Elust uuel maal

Matteuse 5:5 on Issanda sõnad: „Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.“

Kuigi Jeesus tõotas oma jüngreile, et Ta läheb taevasse oma Isa majja neile „aset valmistama“ ja tagasi tulles viib Ta nad sinna (Jh 14:2,3), ja nagu oleme varem täheldanud, ei käi see tõotus ainult piiratud arvu lunastatute kohta, on tähelepanuväärne, et mäejutluses ütles Jeesus, et tasased pärivad maa, mitte elupaiga taevas. Kindlasti mõtles Ta mitte praegust patust rikutud maad, vaid uut maad, millest Piibel meile räägib. Näiteks kirjutas Peetrus, et me „ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13). Lunastatute maale tagasipöördumisest uues Jeruusalemmas oli juttu ühes varasemas artiklis, mistõttu siin sellel rohkem ei peatu. Vaataksime siin hoopis, mida võime teada elust uuel maal. Uus Jeruusalemm on küll kena, aga elu hakkab kulgema ikkagi maal. Prohvet Jesaja ütles: „Sest nõnda ütleb Issand, taevaste Looja, tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud selle, et seal elataks: Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.“ (Js 45:18) Kindlasti huvitab meid, mida võime teada elust uuel maal. Peab kohe ära märkima, et ega me sealset elu praegu ikka päris täpselt ei tea. Piibel räägib sellest vaid põgusalt ja inimese parimgi ettekujutus sellest ei küüni tegelikkuseni. „Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.““ (1Kr 2:9)

Üks on päris kindel. Just lugesime Peetruse sõnu: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2Pt 3:13) Praegusel maal valitseb patt ja ebaõiglus, aga uuel õigus. Seetõttu pole ime, et Jumal peab väga hoolikalt valima, keda sinna elama võtta. Sinna ei satu kedagi, kes võiks sealse õiglase ja harmoonilise elu kuidagi ära rikkuda. Uue Jeruusalemma kohta, millest minnakse kogu maale elama, öeldakse: „Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.“  (Ilm 21:27) Seal pole karta, et keegi võiks teisele midagi halvasti öelda, rääkimata väikseimastki halvast teost.  See on uue maa elu üks sugugi mitte vähetähtsaid eeliseid võrreldes praeguse eluga. Millist rahuldust pakub elu ka parima tervise ja materiaalse heaolu juures, kui pole rahu, sest alatasa teeb keegi sulle midagi halba.

Jumal lõi maa selleks, et seal elataks. Ta lõi selle veatu ja patutuna. Oma loomistööle hinnangut andes tõdes Ta, et see oli väga hea (1Ms 1:31). Sellel väga heal maal oli esimese inimpaari elukohaks väga hea Eedeni aed ja toiduks väga head „kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme“ (1Ms 1:29). Inimpaari luues andis Jumal neile eesmärgi paljuneda ja täita kogu maa (1Ms 1:28). Kui poleks tulnud pattulangemist, oleks maa täidetud patuta inimestega. Milline oleks siis elu maal olnud, ei kujuta ette. Ilmselt oleks see sarnanenud eluga Eedenis, ainult selle vahega, et Eedenis elas kaks inimest, kelle päralt oli kogu Eeden. Patt aga rikkus kõik ära. Loogiline on mõelda, et uueks loodud maa on suurel määral selline, milline oleks maa olnud siis, kui pattulangemist poleks olnud. Uueks loodud maa saabki täidetud patuta inimestega.

Ometi on midagi teisiti. Kui tollased inimesed pidid paljunedes maa täitma, siis uue maa inimesed sellega ei tegele. Jeesus ütles: „Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.“ (Mt 22:30) Kui natuke järele mõelda, siis leiame, et see on täiesti loogiline. Esiteks pole selle järele mingit vajadust, kuna soo jätkamine oli tarvis maa täitmiseks, aga lunastatuid on uue maa jaoks piisavalt palju. Neid on „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest“ (Ilm 7:9), nii et nad täidavadki maa. Kuna „surma ei ole enam“ (Ilm 21:4), siis pole ka uute inimeste juurdesünd vajalik. Teiseks oleks vastasel korral normaalne, kui mehi ja naisi oleks ühepalju, aga lunastusplaanis sookvoote pole. Pääsevad kõik, kes Kristuses pakutud lunastuse vastu võtavad, sõltumata soost, ega liideta ka päästetute hulka kedagi vaid arvu täitmiseks. Kui tänapäeva koguduste liikmeskonna koosseis peaks peegeldama lunastatute koosseisu, siis on päästetud naisi meestest tunduvalt rohkem. Võib-olla oli minevikus olukord teistsugune, ei tea, aga see polegi tähtis. Kujutan ette, et ka pärast ülestõusmist ja elavalt muutmist säilivad küll välised sootunnused, kuid soo jätkamise funktsiooni enam pole. Välised, rõhutan, välised sootunnused on vaid mälestus eelmisest elust. Tegelikult ollakse sootud, aga lapsele (Kristuse tulekul on ka rinnalapsi) on ema ikka ema ja isa ikka isa. Selline on minu ettekujutus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele.

Jumala loodud väga hea hõlmas ka inimesele määratud füüsilist tööd. „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.“ (1Ms 2:15) Mida see endast väga täpselt sisaldas ja kas inimene valmistas ja kasutas enne pattulangemist Eedenis ka mingeid tööriistu, ei tea. Seoses pattulangemisest tingitud needusega muutus üha paremate tööriistade valmistamine ja kasutamine aga lausa hädavajalikuks. „Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd.“ (1Ms 4:22) Aadama ja Eeva muusikast Piibel vaikib, aga ühe nende kaugema järeltulija kohta öeldakse: „Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks.“ (1Ms 4:21) Milline on füüsiline töö ja meelelahutus uuel maal? Kui seal kasutatakse ka muusikariistu, siis kas need on nagu Juubali-aegsed või nagu 21. sajandi omad või sellised ja teistsugused? Elame-näeme.

Peetrus kirjutas, et me ootame Jumala tõotuse järgi uusi taevaid ja maad. Jumala tõotusi uue taeva ja maa kohta võime leida näiteks prohvet Jesaja raamatust, aga need võivad ka pisut segadust tekitada. Vaadakem kasvõi Jesaja 65. peatükki alates 17. salmist. Jumal tõotas: „Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast.“ (Js 65:17,18) Ilmselt ei tekita tsiteeritud lõik mingeid küsimusi. Samuti ei tekita eriti tõsiseid küsimusi (mingeid võib ju tekitada) ka sellele järgnev, välja arvatud 20. salm, kus öeldakse: „Seal ei ole enam imikut, kes elab ainult mõne päeva, ega rauka, kellel ei täitu ta päevade määr, nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt, ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis.“ Millisest uuest maast siin räägitakse? Ilm 21:4 öeldakse uue maa kohta, et „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“, aga Js 65:20 räägitakse, et „nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt, ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis“. Nii et seal ikkagi surrakse, kuigi mitte noorelt. Mis puutub füüsilisse töösse ja muusse sarnasesse, siis miks ei peaks see uuele maale sobima, kui Aadamgi pidi füüsilist tööd tegema; aga surm?  Kui siin ei räägitaks uuest taevast ja uuest maast, vaid ainult uuest maast, siis oleks lihtsam mõelda, et Jesaja ja Ilmutusraamat räägivad eri ajast, ometi ei saagi kirjutatut mõista teisiti, kui et räägitaksegi eri ajast. Ei saa ju surm ja surma puudumine olla samaaegsed. Seetõttu ongi tekkinud teooria nõndanimetatud tuhandeaastasest rahuriigist. Nagu varasemates uurimistes täheldasime, pole aga muude kriteeriumide tõttu võimalik taolist rahuriiki paigutada ei Kristuse taastuleku eelsesse ega Tema tuleku järgsesse aega.  Kui nii, siis kuidas ikkagi Jesaja prohvetikuulutust mõista?

Asja mõistmise võti peitub prohvetikuulutuste, siin aga eriti prohvet Jesaja prohvetikuulutuste omapäras. Mõelgem Kristuse esimese tuleku kohta käivatele prohvetikuulutustele. Matteus kirjutas: „Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale Poja, ja Teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega.“ (Mt 1:22,23) Siin on otsene viide Js 7:14: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.“ Tsiteeritud lause on osa prohvet Jesaja kaudu Juuda kuningas Aahasele antud Jumala kuulutusest, milles ennustati võitu süürlaste ja iisraellaste üle, kes sõdisid Juudamaa vastu. „Sest enne kui poeglaps mõistab põlata halba ja valida head, laastatakse see maa, mille kahe kuninga ees sa tunned hirmu.“ (Js 7:16) Süüria ja Iisrael pidi laastatama enne, kui keegi Aahase ajal (kindlasti mitte neitsist) sündinud poeglastest oli küllalt vana, et mõista halba põlata ja valida head. See poeglaps võis olla prohvet Jesaja poeg, kuna Js 8:4, kus räägitakse prohvetile sündivast pojast ning Süüria pealinnast Damaskusest ja Iisraeli pealinnast Samaariast, on Js 7:6 sõnumiga väga sarnane: „Sest enne kui poiss oskab hüüda isa ja ema, viiakse Damaskuse varandus ja Samaaria saak Assuri kuninga ette.“ (Js 8:4) See kõik toimus üle 700 aasta enne Kristuse sündi. Nii et sama prohvetikuulutuse üks lause rääkis ühest, teine samas hoopis teisest ajast, mida eraldas üle 700 aasta, või oli ühel lausel kahekordne ettekuulutus. Või lugegem Jesaja 10. peatüki ettekuulutust ja selle järel 11. peatükki. 10. peatükis ennustab Jumal Iisraeli vaevanud Assüüria ja Iisraeli põhjanaabrite vallutamist. „Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!“ (Js 10:5) Piltlikku keelt kasutades öeldakse Js 10:34 ja sellele järgnevas Js 11:1 salmis: „Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb vägeva läbi. Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.“ Võsu Iisai kännust on Kristus, aga Assüüria kuningriigi lõpp oli üle 600 aasta varem. Nii ei maksa üllatuda, kui ka Jesaja 65. peatüki prohvetikuulutus räägib kahest eri ajast – Jumala plaanist Iisraeli kohta pärast Paabeli vangipõlve ja Jumala riigist, tõelisest uuest taevast ja uuest maast, millest räägib ka Ilmutusraamat.

Prohvetikuulutuste täitumine oleneb vajalike tingimuste täitmisest. Jumal rääkis Jeremijale: „Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse: aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.“ (Jr 18:7–10) Oleks Iisraeli rahvas pärast Paabeli vangipõlve elanud täiesti Jumala tahte kohaselt, oleks nad Jumala plaani kohaselt olnud nii õnnistatud, et kõige noorem oleks surnud saja-aastaselt jne. Kuna nad aga ei elanud nõnda, siis ei saanud ka Jumal teha neile seda head, mida lubas. Jumala riik uuel tõotatud maal aga tuleb. Uuel maal, kus elab õigus, valmistab Jumal lunastatuile igavese kodu ja täiusliku keskkonna igaveseks eluks, armastamiseks, rõõmutsemiseks ja õppimiseks Tema läheduses. Jumal elab siin ise oma rahvaga ning kannatused ja surm on möödunud. Suur võitlus on siis lõppenud ja pattu ei ole enam. Kogu loodu, elav ja elutu, kuulutab, et Jumal on armastus; ja Ta valitseb igavesti. Aamen.