Janne Kütimaa: Jumala algatuse teel

Avaldatud 7.5.2015, allikas Meie Aeg

Miks otsustasid taas kooli minna? Missuguste ootustega läksid KUSi õppima? 

Minu vaimulikus elus käisid asjad tagurpidi. Pöördusin ja leidsin suhte Jeesusega 14 aastat pärast ristimist, aastal 2006. Sellest aastast algas minu jaoks uus elu, kus Jumal läks ees ja mina püüdsin Talle järgnema hakata. Varem olin küll kirikus käinud, olnud ja teinud, kuid süda oli mujal. Olen ülimalt tänulik selle elumuutuse eest! Kohe pärast seda hakkas minus vargsi võrsuma igatsus minna teoloogiat õppima. Olin aastal 2005 lõpetanud magistrantuuri Soomes, Turu rootsikeelses Akadeemias, põhjamaade keelte erialal, ja tundnud suurt vabanemist tõdemusest, et ei pea enam kunagi ühtki eksamit ega lõputööd kirjutama! Nüüd aga hakkasid silmad tahes-tahtmata nägema teoloogilist haridust pakkuvate kõrgkoolide kuulutusi. Käisin lahtiste uste päevadelgi. Õppima ma siiski veel ei läinud. Kogesin muuhulgas, et tahan kõigepealt omal käel Pühakirja veel enam süveneda. Töötasin ka aastaid Pereraadios toimetajana ja see võttis kogu aja ning tähelepanu. Töö kristlikus raadios tõi aga üha enam esile vajadust ka süstemaatilisemaks süvenemiseks. 

Soome-Rootsi adventkirik, kus kaasa olin löönud, pakkus 2012. aastal võimalust Newboldi õppima minna. Olin nii Helsingis, Vaasas kui Mariehamnis õlga alla pannud. Miskipärast tundus välismaale õppima minek tol hetkel liiga suure hüppena. Olin kaheksa aastat Soomes elanud ja tagasi kodumaale kolinud ning ei olnud valmis taas juuri lahti kangutama. Süda aga rahu ei andnud. 2013. aasta kevadel käisin Newboldis õpivõimalustega tutvumas ja saatsin ka sooviavalduse ära. Mitte keegi ei ole minuga tänaseni ühendust võtnud, ka mitte asjaosalistelt küsimise peale. Ega see mind väga kurvastanudki. Mõistsin, et ju siis Jumal hetkel nõnda juhib. Südames oli rahu. 2013. aasta sügisel rääkis Ivo Käsk, et tõenäoliselt alustab 2014. aasta sügisel KUS-i raames nn adventlend ja küsis, kas see ka mind huvitaks. Tõdesin, et Jumal on õpivõimaluse koduõuele toonud ja vastasin jah

Kuna KUS-is on võimalus omandada osasid aineid lähtuvalt adventkoguduse kontekstist, tundub see hetkel just sobiva kohana. See oli see, mis mind tõenäoliselt varem takistas Eestis õppima minemast – ma ei oleks saanud süveneda selles, mida vajan oma koguduses kaasa löömiseks. Samuti on just praegu hea õppida emakeeles. Suur pluss on ka see, et tegu on sessioon- ehk kaugõppega, milles saab muude tegemiste kõrvalt osaleda. 

Ootused on olnud väga lihtsad – süveneda Piibli tundmises ning omandada vajalikke oskusi ja teadmisi, et jõuda lootusrikka sõnumiga nendeni, kes Jumalaga sõbraks ei ole veel saanud. Olin juba ammu tundnud, et soovin sügavamalt uurida ja omandada uusi vaateväljasid, avardada olemasolevaid ja leida seljatuge sellele, mida usun, kes olen, mida teen. Eelkõige selleks, et ise rohkem mõista. Ja seejärel – et aidata inimestel mu ümber Jumalat avastada. Õpiteekond teeb alandlikuks – pidevalt tuleb iseenda piiratust ja teadmiste puudulikkust teadvustada. See on igasuguse omandamise eelduseks. Ootuseks number üks on aga jätkuvalt, et õpingud mind ennast Jumalale lähemale viiksid. Sügisesed loengud on olnud väga kinnitavad. Jumal on läbi õpitu väga sügavalt kõnetanud. Minu jaoks ongi kõige olulisem suhe ja sisu, mitte paber või kraad. 

Lugejad ehk ei teagi, et sa töötad Ahvenamaa pealinnas Marienhamnis tegutseva kogudusegrupi juures. Tutvusta veidi seda elu: missugused on sinu tööülesanded, kuidas sa üldse sinna sattusid ja kuidas jagad end Ahvenamaa ning Tallinna/Tartu vahel?

Tõepoolest, 2014. aasta jaanuarist alates olen osa­­­­lise töö­­ajaga kaasa aidanud Marie­hamni adventgrupi tegemistes. Tulin 2013. aasta novembris siinsest saareriigist kirjutama. Olin kirikus, kus ikka siin käies ööbisin, saanud kaks päeva viibida ja kirjutamise kõrvalt mõelda, mida mina siin teisiti teeksin, kui peakontorist Helsingist helistati ja küsiti, kas tahaksin vastutuse selle grupikese eest enda kanda võtta. Nad olid seda ka varem küsinud ja vajadusele vihjanud, kuid olin seda jätkuvalt ignoreerinud. Eestiski olid käed-jalad tööd täis. Siiatulek ei olnud ka minu unistus või soov, kuigi kiriku uksevõti oli juba aastaid taskus olnud ja jutlustamas siin käisin ikka aeg-ajalt. Seni siin teeninud pastor Gösta Kungssköld (84) ei jaksanud aga enam kõiges kaasa lüüa ja kogudus vajas väga kedagi, kes aitaks tööd organiseerida. Palvetasin Jumala poole ning hinge täitsid rahu ja rõõm. See osalise tööajaga panus koguduse töölisena tundus nii loomuliku ja jõukohasena, et vastasin jah. Grupp on väike, kuid tuleb tõdeda, et sellega töötamine on olnud kasulik aeg ka õpinguteks ettevalmistumisel. Jumal andis südamesse rahu ja tean, et just siin pean ma just praegu olema. 

Kuna kogudus on väike, tuleb teha kõike alates koristamisest, supi keetmisest, inimeste kuulamisest ja nende muredes osalemisest, kodukülastustest, palveõhtute läbiviimisest, laulmisest kuni jutlustamise ja teiste kogudustega suhtlemiseni. Samuti tuleb ainsa kogudusetöölisena esindada adventkogudust ühiskristlikes ettevõtmistes nagu näiteks iga-aastased osaduspäevad ja igakuised linna pastorite nõupidamised. Nende asjade vahele mahub palju jooksvaid ja praktilisi küsimusi. Üheks ülesandeks on ka adventkiriku esindamine Soome rootsikeelse raadio- ja televisiooni kristlike programmide töörühmas. Selleks tuleb Helsingisse laevaga sõita või lennata. Kuigi enamjaolt istun Ahvenamaal üksi, kui Soome või Rootsi kaastöölistega suhtlen, tunnen suurt rõõmu rahvusvahelisest töökeskkonnast üle piiride, keelte ja kultuuride. See on inspireeriv. Jumala riigi töös peaks see üks loomulikumaid asju olema – teeme ju kõik üht ja sama tööd ning ülemaailmse adventkoguduse raames on ju väga palju säärast, mis on sama erinevates maades – hingamispäevakooli õppetükid, palvenädalaloengud, teemapäevad jmt. Ahvenamaa koguduse ellujäämiseks on koostöö nii Soome kui ka Rootsiga väga oluline. Ka eestlased, kel on ideid ja soovi, võivad julgelt ühendust võtta - ehk leiame jõukohast, mida üheskoos siinse rahva heaks teha! Möödunud suvel käis ansambel VMSIX siin kontserte andmas. Oli õnnistatud ettevõtmine ja avas mitmeid uksi. Kogudusetöö Ahvenamaal on toonud kaasa palju uusi kontakte üle koguduse- ja vanusepiiride. Nüüd loodame, et üks noor abielupaar Rootsist varsti siia kolib ja saame rohkem misjonitööle keskenduda. Palun ka teie eestpalveid Ahvenamaa adventkoguduse pärast – et Jumal näitaks teed ja avaks saareriigi rahva südamed Tema Sõnale! 

