Jumal parandab ka seedeprobleemid, mille käes ma praegu vaevlen. Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti! Au ja kiitus Jumalale!

Aime Hanhndorf

Tänulikkus on üks huvitav meeleseisund. See suudab hetke vältel kõik hapud olukorrad päikselisemaks muuta. Alati ei tule lahendused meie probleemidele korraga ja ruttu, aga mina olen kogenud, et lahenduse eest ette tänamine ja tänulikuna raskes olukorras viibimine teeb raske olukorra kergemini talutavaks, sest tänulikuna pöörame pilgu hädalt selle häda Lahendajale. Kui me aga usus Isa armastavatesse silmadesse vaatame, muutub meie suhtumine igasse meid tabavasse olukorda. 

Kord vaatas nooruke Iisak oma isa Aabrahami armastavatesse silmadesse olukorras, kus ta ei saanud millestki aru. Tema armastav isa seob tema altarile, kuhu tavaliselt asetati ohvritall, ja siis tõuseb tema kohale Isa käsi, milles on nuga. Poeg vaatab midagi mõistmata isale otsa ja teab, et isa armastab teda – see on kõik, mida ta hetkel vajab. Ta ei rabele ega karju, sest ta teab, et teda armastatakse. Ta ei saa millestki aru, aga ta teab, et teda armastatakse. Jumal peatas Aabrahami käe, kui isa oli valmis ohvriks tooma oma ainust poega. Aabraham pidi mõistma, et tema ja iga siin maal elava inimese päästmiseks annab Jumal oma ainsa Poja. Keegi ei peatanud kätt, mis lõi naelu veatu Jumala Poja kätesse ja jalgadesse. Seegi Poeg vaatas oma Isale usus otsa ning ei karjunud ega rabelenud ning täitis Isa tahet. Armastav Isa, kes sellise ohvri tõi, ei jäta ühtki oma maapealset last, kelle eest on Tema Poja verega makstud, ilma abi ja lahenduseta. Abi ja lahendus pole sageli selline nagu me ootame, aga see on parim lahendus, mis ei jää mitte kunagi hiljaks. Meiegi võime usus vaadata oma Taevase Isa armastavatesse silmadesse ja sealt leiame me põhjuse olla tänulikud igas olukorras. 

Nüüd aga üks lugu sellest, kuidas armastav Jumal oma lapsi juba pisikesest peale kasvatab. 

Minu poeg Kaspar (7a) soovis juba pikemat aega saada ühte telefonimängu, kus saab ehitada igasugu asju – maju, losse, linnu, farme jne. Kuulduste põhjal tundus see mäng mõistlik ja arendav. Sõlmisime siis lõpuks kokkuleppe, et kui ta loeb läbi ühe raamatu, siis tellin talle selle mängu. Lugemiseks valis ta sama mängu käsiraamatu, mis oli koos piltidega umbes 70 lk. Olgu mainitud, et soravalt lugeda Kaspar veel ei osanud. Ta luges seda raamatut umbes kolm kuud, iga päev natuke. Järjepidevalt ise tahtis ette lugeda. Kui ta selle raamatu läbi sai, tellisin mängu, nii nagu oli kokku lepitud. Lubasin seda mängu oma telefonis mängida palju rohkem, kui ma tal tavaliselt luban oma telefoni või arvutit kasutada. Oli ta ju üsna keeruka raamatu sihikindla läbilugemisega hakkama saanud. Kolme nädala jooksul veetis Kaspar vägagi palju aega seda mängu mängides, kuni tal tekkisid uneprobleemid. Kui tavaliselt jäi ta magama kella 9 ja 10 vahel õhtul, siis nüüd olime üleval südaööni ja isegi rohkem. Ma lugesin talle erinevaid vaimulikke raamatuid ette, palvetasime, olime lihtsalt kaisus või silitasin teda, aga miski ei aidanud ja magama poiss ikka ei jäänud.

 Lõpuks ühel õhtul palus Kaspar mul Piiblist ette lugeda kiusatuste kohta. Ta rääkis, et see mäng on talle kiusatuseks ja ta peas on vaid mõtted selle mängu kohta. Ta ütles, et tahaks muudele asjadele ka mõelda ja muid päris mänge ka mängida, aga ei saa, sest selle ehitusmängu mõtted ei lase tal muud elu elada. Siis rääkisime kiusatustest ja soovitasin tal see mäng ära kustutada. Ütlesin, et ainus tee on selle mängu eest põgeneda ja otsustada sellest loobuda, küll siis Taevaisa aitab. Jätsin otsuse tema teha, sest see oli tema väljateenitud mäng. Peale mõnda mõtlemisaega palus ta tuua telefoni, ja kustutas selle mängu ise ära. Natukese aja pärast vaatas ta mulle otsa, naeratas ja ütles rahulikult: “Emme, ma nüüd jään magama, mul ei ole enam mängu mõtteid peas.“ Ja siis kohe ta uinuski. Kõik järgnevad õhtud kuni siiani pole enam uinumisega probleeme. Samuti ei vaeva teda enam mängu mõtted. Tänu Jumalale!

Kaie Siim

Äkki peaksime meiegi oma päevaplaanist kustutama tegevused, mis meie üle meelevalla võtavad, kõik muud mõtted peast ära ajavad ja unelegi päevaplaanis ruumi ei jäta? Nii nagu Kaie ja Kaspari loos on lahendus sageli ühe nupuvajutuse kaugusel. Aga nupp on sinu sõrme all. Mida kauem sa vajutamisega viivitad, seda kindlam on, et sa seekord nuppu ei vajuta. Ja kui sa täna tead, et mõningad asjad ei pea sinu ellu kuuluma, siis tee nii nagu Kaspar tegi – kustuta need asjad korraga oma elust. Sest kui sa seda täna ei tee, on homme seda teha tunduvalt raskem. Iga selline edasilükatud nupuvajutus orjastab sind üha enam hingevaenlast teenima. Mõnikord kustutavad inimesed oma arvuti kõvakettalt ebavajalikke asju, et vajalikele ruumi teha. Meiegi saame oma elus ühe nupuvajutusega Jeesusele ruumi teha ning iga Temale võidetud silmapilk meie elus on tõeliselt õnnelik silmapilk. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat