Tüdrukute laager 2013

Avaldatud 13.8.2013, autor Ly Kaasik

9.–11. augustil toimus Põltsamaal Kuuri talus tüdrukute laager, mille teema oli „Kullast kallim“. Kohale tuli kakskümmend tüdrukut.

Laagri avamisel arutleti tüdrukutega pisut, mis on nende jaoks kullast kallim. Leiti, et kõige olulisem on Jumal. Ta on ennast võrrelnud ka teiste väga tähtsate asjadega – leiva ja veega. Eluleivast rääkides küpsetasid osalejad Maarja Montvila juhendamisel leiba ning pärast jagati kätte veepudelid sildiga „eluvesi“. Hiljem, piiblitunnis rääkis Ruth Lobjakas Jumala austamisest. Saime teada, et austame Jumalat sellega, kui käime Tema teedel ja teeme seda, mida Ta meile on öelnud.

Õhtuks oli plaanis minna välja lõket tegema, kuid ilm oli vahepeal üsna külmaks läinud. Laagrilised lahendasid probleemi aga väga leidlikult: lõket asendas keset põrandat põlev küünal, mille ümber koguneti suurde ringi istuma. Marju Kiplok mängis kitarri ja tüdrukud laulsid nii kaua, kuni tuli aeg magama minna.

Hingamispäevahommikuses piiblitunnis, pärast hommikusööki ja koos laulmist, jutustas Ruth sellest, kuidas inimesest saab pärast Jumala leidmist uus loodu. Näiteks tõi ta Jorginho, kuulsa Brasiilia jalgpalluri, kes võttis Jumala oma ellu vastu ja kelle elu muutus seetõttu täielikult. Pärast jagas Ruth lapsed mitmesse rühma ning koos arutlesid nad igasuguste oluliste ja huvitavate küsimuste üle. Näiteks räägiti ühes rühmas spordist ning toodi välja selle plussid ja miinused. Teises rühmas mõeldi jälle, mis on iga osaleja jaoks kullast kallim.

Pärast lõunasööki algas maastikumäng. Tüdrukud jagunesid võistkondadesse, kes pidid kindla aja jooksul liikuma ühest kontrollpunktist teise ja täitma mitmesuguseid ülesandeid. Asja muutis raskemaks see, et kontrollpunktides istuvad juhendajad olid maastikumängu ajaks muutunud muumiateks. Nad olid pealaest jalatallani mässitud magamiskotti või linasse ega tohtinud öelda ühtegi sõna. Kõik ülesanded tuli lahendada ainult muumia kaelas rippuvate juhiste abil. Näiteks kirjutati ühes punktis luuletust, teises arvati ära, mis on kinnistes karpides ja kas need asjad on eluks vajalikud või mitte, ning kolmandas pandi kokku puslet. Lahendati ka mõistatusi, mängiti „Aliast“ ja püüti välja selgitada, missugused etteantud asjad sobivad omavahel kokku.

Loomulikult said kõik mängust osavõtjad auhinna, aga see oli pisut teistsugune kui tavaline autasustamine. Pärast seda, kui iga laps oli endale meelepärase tasu välja valinud, tuli tal üles otsida mõni sõber, kellega ta laagris on tuttavaks saanud, ja oma kingitus tema omaga ära vahetada. Mõte oli selles, et sõbrad on palju tähtsamad kui mänguasjad ja isegi kallim kui kuld.

Maastikumängule järgnes palju vaba aega, mille kestel võisid kõik ujuda, vesiratta ja paadiga sõita, sõpradega koos olla või lihtsalt puhata. Aga kõige põnevam oli tõenäoliselt see, kui Juss Maurer oma deltaplaani garaa˛ist välja ajas ja seda kõigile soovijatele tutvustas. Lendama ta sellega kedagi küll ei viinud, kuid juba vaatamine ja deltaplaani sees istumine oli väga huvitav. Kõik soovijad said ka Kuuri talus kassi- ja koerapoegi vaatamas käia.

Hingamispäev saadeti ära lõkkeõhtuga, seekord õues, tulel vahukomme grillides. Päris päeva lõpuks tuli laagrisse külla Hele Kulp koos oma tütarde Älise ja Heldiga. Hele rääkis tüdrukutele pastoritööst ning Älis ja Heldi jagasid oma kogemusi.

Pühapäeva hommikul oli piiblitunni teemaks Jumala armastamine kogu südamest. Pärast seda kõneles Marju tervislikest eluviisidest ning tubaka, alkoholi ja narkootikumide kahjulikkusest. Selleks et juttu kuulajate jaoks huvitavamaks muuta, oli tal kaasas palju pilte ja näidiseid ning lõpuks nägid tüdrukud elusuuruses, kus paiknevad inimesel lihased. Selleks oli Marju toonud laagrisse spetsiaalse kostüümi, mille Meelis Lehtla endale selga pani.

Laager lõppes juhendajate ja osalejate tänamisega. Aitäh siinkohal nii kõigile korraldajatele kui ka neile juhendajatele, kes olid kohapeal abiks. Suur tänu ka tüdrukutele, kes laagrisse tulid. Usun, et nii mõnigi laagriline õppis nende kolme päeva jooksul Jumalat paremini tundma.

Ühes maastikumängu kontrollpunktis kirjutasid võistlejad etteantud riimide põhjal luuletusi. Need olid väga ilusad ja vaimukad, aga üks jäi eriti silma. Selle viimased read võtavad hästi kokku terve laagri mõtte.

Meie kirik on nii ilus,
isegi kui seisab vilus.
Keset talve
teeme palve,
siis küll paistab tähevalgus,
see on jõulurahu algus.
Koduteel on ilus ilm,
seda näeb ka meie silm.
Palve tungib südamesse,
inimeste kodudesse.
Leib, armastus ja must muld
on kallimad kui puhas kuld.

Ly Kaasik

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat