Läbi otsimiste ja õpingute adventkogudusse

Avaldatud 18.12.2014, autor Averonika Beekmann, autor Lauri Beekmann, allikas Meie Aeg

1990ndate aastate algus oli Eestis murranguline aeg ja kõik ühiskondlikud muutused puudutasid ka kirikuid ning kogudusi. Rahvas oli vaimulikule sõnumile avatud ning kirikud täitusid uudishimulike ja teadmishimuliste inimestega. Ühel hilissuvisel õhtul läksid Taimi ja Harri Buström Tallinna Linnahalli ansambel Sõnajala kontserdile. Pärast kontserti jalutuskäigul autoni said nad kutse, mis muutis nende elu. 

Missugune oli teie esimene kokkupuude adventkogudusega?

Harri: Esimest korda kuulsime adventkogudusest siis, kui me tulime Sõnajalgade kontserdilt välja ja Margit Peetson (end Lulla) ja Tiina Iskala (end Truumure) pistsid meile pihku kutse tulla seminarile. Nad jagasid neid kutseid kõigile, kes mööda läksid. See oli Vello Kotteri seminar. 

Taimi: Ma ei tea, kas sellel seminaril oli konkreetne teema, see kestis ikka kuu aega. See oli pikk seminar.

H: Kirik oli rahvast puupüsti täis, paberileht ka vahele ei mahtunud. See oli 1991. aastal. 

Mõtlesite kohe, et lähete? Teil oli valmisolek südames?

H: Me käisime siis juba Oleviste kirikus ja läksime vaatama, mida sellel seminaril pakutakse.

T: Meil oli sama kutse postkastis ka, aga siis me ei vaadanud seda. Aga nüüd mõtlesime, et kui juba pihku pandi, siis võib-olla see ongi Jumala juhtimine. Siis läksime. Olevistes olime käinud pool aastat enne seda. 

See, et palju rahvast oli, teid ära ei hirmutaud.

H: Siis oli hirmus kirikusse tungimise aeg. Seda aega ei oskagi lahti seletada, miks kirikud nii rahvast täis olid.

T: Kes mida otsima läks. 

Miks teie Olevistesse läksite? Te ei olnud varem mingi kogudusega seotud. Mis teid kirikusse tõi?

H: See oli kindel sündmus.

T: Meie laps uppus ja siis läksime kirikusse. Olime suures mures, üks naine küsis meie käest, kas me Jumalat usume. Mina ütlesin, et jaa, aga ma ei teadnud Jumalast midagi. Hakkasin Piiblit uurima. Temaga kokkupuudet rohkem ei olnud. Tema eluviisid olid nagu samaaria naisel, lapsed erinevate meestega. Aga tema südame peal oli tulla minuga rääkima. Tema mõte pani mind mõtlema.

Minu vanatädi oli surnud aasta enne ja tema pärandas mulle suure Piibli. Olin proovinud enne ka lugeda, aga mina sellest aru ei saanud, pikad nimekirjad, ja viskasin nurka. Aga siis võtsin lahti ja järsku sain kõigest aru. Olevistest käisime läbi 12 tundi, seal olid Piibli põhiõpetused.

H: See oli nii, et ükskõik millal sa sinna ringi läksid, läksid tunnid kogu aeg ringiratast edasi. Käisid oma kaksteist tundi läbi ja siis suunati suurde saali. Me käisime selle 12 tundi läbi.

T: Me olime seal isegi kauem kui 12 tundi. Põhiline oli see, et kui ma hakkasin alguses palvetama, siis pandi mulle pähe adventkiriku pilt. Ma ei teadnud mida teha. Ma teadsin, et see on palvemaja, inimesed ütlesid, et näe, rahvas tuleb palvemajast välja. Mina vaidlesin Jumalaga, et mis ma sinna palvelasse lähen, ma lähen ikka kirikusse. Ainuke kirik, millesse ma tööpäeval sisse sain, oli Oleviste. Ükskord läksin siis ka jumalateenistuse ajaks. Aga esimene pilt, mille Jumal mulle pähe pani, oli adventkirik Mere puiesteel. Aga ma ei teadnud, kas ma pean minema või ei pea. See kõik oli minu jaoks väga uus. Ma teadsin, et see on mingi palvemaja, aga ma tahtsin kirikusse minna.

Kui me kutse saime, siis mõtlesin, et kui juba kutse pihku pandi, siis tuleb minna. Kutsele postkastis me ei reageerinud.

H: Pool aastat käisime nii Olevistes kui adventkirikus. 

T:  Kui seminaril räägiti hingamispäevast, läksime tagasi Oleviste kiriku pastori Merilo juurde ja ütlesime, et õige hingamispäev ei ole pühapäev, vaid on laupäev.

H: Küsisime, et ühed ütlevad nii ja teised nii. Vend, kumb on õige? Tema ütles ilusti, et minge koju, palvetage ja saate teada. Ta ei hakanud väitlema. 

T: Me ei läinud kohe adventkirikusse Kotteri seminariga, vaid käisime läbi ka Aino piiblitunnid, peale seda oli otsus ristimisele tulla. 

H: See seminar oli juba ammu möödas, kui meie käisime Aino tunnis. 

T: Meid ristiti 27. detsembril Aarne Kriiski poolt. See oli ka suur seminarijärgne ristimine. Ristiti neid, kes tulid seminarile, aga kes tahtsid veel õppida. Me ei teadnud ei ristimisest ega mitte millestki midagi. 

Kui teil oli selge hingamispäevaküsimus, aga te ei tulnud seminari lõppedes ristimisele, teil oli vaja õppida.

T: See oli tegelikult kahe kiriku vaheline võitlus. Meil oli seal palju sõpru. Tanel, meie poeg, ristiti Olevistesse. Noored käisid meil ja meil oli palju tuttavaid, adventkirikus ei olnud sõpru, aga me saime aru, et Piibli järgi on see õige.

H: Adventkirikus käisime tükk aega, aga meie vastu ei tundnud keegi huvi. Olevistes oli armastus teistsugune, teoloogilisele poolele ei pandud nii palju rõhku, suhted olid olulisemad.

Kui inimene ei ole enne usuga kokku puutunud ja ta ei tea sellest midagi, kas ta peaks enne ristimist selle kohta õppima või piisab tunnetusest?

T: Kindlasti peaks õppima.

H: Aga kui emotsionaalne tunne on olemas, oleneb mis ajendil keegi tuleb, kas tunneb kutset või on hingeline häda. Ei saa öelda, et enne ei saa tulla, enne peab õppima.

T: Õppimine on vajalik, et sa üldse saaksid aru, mis koguduses toimub. Sa ei saa aru, kuhu sa tuled. Muidu on nii, et tuled kogudusse ja leiad, et sulle ei sobi see ja see. Kui sa oled ristitud, siis on juba raskem. Enne meie ristimist räägiti all saalis viimasel õhtul veel olulisemad asjad üle. Kui räägiti osasaamise alandusteenistusest, kärtsutas mitu inimest oma paberi kokku ja läks ära. 

H: Kellel oli hingamispäev, kellel kümnis, kellel jalgade pesemine. Iga kord, kui millestki räägiti, jäid read hõredamaks.

Kas võib juhtuda, et põhimõtetest saab takistus, et inimene ei jõuagi Jumalani?

T: Inimene peab ikka ise otsustama. 

H: Eks ta jõuab Jumalani küll, aga ta jõuab mingi punktini ja sealt enam edasi ei lähe. Kasvamist ei toimu.

Miks te otsustasite kahe koguduse võitluses adventkogudusse jääda?

T: Esialgu olid suhted tähtsad, aga otsustasime ikkagi, et peame käima koguduses, mis on Piibliga kooskõlas. 

H: Me ei hakanud Mere puiestee kirikus käima rahva pärast, vaid Jumala pärast. Kui me oleksime hakanud käima rahva pärast, oleksime väga kiiresti ära kadunud. Mäletan, kui me Viljandisse tulime, tuli Viktor ja pistis kohe käe pihku. Hoopis teistsugune suhtumine oli. 

