„Õhtumaa mõtte loojad“

Avaldatud 20.9.2013, autor Toivo Kaasik, allikas Meie Aeg

Peame õppima tundma minevikku selleks, et mõista olevikku.”

Sellise pretensioonika lausega algab sissejuhatus raamatusse „Õhtumaa mõtte loojad“, mille ma mõni aeg tagasi läbi lugesin. Selles raamatus käsitletakse ristikoguduse ajalugu alates kirikuisadest kuni 1970-ndate keskpaigani võimalikult isikutepõhiselt. Olgu alguseks kohe ära öeldud, et protsessid, mille toimumist raamatus kirjeldatakse ja ajalooliste tegelaste mõttekäik pole kaugeltki mitte see, mida ma täna õigeks pean. Kuid kõigis maailma ajalugu kirjeldavates teostes on lood asjade käiguga nii. Ideaalset ajalugu pole patu kütkes olevas maailmas olemas. Samuti on kirjapandu igal juhul oma autori nägu. Minu jaoks teebki see mõnes mõttes ajaloo lugemise põnevaks: kuidas üks või teine autor mõnd sündmust on kas päriselt või läbitöötatud materjali põhjal oma vaimusilmas näinud; millised on puutepunktid ja lahknevused samadest asjadest kirjutavate erinevate autorite töödes. See kõik sunnib loetut kriitiliselt analüüsima ja samas ka mõtlema: kas ma oskan ja tahan harutada lahti mõne enda jaoks “pühakuks” tehtud ajaloolise isiku lugu, et leida sealt midagi, mis mulle ei pruugi meeldida?

Oma uudseviljaandi Jumala ette toova israeliidi tänutunnistuses on sõnad: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse...“ (5Ms 26:5). Kui apostlid olid juuda rahva hulgast, siis 70 AD toimunud Jeruusalemma hävitamisega kaasnes ka sealse juutkristlaste koguduse hajumine. Selleks ajaks olid juhtivad apostlid peale Johannese juba surnud ja juutkristlased kaotasid algkoguduse juures oma juhtiva rolli. Esimesed kirikuisad olid reeglina paganad: kreeklased, roomlased jt. Ristiusku olid nad pöördunud täisealistena ja tõid kaasa oma ühiskonna mõttemudelid, mille abil ristiusu põhimõtteid selgitati. Sedasama näeme tegelikult ka juba Pauluse juures, kes ilma igasuguse häbita oma kristluse-eelset minevikku ära kasutas, et selle näidete ja kogemuste varal oma eri rahvustest kuulajaile ja lugejaile lahti seletada kuulutust Jeesusest Kristusest. 

Sellest kõigest tulenevalt tuli algristikogudusse suhteliselt kiiresti sisse Kreeka filosoofia ja Rooma iusticia. Mõlemad on tänagi kristluses täiesti olemas. Näitena võib nimetada Kreeka Logose, millest sai ristiusus Kristuse sünonüüm. Kreeka Logos oli Jumalast selgelt madalam ja sellest tuleneva Sõna jumalikkuse eitamise probleemiga on ristikirik pidanud hiljem korduvalt tegelema. Suuresti tänu juristist roomlasele Tertullianusele (kes elas küll hoopis Kartaagos) saame me täna rääkida Kolmainu Jumalast nii, nagu me seda mõistame. Tertullianuse ajal räägiti näiteks Isast, Pojast ja Pühast Vaimust, kui Jumala kolmest erinevast olekuvormist. Tertullianuselt pärineb seisukoht ühest Jumalast kolmes isikus. Kuigi see kõik pole meie igavese elu seisukohalt oluline, tekitaks mõte sellest, et Isa ja Püha Vaim koos Pojaga Pojas risti oleks löödud, siiski segadust.

Olen mõnikord idealistina mõelnud, kas oli siis vaja nii pikki ajaloolisi eksirännakuid, et ühes või teises asjas arusaamisele jõuda. Samuti idealistlikult vastates võib öelda, et ei. Aga samas polnud Aadamal ja Eeval mingit vajadust keelatud vilja süüa ja kõike sellest tulenevat endile ja järeltulevatele põlvedele kaela tuua. Samuti on ka ajalooga: tõde on eksisteerinud igal ajal, aga meie inimestena tahame seda ära tundmata leida midagi tõest paremat. Selline lähenemisnurk viibki pikkadele eksirännakutele. Tsiteerin siinkohal eelpoolmainitud Tertullianust: „...Issandat tuleb otsida lihtsa südamega. Maha kõik katsed ehitada stoalist, platoonilist või dialektilist kristlust! Me ei vaja uudishimulikku väitlust, kui oleme kord omandanud Jeesuse Kristuse, teoreetilisi arutlusi, kui oleme kord tundnud rõõmu evangeeliumist.“

Samas ei saa me filosoofiast üle ega ümber, ükskõik, millise nimega seda nimetame. Oluline on, kuidas ja millist filosoofiat kasutada. Aksioomid peavad paigas olema ja järeldustest ei saa edasise mõttearenduse käigus aksioome luua. Mittekristlikku filosoofiat võib Pauluse kombel kasutada, kui kasutatav osa kattub kristluse põhimõtetega. Viimase pidev jälgimine on oluline, et ei juhtuks nii, nagu juhtus Tertullianuse endaga, kes mõistis küll kreeka filosoofia hukka, kuid samas kaldus ta kõrvale ka ristiusu ühe põhialuse, andestuse printsiibist, pidades distsipliini sellest tähtsamaks.

Huvitav oli ka Kartaago märterpiiskopi, paganlike ülikute perest pärineva ja riikliku karjääri ristiusu vastu vahetanud Cyprianuse lugu: suuresti tänu temale kujunes katoliku kirik koguduste tasemel organisatsiooniliselt välja selliseks, nagu seda ajalooliselt tuntakse. Paavstivõim, mis hiljem üle kõige kerkis, ei vastanud Cyprianuse ideede kohasele juhtimismudelile. Cyprianuse nägemuse kohaselt pidi kirikut juhtima võrdsel tasandil olevate, iseseisvate ja samas omavahel solidaarsete piiskoppide kolleegium. Kuigi nimetuste poolest kardinaalselt erinevana, on see juhtimismudel osaliselt kandunud edasi meie, adventistideni. Mastaapide tõttu on lisandunud vaheastmed nagu liit, unioon. Kuid peakonverents on minu nägemuse kohaselt midagi globaalse kolleegiumi sarnast. Cyprianus vastandas oma kirikumudeli karismaatilisele, sest tema jaoks oli oluline kiriku ühtsus. Ta võrdles kirikut Noa laevaga: „Kui kogudus ei ole sinu ema, ei saa Jumal olla sinu Isa. Kui keegi võis pääseda väljaspool Noa laeva, siis võib pääseda ka väljaspool kogudust...“ (tsitaat Cyprianuselt). See seisukoht jäi kirikuajaloos maksvaks rohkem kui tuhandeks aastaks, keskaja kirik kaitses seda nõu ja jõuga iga hinna eest ning alles reformatsioon on praktilist olukorda püsivamalt muutnud. Cyprianus hukati 258. aastal märtrina.

Samas vaimus jätkates saaks kirjutada väikese analüüsi veel mitmete ja mitmete kristluse jaoks oluliste ajalootegelaste kohta, kuid siis saaks kogu käesolev Meie Aja number täis minu lugemiselamust. Seetõttu peatun lühidalt veel vaid Augustinuse ja Martin Lutheri juures. Augustinuse mõju kogu keskaja kirikule oli niivõrd suur, et ükskõik, kas Augustinus meile meeldib või mitte, temast ei saa üle ega ümber. Augustinuse ja Lutheri kõrvuti seadmine on selles mõttes huvitav, et reformatsiooni on nimetatud muuhulgas Augustinuse armuõpetuse ülimaks võiduks Augustinuse kirikuõpetuse üle. 

Vaidlus Pelagiusega armuõpetuse üle sundis Augustinust oma seisukohti kirja panema. Pelagius uskus, et Aadama langus tõi peale surma kaasa vaid patu tegemise eeskuju ilma päriliku patususeta ja seetõttu on kristlasel võimalik Jumalalt saadud õpetust ja Kristuse eeskuju ära kasutades patuta elu elada. Augustinus väitis, et juba ainuüksi inimese tahe paremaks saada on Jumala armu tegu ning Jumala arm kannab inimest kuni tema lõpliku päästmiseni. Kuigi see mõte kippus keskaegse kiriku tegudele rajatud päästmisõpetuses ära kaduma, äratas tegudes pettunud Luther Jumala armule rajatud päästmisõpetuse taas ellu. Kui Augustinus rääkis õigeksmõistmist kui ainult õigeks saamisest ja Luther mõtles reformatsiooni alguses samuti, siis juba mõni aasta hiljem, 1520-ndatel, räägib Luther õigeksmõistmisest kui õigeks lugemisest, süüdistusest vabastamisest, mõistes siinkohal Pauluse öeldut täpsemalt: „Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.“ (Rm 4:7-8)

Tänagi oleme kristlastena jätkuvalt dilemma ees: kui armust piisab, siis milleks veel teod? Kui lihtsast usust piisab, siis milleks veel õpetus? Vastan enda püstitatud küsimustele Lutherilt laenatud mõtetega: „Õigeks võime saada vaid usust, mitte headest tegudest. Usk haarab kinni Jumala tõotustest, ühendab meid Jeesuse Kristusega... Head teod ei ole õigeks saamise vahend, vaid üksnes õiguse vili. Sisemise inimese õiguse tulemus välimises inimeses. Tegude suhe õigusega on nagu vilja suhe puuga. Meie usk Kristusesse ei vabasta meid mitte tegudest, vaid väärarvamustest tegude kohta – see tähendab, rumalast oletusest, nagu võiks õigeksmõistmist saavutada tegude kaudu.“ 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat