In memoriam Aarne Kriisk (1944–2015). Lisatud mälestusteenistuse teave

31. jaanuari hommikul lahkus meie hulgast koguduse emeriitpastor Aarne Kriisk.

Möödunud kolmapäeval, 28. jaanuaril 71. sünnipäeva tähistanud Aarne Kriisk ristiti adventkogudusse 3. juunil 1962. aastal, ristijaks oli pastor August Aug. Pastoritööle ordineeriti Aarne 9. oktoobril 1976. aastal. Enne ordineerimist töötas ta aastatel 1970–1971 Haapsalu ja 1972–1976 Valga koguduse pastorina. 1976. aastast kutsuti ta tööle Türi kogudusse ning alates aastast 1978 Tallinna I kogudusse, 1979.–1988. aastatel teenis Aarne koguduste liidu esimehena, pärast seda taas Tallinna I koguduse pastorina, 1992. aastal ka Rakvere koguduse pastorina. Aastatel 1998–2003 oli Aarne liidu peasekretär ning kuni 2009. aastani, mil ta suundus emerituuri, Tallinna I koguduse pastor, hiljem ka kogudusevanem.

Lisaks töötamisele Eesti liidus panustas Aarne ka Balti uniooni taasloomisse ja osales protsessis, mille tulemusena Eesti liit ei kuulunud enam Venemaa administratiivüksuse alla, vaid Balti uniooni koosseisu. 1989. aastast (uniooni taasloomisest) kuni 1998. aastani teenis Aarne uniooni peasekretär-laekurina, 1999. aastal peasekretärina ja aastail 2000–2004 uniooni asepresidendina.

Teade kunagise pastori ja kogudusevanema surmast jõudis Tallinna I koguduseni hingamispäevahommikuse jutluse ajal, mistõttu pastor Ivo Käsk otsustas jutluse lõpetamata jätta. Kogudus mälestas lahkunud venda leinaseisaku ja ühislauluga maast, mis asub loojangu taga ja kus ei ole lahkumisi.

Koguduste liidu praegune esimees ja Tallinna I koguduse pastor Ivo Käsk pidas Aarnet isiklikuks eeskujuks: „Kui olin noor algaja pastor, võtsin tihti telefoni, et helistada Aarnele ja küsida tema nõu. Aarne oli alati valmis kuulama muret ja jagama oma lugusid. Vahepeal tihedam suhtlemine katkes.

Kui möödunud sügisel Tallinna koguduse juurde tööle tulin, pelgasime algul mõlemad vähe – olime ju nii erinevatest põlvkondadest ning eemalt tundus, et liialt erinevad. Pelg lahtus aga esimeste päevadega ning nende viimaste kuude jooksul õppisin eakalt kaasteeliselt nii mõndagi. Ta hoolitses ikka, et kõik oleks hästi. Tema viimane telefonikõnegi mulle oli selleks, et mind julgustada ja kinnitada, et ta on igati toeks.

Aarne oli Jumala antud erilise annete kombinatsiooniga mees, milliseid on harva. Jumal andis talle ühekorraga võime mh juhtida, strateegiliselt mõelda, mõjuvalt jutlustada ja õpetada, muusikat teha ning kätega luua. Mis veel harvem - ta "müüs ära kõik" ja pühendas kogu oma annipagasi jumalariigi tööle!”

Balti uniooni endine esimees Valdis Zilgalvis meenutab Aarnet kui heasüdamlikku ja tasast jumalakartlikku meest. „Aarne Kriisk oli suurepärane isiksus. Ta oli mõtleja. Tema juurde võis alati minna nõu küsima. Teda sai usaldada, ta oli tõeline sõber. Ta ei püüdnud kunagi olla rambivalguses, ta jäi teiste varju, samal ajal tajus ta alati olukorda. Nõukogude ajal panustas ta väga palju Balti ja Valgevene uniooni loomisse. Vaatamata terviseprobleemidele, mida ta alati varjas, osales ta pikkadel reisidel, et külastada koguduseliikmeid kaugel ja lähemal. Pärast Nõukogude liidu varisemist põles ta rõõmust taastada Balti unioon, nagu see kunagi oli olnud, ja ühineda taas Trans-Euroopa divisjoniga. Tema südamesoojus ja sõbralikkus jääb meie südamesse.“

Tallinna I koguduse kauaaegne piibliõpetaja Aino Ormus meenutas Aarnet seikadega iseenda elust. „Kui ma olin 16 aastat kogudusest eemal olnud ja hakkasin uuesti kirikus käima, küsis Aarne ükskord minu käest trepi peal vastu tulles: „Sa käid nüüd kirikus, kas oled mõelnud, et peaksid tagasi tulema?” Mina küsisin, kas ma tohin tagasi tulla. Aarne ristis mind 1979. aasta juulis. Ristimisteenistusel luges ta mulle 121. psalmi, mida ma sageli kasutan kaartidel, mida inimestele saadan.” Aino lausus mõtlikult, et alles neljapäeval ajasid nad Aarnega pikalt juttu. „Ta käis iga päev kirikus töötamas, siin majas ei ole kohta, mida tema poleks puudutanud.” Eriti südamelähedane mälestus on Aino jaoks kutse tulla koguduse piiblitööliseks, mille Aarne talle selsamal, 1979. aastal esitas ja mis oli Aino jaoks palvevastus.

Uniooni tasandil Aarnega 15 aastat koos töötanud Urve Macs sõnas, et Aarne oli nõudlik iseenda ja teiste töö suhtes. „Ta oli väga hoolas. Kõik pidi olema korralik. Võime seda näha tema kätetöös – kui ilusaid asju tema töötoast välja tuli!” Urve meenutab Aarnet kui heasüdamlikku nõuandjat ja inimest, kes kandis kogudust oma südames. „Ta häälestas siin iga kvartal klaverit. Ütles, et Jumala kojas peab muusika helisema puhta kõlaga. Tänu talle kõige selle eest, mis ta on teinud!”

Tallinna I koguduse vanem Rain Siim peab Aarnet koguduse isakujuks. „Tema mõju kogudusele on väga suur. Paljud inimesed hindasid tema jutlusi. Möödunud hingamispäeval (24. jaan, toim) pidas Aarne veel jutlust. Ta oskas jutlustada väga sügavalt ja mitmetahuliselt. Ta oli eeskujuks ka mulle isiklikult. Tunnetasin, et ta pidas minust lugu. Kõik siin majas räägib Aarnest, ei ole asja, mida ta selle maja jaoks ei oleks teinud. Praegu on tema töötoas üks kapp, mis ei ole veel kohta leidnud, mis on just valmis saanud.”

Tallinna I koguduse liige Maia Mang, kelle Aarne on ristinud, sõnas, et Aarne oli tema jaoks suur inimene ja teise isa eest. „Ta oli minu jaoks vaimne isa, suur eeskuju. Ta ei tahtnud ise silma paista, aga tegi kõike.”

Sõnum kogudusevanema surmast puudutas ka noori teismelisi, kes jäävad Aarnet mäletama väga sõbraliku ja abivalmi inimesena. „Ta aitas kõiki, kes abi vajasid. Ta ehitas kõike ja oli hästi tegus. Hästi heatahtlik.”

Aarnet jääb leinama poeg Rainer perega.

Mälestusteenistuse teade

"Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist." (2Tm 4:7.8)