T: Ei saa öelda, et Tallinnas keegi meist välja ei teinud. Ma ei saa öelda, et ei olnud kodune tunne. Mind huvitaski rohkem õpetus. Loengud olid minu jaoks ülihuvitavad. Pärast, kui meid juba õppetükigruppidesse pandi, alguses olime Eevi Kõrgendi grupis, saime tuttavaid juurde. Esimene tuttav oli meil Eha, kes kutsus enda juurde lõunale. Saime Luulega tuttavaks, tema käis meil. Meil hakkasid käima noortegrupid, sest Tanel hakkas ka käima meiga koos. Saime tuttavaks Lulladega, käisime nendega koos kirikus. Tasapisi ikka tulid tuttavad, poole aasta jooksul oli tuttavaid palju. 

Kotteri seminaril oligi hästi palju võõraid, kirikus me veel seal ei käinud, käisime ainult seminaris. 

Kas teil oli kuskil selline hetk, kus tahtsite lehe ära kortsutada ja ära minna?

T: Ei olnud ühtegi põhimõtet, mille puhul oleksime nii mõelnud. Me ei osanud midagi karta ega mõelda. Kõik oli nii loomulik. Ainuke mõte oli see, kuidas ma sellega hakkama saan, ei ole seda varem näinudki. Osasaamine oligi järgmisel hingamispäeval pärast ristimisteenistust.

H: Mõtlesin, kuidas asjad liikuma hakkavad argipäevas. Aiamaale ei saa laupäeval minna... Aga kõik asjad sai tehtud ja aiamaa ka korras hoitud.

T: Esialgu oli hästi raske, ma ei jõudnud midagi hingamispäeva alguseks valmis. Tahtsin kõike nii põhjalikult teha ja siis tuli ajapuudus.

Te tulite Viljandisse 1995. aastal. Enne seda Tallinnas ja Kõltsus. Teist olid selle nelja aastaga saanud väga aktiivsed koguduseliikmed. Te ei jäänud kirikupinki istuma, vaid hakkasite ise tegutsema.

T: Mind kaasati diakooniatöösse. Õppetükitundi pandi läbi võtma. See oli väga raske, sest ma ei teadnud isegi veel midagi, aga grupp tegutses. See oli väga raske ülesanne. Me käisime hommikul õpetajate tundides.

H: Igale poole läksime ise, keegi meid sinna ei sundinud. Me käisime igal koosolekul, mis tehti. Minul oli üks ülesanne. Igal laupäeva hommikul oli piiblitunni avapalvus minu teha. 

T: Viljandis hakkasime terviseasju tegema, mida olime Kõltsus õppinud. 

H: Kõltsus saime suured ristsed kätte. Üle terve Eesti sõitsime, ei olnud kohta, kus me polnud käinud.

T: See oli huvitav aeg, saime kogudusi külastada, käisime laagrites süüa tegemas. Õppisime suurtele inimhulkadele toitu tegema. Saime oskuse tervislikumat toitu valmistada. 

Mitte et teie ei käinud laagrites, vaid laagrid käisid ka teie juures. Teie kodu on alati kõigile valla olnud.

T: Sellepärast me siia majja kolisimegi, et siin saaks korraldada laagreid, elamiseks ei ole nii suurt maja vaja. Me mõtlesimegi koguduse töö peale. Meile väga meeldisid need laagrid. 

H: Kui see oleks väsitav olnud, poleks olud mõtet seda tehagi. 

T: Mõte oli kasutada seda maja Jumala töö jaoks.

Harri, sa oled kogudusevanem, te mõlemad olete üle 20 aasta koguduses hästi aktiivsed olnud. Kas aja jooksul on teie meelest adventkoguduses midagi muutunud, ka selles, kuidas me uusi inimesi vastu võtame?

T: Meil on igas kvartalis ühel hingamispäeval kodukirik. Kutsume alati ka neid, kes ei ole koguduseliikmed. Iga kord on teemaks üks raamat Piiblist, sellest räägitakse oma kogemusi ja leide, Mart annab ülevaate selle raamatu ajaloost. Siis on pildid koos piiblitekstidega, pärast on viktoriin, palju meelde jäi. Iga kord kedagi lõunale kutsuda me ei saa, sest me oleme linnast kaugel. Aga see kodukirik ja kui on muud ettevõtmised, siis ikka püüame kutsuda ka neid, kes ei ole koguduseliikmed. 

H: 20 kuni 50 inimest ja rohkemgi on olnud. Oktoobris tuleb jälle. Siis on meil Jesaja 58. peatükk uurimise all. 

T: Koos lauldakse hästi palju. Lauluettekanded on ka.

H: Ta ei ole nagu kirikus, on vabam olemine, sööme ja suhtlemine. See ongi suhtlemise pärast. Muidu kirikus on tere-nägemist. Suhted on koguduse juures olulised. Kui ei ole suhet, ei ole kogudust. Kaua ei jää istuma keegi, kui keegi temaga ei suhtle.

T: Inimesed on nii erinevad. Mõned ei tahagi eriti kontakti, teised tahavad jälle rohkem.

Mis on tänapäeval see moodus, kuidas inimesi kirikusse kutsuda. Kas inimesed on muutunud või ajad on muutunud?

T: Üldiselt kutsuda võib, aga väga vähe on neid, kes tulevad. Ma ei tea, mis selle põhjus on. Teada, kes oma tööd teeb. Aga koguduses liigub ka võõraid, ei saa öelda, et üldse ei liigu. Tulevad sõbrakutse peale. Aga enamus, kes ristitakse, on praegu koguduseliikmete lapsed, meie Viljandi koguduses on see nii. Vähe on neid, kes tulevad maailmast. Meie koguduses on nii vähe noori, ja juba sellepärast tuleb vähe noori. Vanadel on oma kogudus kuskil mujal, nemad ei liigu. Üldiselt on põud. 

H: Kõik on muutunud, kellegi kaela ei saa seda panna, et kirikutesse ei tulda. 

T: Ma arvan, et see aeg on varsti tulemas. Näha on, et ajad lähevad hulluks ära, inimesed hakkavad midagi mõtlema ja otsustama. Kõik läheb nii allamäge. 

Kui tekiks rohkem kodukirikugruppe, seal saaksid inimesed end rohkem teostada. Väikesed grupid on väga head, nendest võib ka kasv oleneda. Aga inimesed, keda kutsutakse, ei ole eriti valmis tulema. 

Paljud inimesed, kes koos teiega kirikusse tulid, läksid pärast ristimist ära.

H: Paljud ütlesid otse välja, et nad tahtsid saada ristimist, mitte midagi muud. Siis ei olnud ta enam pagan, vaid ristitud.

Mis teil oma ristimise päevast meeles on? 

T: See oli ikka väga-väga tähis päev. 

H: Ma ei tea, kas me torti tegime...

T: Pärast ristimist oli laulukoori ühislõuna. Meid kutsuti laulukoori peole. Nad vist lootsid, et me lähme koori, aga me ei oska kahjuks kumbki laulda. Teine asi, mis sealt mulle meelde jäi, oli see, et Olga oli kõvasti laua valmistamisega vaeva näinud. Ta tõusis püsti ja ütles, et tema rohkem kunagi enam seda ei tee, sest teda on nii vähe aidatud. Mina mõtlesin, et appikene, kuidas ta nii ütleb, et ta nii ei tee, ta sai siin koorile head teha ja see on nii suur eesõigus. See oli tõesti tema viimane tegemine, sest ta jäi väga viletsaks. Ma mõtlesin pärast, et kunagi ei tohi nii öelda.

T: Meid oli päris palju. Ristis kaks pastorit, Rein Kalmus ja Aarne Kriisk. Rahvast oli tohutult palju, rõdu oli ka rahvast täis. 

Taimi ja Harriga vestlesid Averonika ja Lauri Beekmann

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat