Usaldage Jumalat!

Avaldatud 17.2.2013, toimetaja Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Atte Helminen, Soome uniooni endine president, otsustas möödunud aastal administratiivülesannetest loobuda. Kui ta presidendiks nimetati, olid Soome kirikus mõningad kriisid. Ta märkas, et kaheksa aasta jooksul tehtud tööga olid temale seatud eesmärgid täidetud. „Tundsin, et nüüd peaks keegi teine jätkama, et saaksin minna tagasi oma kogukonda teenima.“ Tallinnas viibides rääkis Atte Helminen kogudusetööga seotud kogemustest Helsingis.

Viimase aasta jooksul olen olnud õnnelik mees. Meil on Helsingi alal kuus pastorit ning üheksa kogudust ja gruppi. Ma kohtun nendega igal nädalal, olles grupijuht. Lisaks kutsusin kokku veel kuus juhti, kes on meie kogudustes võtmeisikud. Kohtun nendega vähemalt iga kolme nädala tagant, et neid õpetada, varustada ja julgustada.

Lugesin hiljuti raamatut pealkirjaga „Comeback churches“. See raamat räägib kogudustest, mis on olnud välja suremas ja siis tasapisi hakanud viimase kümne aasta jooksul taas kasvama. Mida nad õigesti tegid? Nad seadsid esikohale palvetamise. See muutis kogudust: nad palvetasid nii, nagu nad polnud seda kunagi varem teinud. Seega, kui sa ei palveta, pole oodata sinu koguduses ka ärkamist.

Teine asi, mida need kogudused tegid: nad panid väga suure rõhu lastetööle. Nad töötasid lastega sellise intensiivsusega, nagu seda varem polnud tehtud. Nad töötasid ka oma kogukonna heaks varasemaga võrreldes märksa intensiivsemalt, evangeliseerides rohkem kui kunagi varem.

Evangelism ei ole ainult jutlustamine, see on olemine osa kogukonnast ja teiste aitamine. Kirikus on hea jutlustada, ent palju efektiivsem oleks, kui oleksime tänavatel ja aitaksime reaalselt inimesi. Selliselt tegutsedes jõuaksime palju rohkemateni. Aga selleks, et need muutused saaksid kirikus aset leida, peame me ka õpetama ja jutlustama.

On veel üks tegur, mis kogudusi muutis – neil oli väga tugev noortetöö. Kui noored olid aktiivselt kaasatud evangeeliumitöösse, toimus selles koguduses muutus.

Kuidas me seda teeme? Kas me peame kõik tegutsema hakkama? Mitmed teist võivad mõelda, et ma olen juba nii vana ja mul ei ole energiat kõike seda teha.

Misjonitöö Helsingis

Just praegu on Helsingis grupp inimesi tänavatel tunnistamas. Iga teisel reedel lähevad noored ja vanad inimesed tänavale tunnistama. Nad jalutavad Sörnäineni tänavatel, mis on tuntud piirkonnana, kust on võimalik osta narkootikume ja seksuaalteenuseid.

Mõned meie naistest läksid koputama ustele, kus tegutsevad napis rõivastuses naised. Kui nad nägid meie inimesi suure täidetud toidukotiga, olid nad üllatunud. Meie inimesed ütlesid: „Siin on midagi teile. Tervitused seitsmenda päeva adventistidelt.“ See oli kõik, mis me tol õhtul tegime.

Püüame kõigi inimesteni jõuda. Ilmselt on inimesi, kes mõtlevad: „Ma olen nii väsinud ja energiast tühi, et mul pole enam eriti palju jõudu Jumala jaoks tegutseda.“ Aga kas te mäletate, mis on kirjas Luuka 10:2? Mida Jeesus ütles? Mida me peaksime tegema? „Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!“ Seega, meie ei pea kogu tööd tegema. Minu töö on palvetada. Issand saadab need inimesed, keda Ta konkreetses töös vajab.

Issand võib saata mind. Ja ma teenin rõõmuga, kui saan seda teha. Aga Issand võib saata ka kedagi teist. Ja see on OK. Aga mõnikord pole see sugugi lihtne, kui näeme kogudust heitlemas. Kui vaadata statistikat, siis terves Euroopas kaotavad luteri ja katoliku kirik igal aastal kuni 3% oma liikmeskonnast. Evangeelsed kogudused on üsna stabiilsed: 0,5%-ne tõus või langus. Aga on kogudusi, mis kasvavad igal aastal 22% protsenti. Millised need kogudused on?

Neid kutsutakse kodukirikuteks. Paljud inimesed kohtuvad kodudes, tööpaigas või kusagil mujal. Nad kohtuvad laua ümber ja kogevad ühtsust, mida nad varem pole kogenud. Selline kogukond kasvab igal aastal 22% protsenti. Osalejatest 35% on väljastpoolt kogudust, seega võidetakse ka uskmatuid enda hulka. See on kõige lihtsam viis, kuidas kirikud saavad eksisteerida. Kas see on ka tänapäeval võimalik?

Koguduse muljetavaldav kasv

Huvitav on see, et adventkogudus saigi selliselt alguse. See on ka viis, kuidas adventkogudus maailmas kõige kiiremini kasvab. Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Hiina kodukirikute liikumises toimub kasv, mida varem pole nähtud. Kas te teate, kes on nende koguduste pastorid? On seal palju mehi? Ei, seal on palju naisi. Nemad on nende kogukirikute pastorid Hiinas. Ma usun naistesse. Ma usun, et neil on oma osa Jumala töös.

Vaatame algkoguduse ajastut – umbes sada aastat pärast Kristust oli umbes 25 tuhat kristlast. Kakssada aastat hiljem, Konstantinuse ajal, oli statistika andmeil 20 miljonit kristlast. Millest selline kasv? Kogu selle aja oli religioon illegaalne, usklikke kiusati, neil ei olnud kirikuruume, kohtuti kodudes, neil ei olnud Piiblit sellisel viisil nagu meil, neil ei olnud professionaalseid pastoreid kogudusi juhtimas. Neil polnud ka noorteõhtuid ega piiblitunde. Kirikuga ühinemine oli keeruliseks tehtud. Just nõnda kogudused alustasid ja jätkasid kasvamist kuni Konstantinuse ajani.

Konstantinus mõtles: mida teha kristlusega, mis aina kasvab? Ta tegi kolm tõsist viga kristliku kiriku ajaloos. Esiteks ütles ta, et kui ta annab usuvabaduse, tuleb rahval teenida oma Jumalat pühapäeval. Ta tõstis hingamispäeva pühapäevaks, seda teavad kõik adventistid. Aga see polnud kõik.

Teiseks tegi ta ettepaneku, et kristlased hakkaksid kogunema paganlikesse ebajumalateenimispaikadesse. Ta tõi kogudused kodudest välja ja viis nad hoonetesse.

Kolmandaks, ta vaatas seda rahvast, preesterkonda, nii nagu varakirik kõiki usklikke nimetas, ja valis nende hulgast inimesi, et nad oleksid teistele juhiks. Ta pakkus ka: „Ma annan teile erilised riided, et teid märgataks, pandaks tähele ja austataks.“ Seega ta andis juhtimise tavainimestelt professionaalidele. Kas me vajame jätkuvalt preestreid, st pastoreid? Ma loodan küll. Aga meie, pastorid, peame teadma, mis on meie roll.

Meie ülesanne ei ole lihtsalt teha teie seas evangeeliumitööd. Kui ma teeksin evangeeliumitööd teie keskel, siis kogudus ei kasvaks. Evangeelium, millesse me usume, on rõõmusõnum. Minul kui pastoril tuleb enamik oma ajast investeerida sellesse, et teid varustada, julgustada, aidata, teiega kaasa tulla, teha kõike, mida ma oskan ja kasvatada teist paremad juhid kui ma ise olen. Tean, et selliselt leiaks kogudus väga palju uusi liikmeid oma kogukonnast.

Tähelepanekuid koguduste olukorrast

Konstantinuse ajal oli levinud uskumus, et kui sul on üks kindel hoone, juht ja palju tegevusi, siis see on õige kirik. Ka tänapäeval usuvad paljud inimesed seda. Aga üks statistikatest näitab, et kui kogudus on vanem kui 10 aastat, on vaja 85 inimest, et üks inimene Kristusele võita. Kui kogudus on noorem kui 3 aastat, on vaja ainult 3 inimest, et üks uus inimene kogudusse tuua.

Veel üks statistika: umbes 80-90% ulatuses kulutab kogudus oma raha enda tarbeks, mõnel kogudusel kulub 95% annetustest oma kogudusehoone ülalpidamiseks. Kodukirikutel jääb rohkem raha, et ühiskonda teenida ja aidata. Ausalt öelda mõtlen ma ka ise, et võib-olla on see valdkond, mida ma ka ise rohkem viljelema peaksin.

Näen, et muutus on juba toimumas. Näen muutusi Euroopas: Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal luuakse uusi kogudusi. Mõned neist on väga traditsioonilised, teised jälle radikaalsed. Aga enim kasvavad kogudused, mis kogunevad kodudes. Ma tahan teile jätta seemne – midagi, millest mõelda. Võib-olla Jumal kutsub meid, et luua uusi kogukondi siia Tallinnasse? Mõnikord mõtleme, et see on nii keeruline ja raske. Aga Jumala Sõna ei ole kunagi keeruline. Ma usun, et Jumal kutsub meid tegema lihtsat evangeeliumitööd.

Helsingis pakume me igal pühapäeval Annankatu kiriku juures tasuta lõunat. Teenime oma kogukonda tasuta toidukorda pakkudes. Te ilmselt mõtlete, kust me selle raha söögi valmistamiseks saame. Omal moel Jumal alati annab vajaliku raha. Aga kas te teate, kes selle tööga alustas? See oli Helsingi rahvusvaheline adventkogudus. Need oli immigrandid – aafriklased ja filipiinlased. Ja kas te teate, kes sinna tasuta lõunale tulevad? Need on vaesed soome inimesed. Mõelge ise, immigrandid tulevad Soome oma probleemide ja muredega, et teenida soomlasi. Nüüd teeme seda tööd koos, kõik meie kohalikud kogudused.

Jumal kaitseb meid

Umbes aasta tagasi pidin sõitma Taani, et kohtuda kohalike adventistidega. Seal tegutsevad mõned minu kolleegid Newboldi-päevilt, kellega olin tutvunud umbes kakskümmend aastat tagasi. Tegutsesime tollal a capella meeskvartetina. Käisime erinevatel üritustel, et seal kõneleda ja laulda, ning korraldasime evangeelseid kampaaniaid.

Hommikul vara läksin lennujaama, et Kopenhaagenisse lennata. Seal oli päris tore – läksin lennukisse ja lennuk tõusis õhku. Umbes pool tundi hiljem ütles kapten, et peame tagasi minema, lennukil on midagi viga. Mõtlesin, et hästi, mõnikord peab lennuk ohutuse tõttu tagasi pöörduma. Maandusime uuesti Helsingis. Helistasin oma abikaasale ja ütlesin, et olen Helsingis. Kuulsin, kuidas mu abikaasa hakkas nutma. Ta ütles, et varahommikul, mõned tunnid varem, oli Jumal temaga rääkinud: selle lennukiga on midagi valesti ning tal tuleb palvetada. Ta palvetas nii, nagu ei kunagi varem. Sel hetkel ma mõistsin, et ilmselt tahtis Jumal mulle sellega midagi öelda. Minu abikaasa sai südamesse rahu, kui olin talle helistanud.

Lõpuks jõudsin turvaliselt ka Kopenhaagenisse. Aga lugu ei olnud veel läbi. Umbes nädal hiljem jagasin seda kogemust koguduses kõnet pidades ning märkasin, et mu sõber hakkas nutma. Hiljem rääkis ta mulle, et täpselt samal ajal oli ka tema tundnud, et sel lennukil on midagi viga ja ta palvetas. Läks veel üks nädal ja ma jagasin seda lugu ühes teises paigas. Ja ka nende seast tuli üks inimene ja tunnistas, et Jumal ütles ka temale, et selle lennukiga on midagi korrast ära ja ta tundis vajadust sel samal hetkel palvetada.

Millest see lugu meile räägib? Minule ütleb see seda, et peaksin lõpetama muretsemise. Nagu psalmist ütleb: Lõpeta muretsemine. Tea, et mina olen sinu Jumal ja ma olen kõigist võimsam. Kui Jumal räägib, siis Tema vastutab. Kui ma olen hädas, siis ma tean, et Jumalal on minuga plaan ja Ta kaitseb mind. Jumal ütleb: „Mul on sinuga suuremad plaanid. Minu mõtted ei ole hävituse mõtted, vaid rahu mõtted. Ma annan sulle tuleviku ja lootuse.“ 

Atte Helmineni noortejumalateenistusel esitatud kõnet saab täispikkuses kuulata advent.ee-st.

Toimetas Helis Rosin

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat