Jaanus Tilk: küsimusi ja vastuseid otsimas

Avaldatud 26.2.2015, allikas Meie Aeg

Möödunud aasta augusti lõpus alustas Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris õppetööd adventkoguduse lend, mille lõpetajad omandavad rakendusliku kõrghariduse diplomi usuteaduses. Teiste seas alustas õpinguid ka Pärnu adventkoguduse liige Jaanus Tilk, kes vastab Meie Aja küsimustele. 

Missuguste ootuste ja tunnetega läksid KUSi õppima?

Ma olin selleks juba aasta või poolteist ettevalmistusi teinud. Ootasin põnevusega seda aega ja ma ei pidanud pettuma: akadeemiline õhkkond, mentor­grupid, huvitavad loengud, mõnus seltsielu.

Miks sa tunned vajadust õppida? Kas sinu senine hõivatus koguduse juures ei rahuldanud sind enam või otsid uut kvaliteeti?

Põhiliselt on kaks suurt põhjust. Esiteks: tunnen, et oma kutsumuse järgimiseks vajan kõrgharidust. Teiseks: õppimise kogemus. Suurema osa oma varasematest kooliaastatest olen viilimise tähe all mööda saatnud. Mul on hea meel, et saan seda viga nüüd parandada.

Kuidas tunned end praegu, mil mitu sessiooni on juba seljataga? Mis on osutunud arvatust keerulisemaks? Millega on hõlpsam hakkama saada, kui enne arvasid?

Keerulisemaks, kui arvasin, on osutunud iseseisvate tööde ülesannetest aru saamine – mõne ülesande puhul ei oska kuskilt otsast pihta hakata. Heebrea keele sõnade õppimine on aga hoopis lihtsam, kui ootasin.

Kas oskad öelda, mis on seni loetu ja õpitu juures sinu jaoks olnud kõige suurem avastus või teadasaamine? Kas sul on ka lemmikaine kujunenud?

Päris ühte lemmikainet ei ole, aga on kolm kursust, mis teistest rohkem huvi pakuvad: Jumalateenistuse teoloogia ja praktika, Eetika ja Koguduse dünaamika. Jällegi ei oska välja tuua kõige suuremat avastust, aga enda tundma õppimise protsess on vist kõige põnevam.

Võrreldes kunagise kooliajaga – mis on teistmoodi?

Ma olen peale gümnaasiumi kaks korda kooli läinud. Esimene kord õppisin elektrikuks ja teine kord on siis praegu. Elektrikuks õppides avastasin teadmiste omandamise võlu, aga üsna pea muutus see tuupimiseks. Praegu üritan siis paremaid mooduseid leida, sest tuupimisega küll enam tegeleda ei viitsi. Ma ei püüa lihtsalt teadmisi omandada, tahan kasu lõigata kõikidest tahkudest, mis seostuvad õpilaseks olemisega.

Kirjelda oma kursust: kitsamalt adventteoloogia kursust ja laiemalt KUSi kursust. Kuidas olete teistega kohanenud?

Kui arvestada kõiki KUSi tudengeid, siis on meid vähemuses, aga esimesest kursusest moodustame peaaegu poole. Nii et ühest küljest tunneme end rohkem külalistena, aga teisest küljest jällegi üsna koduselt. Oleme adventtudengitega omavahel rääkinud ka nendest õpetuslikest probleemidest, millega me loengutes üldse nõus ei ole. Need aga meie õppetööd oluliselt ei sega. Suhted baptistidega on sõbralikud ja küllalti avameelsed. Hea aed loob head suhted – oleme mentorgrupis üsna põhjalikult arutlenud, mis meid eristab ja see on kaasa aidanud avameelsete suhete loomisele.

Adventteolooga kursuse raames loevad loenguid meie oma pastorid. Kas vaatad neid inimesi nüüd kuidagi teisiti lisaks sellele, kuidas sa neid enne tundsid?

Nende loenguid on selleks veel suhteliselt vähe olnud, et mingi arvamus võiks kujuneda, aga eks natuke ikka saad inimesi paremini tundma, kui näed neid harjumatutes situatsioonides.

Kas teoloogiaõpingud peaksid sinu meelest innustama sind pigem küsima uusi küsimusi või andma vastuseid sinu küsimustele?

Mõlemat. Vahel räägitakse, et teoloogiaõpingud kaotavad usu Jumalasse üldse ära. Koolis on ka juba selleteemalisi arutelusid olnud. Mulle meeldib mõttekäik, et teoloogiaõpingud kaotavad ära lapsiku usu, teisisõnu ka sinisilmsuse või kitsarinnalisuse. See tähendab seda, et küsimusi tekib juurde. Samas sa õpid Jumalat ja iseennast rohkem tundma – saad vastuseid oma küsimustele. Lõpptulemusena peaks see sind lähemale viima mõistlikule, samas lapsemeelsele Jumala teenimisele.

Õppetöö on KUSis üles ehitatud sessioonide peale, nii et enamuse tööst peate tegema iseseisvalt. Kuidas sa oma koolitööd planeerid ja ajakasutusega toime tuled?

Siiani olen iga kuu natuke ajahätta jäänud, aga olukord pole lootusetu. Eks natuke läheb aega, kuni suudan sobiva süsteemi välja töötada. Üks õppejõud soovitas igal päeval kindel aeg õppimiseks eraldada. Sinnapoole ma pürgingi, aga siiani pole see päriselt veel õnnestunud.

Kuidas julgustaksid minema õppima neid, kes on kahevahel?

Oleneb, mis põhjustel kahevahel ollakse. Kui kõik märgid näitavad, et peaksid õppima minema, aga raha on probleemiks, siis sellel põhjusel küll asi katki jääda ei tohiks – Jumal on rikas ja helde. Võib-olla ootab Ta sinu usaldust. Samuti räägi oma muremõtted neile, kes sinu teemaga kõige lähemalt seotud on.

Aga kahevahel olles ei vajata alati julgustust jätkamiseks. Mõnikord on loobumine õige otsus ja ka seda tuleb julgustada. Võib-olla on sinu jaoks midagi muud ootamas. Ära püüa saada kätte seda, mis pole sinu jaoks mõeldud. Ära püüa olla keegi teine. Olen näinud liiga palju neid, kes püüavad olla keegi teine. Kui see püüd kestab lühikese perioodi, siis pole hullu, aga kui inimene aastakümneid jätkab loomuvastasel kursil, siis on ta teistele suureks tüliks ja ise ka rahulolematu.

Nii et uuri välja oma kutsumus ja kui see vajab täiendõpet, siis tee seda ja ära kohku ei materiaalsete, emotsionaalsete ega muude raskuste ees – kõik on lahendatav. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat