Neetud

Apostel Palus ütles Korintose kogudusele kirjutades muu hulgas järgmist: „Kui keegi ei armasta Issandat, olgu ta ära neetud!“ (1Kr 16:22) Arvan, et see võib nii mõneski tekitada küsimuse: miks ta nii ütles? Miks ta soovis halba inimestele, kes pelgalt ei armastanud Issandat? Kellele see kurja tegi, kui inimene muidu püüdis elada ausalt ja õiglaselt, või mida Paulus nii kirjutades ikkagi ütles? Kõige lihtsam oleks muidugi seda Pauluse enda käest küsida, siis saaksime täpse ja õige vastuse, aga see pole võimalik, kuna ta on ammu surnud. Seega püüame seda tema öeldut mõista mujal Piiblis kirjutatu abil. 

Kõigepealt, mida mõista needuse all? Piibelliku terminina on needus õnnistuse vastand. Õnnistused tulevad Jumala käest. Tema loob olukorrad ja tingimused, mis tagavad inimesele elus õnne ja kordaminekud. Needus on kas Jumala õnnistuste vähesus või nende täielik puudumine. Samuti Jumala kaitse kas osaline või täielik puudumine. Jumala kaitse puudumisel on kurjuse vägedel vaba voli kõike halba teha ja tuua. Needus on olukord, milles inimesel ei lähe nii hästi või teda lausa tabab jätkuvalt ebaõnn. Kui Jumal ütles esimesele inimesele, Aadamale, et olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast, siis tähendas see, et elu läheb palju raskemaks, kui see oleks olnud, kui ta poleks Jumala keelust üle astunud. „Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!“ (1Ms 3:17) Kindlasti väärib siin tähelepanu see, et kui näiteks Kaini koleda mõrva puhul kuulutas Jumal needuse Kainile, siis Aadama patu puhul ei kuulutanud Jumal neetuks inimest, vaid maapinda, mille viljakus ei pidanud enam endine olema, aga Aadama ja tema järglaste elu ei pidanud olema aina ebaõnnestumiste jada. Jumal peab hoolt oma lood­olevuste, inimeste eest, olgu nad head ja jumalakartlikud või mitte. Ütles ju Jeesus, et Jumal „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale“ (Mt 5:45) ning „on helde tänamatute ja kurjade vastu“ (Lk 6:35). Samas tõotas Jumal Iisraeli rahvale, et kui nad on Tema seadustele kuulekad, mis sisuliselt tähendab elada kõigiti ausalt ja õiglaselt, armastades Jumalat ja oma kaasinimesi, siis on nad eriliselt õnnistatud ehk Jumala erilise hoole all. „Ja kui te võtate kuulda neid seadusi ja peate neid ja teete nende järgi, siis peab Issand, su Jumal, sinuga lepingut ja osutab heldust, mida ta su vanemaile on vandega tõotanud. Ja tema armastab sind ja õnnistab sind... Õnnistatud oled sa rohkem kui kõik rahvad.“ (5Ms 7:12-14) Ka teised rahvad, kel pole sellist Jumala tundmist ja jumalakartust, on teatud määral õnnistatud, aga jumalakartuse puhul pidi Iisrael olema õnnistatud „rohkem kui kõik rahvad“. Jumalakartmatuse puhul pidid Iisraeli tabama needused, mis eelkõige tähendas Jumala erilisest hoolest ilma jäämist, aga võib-olla ka lausa olukordade sellist korraldamist, et tulid ebaõnnestumised. Erilist needust lasi Jumal kuulutada aga neile, kes hakkavad teenima ebajumalaid, teevad kurja, on ülekohtused ja ebamoraalsed. Sellest on kirjutatud 5Ms 27. peatükis. Eks see ole igati õiglane, kui ülekohus ja kurjus saab karistatud? Jumal ei saa taolisi inimesi soosida, eriti neid, kes on Jumala antud õigluse- ja moraalireeglitest teadlikud, aga siiski astuvad neist üle. Kellel taolisi teadmisi pole, neile ei esita Jumal ka nii kõrgeid nõudmisi. Paljus ongi uskmatute hea käekäik seletatav just sellega. 

Halb pole ainult see, mis puudutab inimeste käesolevat, maiset elu. See ainult mõnikümmend aastat kestev elu on valmistumine igavikuks, mis saab olla kas igavene elu igaveses õnnes ja rõõmus, või igavene hukatus. Selle silmaspidamine annab võimaluse vaadata Pauluse sõnu teise nurga alt. Ilmselt ei soovi Paulus kellelegi ebaõnne käesolevas maises elus, kuigi ka nii võiks mõelda, kui ta peab silmas inimesi, kes on Issandast teadlikud, kuid ei armasta Teda. Pigem tuleks tema sõnu mõista nii, et inimene, kes Issandat ei armasta „on väärt“ ilma jääma igavese elu õnnistustest. Kogudusele kirjutades peabki Paulus silmas „usklikke“, kes ei armasta Issandat, mitte „maailma inimesi“, kes ei saagi Issandat armastada sel lihtsal põhjusel, et nad ei tea Temast midagi. Paulus on kaugel mõttest, et neetud on inimene, kes ei armasta Issandat lihtsalt sel põhjusel, et ta ei teagi Issandast midagi ja ei saa Teda selle tõttu armastada, aga elab ausalt ja õiglaselt oma südametunnistuse järgi. Kirjutas ta ju kogudusele Roomas: „Jumala ees ei ole ju õiged Seaduse kuuljad, vaid Seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks. Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid. Nii see ilmneb päeval, mil minu evangeeliumi järgi Jumal Jeesuse Kristuse läbi mõistab kohut inimeste saladuste üle.“ (Rm 2:13-16) 

Kui kristlane ei armasta Kristust, siis mis kristlane ta üldse on? Asi pole mitte ainult tema vahekorras Issandaga. Mis mulje kristlusest jätab ta mittekristlastest maailmale? Millist eeskuju ta annab? Armastus pole pelgalt tunne, mis mitte kuidagi välja ei paista. See ilmneb suhtumises Jumalasse ja teistesse inimestesse. „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.“ (1Jh 5:3) Tegelikult polegi võimalik olla igati hea, aus, õiglane ja kõrge moraaliga „usklik“ ilma Issandat armastamata. Nagu juba nimetatud sai, on usklikel Jumala ees suurem vastutus, kui neil, kel pole olnud mingit võimalust Jumalast ja Tema seadustest teadlik olla. Nõndanimetatud kristlasel, kes Kristust ei armasta, pole kohta Jumala riigis, osa igavese elu õnnistustest. Aga tänu Jumalale, et ka Issanda vastu armastuse kaotanu võib selle uuesti leida, ja igavese elu õnnistustest ilma jäämise needusest pääseda.