Mariehamni kogudust kümme aastat teeninud pastor Gösta oli möödunud aastal minu mentor ja mõttekaaslane, kellega võisime tunde vestelda. Olin mitu aastat endale üht usaldusväärset mentorit palunud. Gösta oli see. Avatud, maailma näinud ja Piiblitundmisest tulvil adventist, kes ei peljanud oma armastust ja hoolivust ka teistest kogudustest pärit kristlaste vastu välja näidata. Saime täpselt aasta koostööd teha. Esimese poolaasta kohapeal vahete-vahel kohtudes, teise telefoni teel mõtteid ja julgustust jagades. Ta oli omamoodi autoriteet ka teiste koguduste pastoritele. Teda kutsuti sageli teistesse kogudustesse jutlustama või piiblitundi pidama. Oli hinnatud just oma piiblitundmise tõttu. 

21.1.2015 suikus Gösta unne. Nüüd olen täiesti üksi koguduse eest vastutav ja loomulikult on see omakorda uus olukord. Ei ole kedagi, kellega mõtteid vahetada just Ahvenamaa konteksti silmas pidades. Siinne usumaastik on eriline. Olen siiski tänulik möödunud aasta eest ja mõtlen, et kui ma ei oleks just siis siin tööd alustanud, oleks Göstaga jagatud aeg olemata ja temalt õpitu kuulmata. Mind kutsuti enne Ahvenamaale tulekut ka ühes teises Soome adventkiriku projektis osalema. Südames aga rahu ei olnud. Seetõttu kinnitus mitmel viisil just siiatulek. Jumal on hea ja Tema ajastused parimad! Seda tõdesin kui Gösta lahkus ja sain leina keskel tänuga mõelda: „Kohtumiseni taas, armas sõber!“. Aasta on õpetanud palju. Täna ei oleks siin enam kedagi, kes töösse sisse juhatab ja kontekste tutvustab. Kõik toimus just õigel ajal. Veel tema matustel sain teda kauem tundnud kaaskristlaste sõnavõttudest aimu, millise Jumala mehega oli tegu. Teda olid tulnud ära saatma ka teiste konfessioonide juhid. Luterliku kiriku karjane kostis: „Gösta tundis meist, linna pastoreist, kõige paremini Piiblit. Ja ta oli meist kõige alandlikum.“ Loodan, et oskame kogudusena jätkata seda head tööd, mida Gösta alustas.

Tallinnast nii Ahvenamaale kui Tartusse pendeldamine on tähendanud nüüdseks juba rohkem kui aastajagu kohvrielu. Pakkimine on saanud käppa, sest sõite ja minemisi on pidevalt ja palju. Ka tulemisi. Laevad, bussid, lennuk ja muu transport on juba tasapisi selgeks saanud. Vahel on tunne, et suure osa ajast tegelen reisi­büroo tööga ja uurin järgmise minemise tarvis vajalikku infot. Umbes poole kuust olen Ahvenamaal, teise Eestis – Tallinnas ja Tartus. Seega, paiku, kus kohver lahti ja taas kokku pakkida, on rohkem kui küll. Tallinn on siiski hetkel lähtekoht. Vahel on reisimine väga väsitav. Eriti, kui merel on torm ja suur laev hüppab kui väike pähklikoor laineharjal. Reisimine tuleb enda jaoks kuidagi mugavaks ja mõttestatuks teha. Reisimise aeg on ju ka võimalus lugemiseks, arvutis millegi ettevalmistamiseks jne. Just praegu toimib logistika üllatavalt hästi. Ju siis on Jumal andnud tarkust asju organiseerida. Ahvenamaa on ka väga hea keskne koht – nii Eesti, Soome kui Rootsi on lähedal ja tuleb vaid teada, kuhu vaja järgnevaks suund võtta. Ahvenamaale tööle tulles leian alati ka siinsest loodusest suurt lõõgastust. Meri, kaljud ja värske õhk ning pisike ühiskond on kui puhkus hingele. Eesti, Soome (Ahvenamaa) ja Rootsi tunduvad hetkel kõik ühe tööpõlluna, mida meri ühendab, mitte ei lahuta. 

Kas seni koolis või tööpõllul omandatu on muutnud või ümber kujundanud sinu seniseid arusaamu koguduse toimimisest või kogudusetööst?

Koguduse toimimisest arusaamu olen koolis tõesti lihvida saanud. Eks pilt on avardunud selle ajaloost, eesmärkidest ja toimimise viisidest. Mäletan konkreetselt üht siiasõitu, kui laeval teel Tallinnast Mariehamni lugesin artikleid jumalateenistuse teooriast ja praktikast. Sain aru, mida siin tuleks teisiti teha. Tore oli saada töövahendid kaasa ja neid siin kohe rakendada. Naudingi väga seda õpikust ellu meetodit – loed, mõtled läbi ja rakendad, palud Jumalalt tarkust ja juhtimist ning tunnetad, kuidas toimib. Kuna ise olen pärit suurest Tallinna kogudusest, on olnud huvitav kohaneda käputäiest inimestest koosneva kogudusega. Justkui pisikese perekonnaga. Olen õppinud, milline tähendus on ühel ainsal inimesel! Või sellel, kui kaks või kolm on minu nimel koos. Olema rahul vähesega, mis Issanda silmis on siiski palju. Olen õppinud ka seda, et kõik ei toimu alati minu väga heade kavatsuste järgi, vaid tuleb pidevalt kohaneda hetkeolukordadega. Olen puutunud kokku täiesti uute väljakutsetega. On kutsutud nt kurje vaime välja ajama. Tol korral pidin oma mentorile helistama ja ka Tallinna pastorile, et nende kogemusi ja arusaamist ses vallas järele kuulata. Palju muudki täiesti uut on ette tulnud. Olen väga palju aega pidanud ja tahtnudki veeta põlvedel, sest küsimusi, millele mina vastust veel ei tea, on rohkelt. Mitmed asjad on Jumala armust ja palve väes kenasti lahenenud. 

Olen üha enam mõistma hakanud kogudusetöötegija töö keerukust. See võib esmalt olla üks väga üksik töö. Koguduseliikmetega kõike arutada ei saa ja kolleege kohapeal ei ole. Jumal on küll hea ja asendamatu tugi, aga tegelikult peaks kogudusetöötegijal olema oma mentor või usaldusisik. Olen hakanud enam aimama, millest koguduste juhid või vastutavad isikud võiksid kõige rohkem rõõmu tunda. Ise olen vastutajana tundnud enim rõõmu koguduseliikmete poolsest initsiatiivist. Parim üllatus oli see, kui ühe inimese eestvedamisel oli kokkulepitud külaskäik vanadekodusse, et seal laulda ja vaimuliku mõtisklusega õnnistuseks olla. Sain vahetult enne minekut teada, et vaimuliku mõtte pidajaks olen mina! Õnneks andis Jumal vajalikud sõnad ja kõik sujus hästi! Aga suur rõõm oli teistepoolsest initsiatiivist! 

Kas sa näed enda tulevikku pärast KUSi diplomi omandamist vaimulikutöös?

Olen tasapisi aru saanud, et ainus, mida teha igatsen ja saan, on end pidevalt Jumala kätele usaldada. Kuhu Ta mind asetab, on juba Tema valik ja otsus. Kõige enam igatsen Tema häält kuulda, juhtimist ära tunda ja liikuda ses suunas, mis on Tema tahe. Kui aga juba täna enda sisse vaatan, leian sealt tõesti igatsuse vaimulikku tööd teha. Kogen, et see on töö, milles on lootus, mida muudmoodi inimestele jagada ei saa. Näen sügavat mõttestatust tööl, mida kogudustes tehakse. Kui see kõik võtta kokku sõnapaari vaimulik töö alla, siis jah, usun, et seda tahan ühel või teisel viisil tulevikus teha. Olen varasemalt palju rahvusvahelistes firmades töötanud. Hinges on aga alati närinud tühjus ja olen sealt juba ammu leidnud igatsuse teha midagi igavikulist. Töö Pereraadios oli sel teel suureks palvevastuseks ja esimeseks alustalaks ning õnnistusterohkeks kasvamise kohaks. Seal töötades tajusin väga selgelt, et tagasi ilmalikele tööpõldudele ma minna ei tahaks. See aeg muutis minus midagi olulist. 

Mida aeg edasi, seda enam näen, et töö, mida koguduste­s teha­kse, võib parimal juhul olla suureks õnnistuseks paljudele. Kui aasta eest jaanuaris üht pereisa leinavat perekonda külastasin, ütlesid nad hiljem kohtudes: „Janne, sa andsid meile nii palju lootust!“ Olin neile lihtsalt sõbraks ja toeks olnud. Tol korral küsisin endalt, kas inimesele on üldse võimalik midagi enamat anda kui lootust, mis lähtub Jumalalt? See kutse on südames – jagada lootust. Hingehoid on muidugi üks valdkondadest, mis mind alati huvitanud on. See on ala, milles soovin õpingute vältel võimalusel süveneda. Inimeste hinged on sageli väga haiged. Seal võib olla palju valu, taaka varasemast elust ja kasvõi leina, haigushirmu vms. See kõik võib Jumalaga osadusse astumist takistada või moonutada. Hingehoid võiks pakkuda inimesele võimalust vajadusel haavade ja muredega turvalises keskkonnas silmitsi seista ja kellegagi koos need Jumala ette tuua. Samuti kutsub mind jätkuvalt kristlik meedia oma tohutute võimalustega. Eks valdkondi, mis huvitavad, on mitmeid ja mõtteid igasuguseid. Üle nende on teadmine, et kõik on Jumala kätes. Tema teab kõige paremini, kus tulevikus olen ja mida teen. Ahvenamaa ei olnud ka minu plaanides. Tulin aastal 2013 siinsega nö hüvasti jätma ja viimast kirja panema. Nüüd olen siin aga rohkem kui kunagi varem. Olulisim on Jumala juhtimist ära tunda ja seda usaldada. 

Mida on teoloogia-alases ettevalmistuses sellist, mis aitab kogudusetöölisel oma tööd paremini organiseerida ja teha?

Kuna õpingud ei ole jõudnud kesta rohkem kui vaid pool aastat, siis on suuremat pilti veel vara kajastada. Loodan, et loengud koguduse dünaamikast ja -õpetusest, Vana Testamendi proh­vetikuulutustest ja erinevatest vaimulikest talitustest laiendavad vaadet ja aitavad mõista kõige tähendust meie jaoks täna. Õpingute käigus loodan, et teadmised jaotuvad mingisse süsteemi, et neid oleks vajadusel lihtne meelde tuletada ja kasutada. Loodan saada töövahendeid. Ikka selleks, et jõuda inimesteni, kõikjal. Kuna õppetöö sisaldab ka palju praktikat, olen juba praegu kogenud õppimise ja praktika vahelist silda. Pastor Gösta matustel Uppsalas, Rootsis, oli võimalus matuse läbiviimisel osaleda. Pastor Bobby Sjölander oli kindlakäeline ja rahulik juhendaja ning tänu sügisel õpitud matusetseremoonia teooriale oli ka julgust seal oma osa täita. Muidugi, vaimulike talituste puhul on kultuuriti mitmeid erinevusi. Seega tõi nimetatud praktika endaga palju uut sõnavara muidu nii tuttavas rootsi keeles ning tutvumist ja kohanemist matusetraditsioonidega nii Rootsis kui Soome-Rootsi aladel. Eks nõnda ole ka kõige muu teooriaga – mingil hetkel saab see praktikaks ja siis on sellest rõõm. Olen kaua tundnud ka jutluste ettevalmistamisel, et midagi on puudu ning tundnud soovi süsteemsemalt teemadele läheneda. Käesoleval poolaastal alanud õppeaine Homileetika võiks ses osas abiks olla. Loodan, et palju huvitavat ning vajalikku seisab õpingute raames veel ees! Eelkõige loodan leida aega ja abivahendeid Jumala Sõna uurimiseks ja sealt ammutamiseks. 

Kas sinu õppimismeetodid on palju muutunud võrreldes varasemate õppimistega?

Õppimisega on lood olnud üpris keerulised. Ei ole olnud kerge jääda kuldsel sügispühapäeval nelja seina vahele heebrea keele tähestikku pähe tuupima. Põhikoolis ja gümnaasiumis tuli õppida. Valikut ei olnud. Üli­koolis, kus varem käisin, oli ka üpris selge, et eksamid tuli õigeaegselt ära teha. Olin ju täis­ajaga üliõpilane. See oli minu töö. Nüüd on töö koguduses, mitmeid muid kohustusi, huvisid, ülesandeid, suhteid, mis vajavad korras­hoidmist ja mis kõik oma aega nõuavad. Kergelt võib juhtuda, et koolitööde tegemine jääb viimaseks. Seega, sessioonõppes õppimisel on suur pluss – paljud meist teisiti haridust omandada ei saakski. Kuid on ka miinus – aeg on napp. Tuleb prioriteedid paika seada ja kõige muu kõrvalt õppimise aeg leida. See on suur välja­kutse ja olen tänulik, kui lugeja siinkohal hoiab meid kõiki, KUS-is õppijaid, eestpalves! Vajame kindlasti väga palju tarkust ülalt! Seda palun ise pidevalt ning sedagi, et isiklik vaimulik kasv oleks Jumala kätel. Eks Tema tundmaõppimine ole see olulisim õppimine

Missugused on sinu soovitused neile, kes kahtlevad, kas pühenduda kogudusetööle ja kas minna selles vallas õppima?

Kogudusetööle on paljud pü­hen­dunud muude tegemiste kõrvalt. Imetlen tublisid, aastatepikkuse kogemusega ustavaid liikmeid, kes panustavad. Kui aga keegi mõtleb kogudusetööle veel enam pühendumisest ja/või õppimaminekust ning kahtleb, võin julgustada sellega, et kui otsida esiti Jumala riiki, siis tõepoolest antakse kõike muud lisaks! Jumal ei jäta mitte kedagi, kes otsustab Tema tööle minna, puudusesse. Seda kogesin väga võimsalt juba Pereraadio-päevil. Kuna vaimulik töö ei ole lihtne töö, siis ei tohiks sellesse mõtlematult sukelduda. Ja teisalt – kui tunned Jumala kutset südames ning igatsust pühenduda, teed kõige paremini, kui oma jah sõna ütled! Jumal on ustav ja teekond koos Temaga põnevaim. Selle kestel on suurepärane võimalus ise süveneda ja kasvada ning seeläbi teisi toetada ja aidata. Minu jaoks on see kõik olnud protsess, teekond ja valik, mis on tulnud läbi väiksemate ja suuremate valikute. Kindlasti ka läbi loobumiste.

Õppimine aga avardab silma- ja sõprusringi ning süvendab teadmisi Piiblist ja kogudusetööst. KUS on kodune ja sõbralik kool. Õppejõud on mõistvad ja piisavalt nõudlikud ning adventiste on koheldud vastutulelikult. Julgustan just sellesse õppevormi õppima tulema neid, kes tahavad laiemat konteksti omandada. Õpinguteks ettevalmistuseks soovitan kõvasti Piiblit uurida, sest töö Piibliga on ses koolis igapäevane tegevus ja eelteadmised tulevad rohkem kui kasuks.

Mis sind kogudusetöö juures võlub ja kutsub?

See on Jumala algatus. Ja meist igaühel on eesõigus olla valmis, et Tema võiks meid appi kutsuda. Kogudusetöö on väärt pühendumist meist igaühe poolt. Mind võlub väga koguduse kui Ihu aspekt. Kõik need inimesed, kellest kogudus moodustub – igaüks on vajalik omal kohal ja täidab olulist rolli. Kogudus, olgu ta suur või väikene, kui see toimib, nagu Jumal ette näinud, peaks aitama inimestel leida tee Jumala juurde, Tema pääste ja lunastuse ning õigeksmõistmise ja lootuse lävele läbi Jeesuse Kristuse, kasutades selleks väga erinevaid meetodeid. Kogudus on Jumala käepikendus läbi iga liikme ja töö, mida seal tehakse, igavikuliste viljadega. See aitab inimestel valida tee surmast ellu. Annab lootust ja juhatab tingimusteta Armastuse allika juure. See on perekond, kus kõik on ühe Isa lapsed ja ootavad perekonda uusi liikmeid. Osadusse Jumala ja üksteisega. See kõik ja palju muudki võlub ja kutsub. 

KUSi tudengite intervjuude sari jätkub järgmistes Meie Aegades. Jaanuari ajakirjas jagas oma mõtteid Jaanus Tilk.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat