Lõpp

Ilm 20:7–9 on kirjutatud: „Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära.“

Nagu eelmises artiklis täheldasime, tuleb kirjutatut mõista nii, et tuhandeaastase ajastu möödumisel mobiliseerib Saatan „hukkamõistmise ülestõusmises“ (Jh 5:29) üles äratatavad inimesed ründama taevast maa peale laskuvat uut Jeruusalemma koos lunastatutega. Milline on linna piirajate relvastus või varustatus üldse, ei oma siinjuures tähtsust. Ka kõige moodsama sõjatehnika puhul toimub tänapäevalgi linnade või mistahes territooriumide hõivamine ikka jalaväe poolt. Muu relvastusega vaid toetatakse jalaväge, valmistades neile selleks tee. Seda ühest küljest. Teisest küljest, kui vallutajate eesmärk on linna säilitamine, mitte aga vastase alistamiseks linna purustamine nagu sõdades tihti tehtud on, siis ei ole seal nõndanimetatud raskerelvastusega midagi peale hakata. Pealegi on linnas olevad „pühad“ relvitud. Samas pole viimastel midagi karta, kuna linna selles oleva rahvaga kaitseb Jumal ise. Kindlasti tekib meil seda teades küsimus: milleks siis selline lootusetu ettevõtmine? Aga kes linna piirajaist teab, et see ettevõtmine on lootusetu? Kas need ründajad on üldse kunagi Piiblit lugenud või, kui on, siis seda tõsiselt võtnud? Saatan kindlasti on Piiblis kirjutatust teadlik, aga tema on „musteruskmatu“. Ta oleks võinud ammu meelt parandada ning Jumalalt armu ja andestus paluda, kui oleks tahtnud.

Seal nad siis on linna piiramas, kui „taevast langeb tuli ning sööb nad ära“. Pöörakem tähelepanu väljendile „tuli sööb nad ära“. See on lõpp, mitte igavene piinlemine vaid lõpp – tuli „sööb nad ära“! Taevast langeb tuli mitte ainult linna piirajatele, vaid kogu maale ja kõikidele peale uue Jeruusalemma ja seal olevate. Prohvet Malaki kirjutab: „Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa.“ (Ml 3:19) See tähendab, et midagi ei jää järele, kõik põleb ära. Edasi: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad. Ja te tallate õelaid, sest need saavad põrmuks teie taldade all sel päeval, mille ma valmistan, ütleb vägede Issand.“ (Ml 3:20, 21) Jumal ei räägi siin, et need, kes Tema „nime kardavad“, kepsutavad õelate laipadel, rääkimata elus inimestest, kuni need nende jalataldade all põrmuks muutuvad (millist meeldivat elamust võikski see pühadele pakkuda?), vaid sellest, et nad käivad maapinnal, mille osaks on ka ärapõlenute tuhk, ilma et see muust pinnasest eristuks.

Peetrus kirjutab, et kui omal ajal hukkus maailma veeuputuses, siis praegune hukkub tules, aga see viimane on hoopis põhjalikum. „Aga praegusi taevaid ja maad... hoitakse tule jaoks jumalakartmatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. /.../ Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. “ (2Pt 3:7, 10–13) Peetruse kirjutatut lugedes jääb mulje, et see kõik toimub Jeesuse teisel tulekul, aga me ei pea seda ilmtingimata nii mõistma. Jeesuse teisel tulekul pole tulemöll kindlasti välistatud, aga vana täiesti põhjalik lagunemine tules ja uue loomine toimub siiski alles pärast tuhandeaastast ajastut. Mis puutub Peetrusesse, siis tema eesmärk oli eelkõige innustada oma kirjaga selle lugejaid valmistuma Issanda tulekuks ning uueks maaks, ja ta vast ei püüdnudki anda üksikasjalikku teavet tulevaste sündmuste täpse toimumise kohta. Seda esiteks. Teiseks pole välistatud, et sarnaselt VT aegsetele prohvetitele, kes edastasid Jumalalt saadud sõnumeid neid ise täielikult mõistmata (näiteks Taaniel, Tn 12:8, 9, 13), ei olnud mõned tuleviku üksikasjad Peetruselegi selle kirja kirjutamise ajal täpselt teada.

Rohkem küsimusi võib tekitada Ilm 20:10, kus öeldakse: „Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti.“ Alustagem tule- ja väävlijärvest. See pole mingi piiratud ala, vaid kogu väljapoole Jumala kaitse all olevat uut Jeruusalemma jääv maa-ala. Mis puutub tulesse ja väävlisse, siis selles pole midagi uut. Sellest loeme juba 1Ms 19:24, 25: „Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.“ Väävli nimetamine võib olla tingitud asjaolust, et see on inimestele hästi tuntud hästi põlev aine. Tule- ja väävlijärv ongi põrgutuli. Vaadakem nüüd väljendit igavesest ajast igavesti. Peab kohe ütlema, et see pole sõna-sõnaline tõlge kreeka keelest, vaid tõlgendusega tõlge. Sõna-sõnaline tõlge on 1968. aasta piiblitõlkes, ja see on ajastute ajastuteni. Kuna väljend ajastute ajastuteni on selline arusaamatu väljend, siis on seda tõlgitud ka kui igavesest ajast igavesti. Kui aga võtta nimetatud kreekakeelset väljendit ajastute ajastuteni sõna-sõnalt, siis keeleliselt ütleb see, et mingi ajani, olgu või mingi väga kauge ajani, aga ometi mitte lõputult. Niisiis me ei pea mõtlema, et kuradit piinatakse tulejärves lõputult. Lõpp tuleb temalegi, tulgu see varem või hiljem. Hesekieli 28. peatükis, kus kuradist ehk Saatanast räägitakse kui Tüürose kuningast, öeldakse tema lõppsaatusest: „Ma tegin su maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind nägid. (Hs 28:18) Selle üle, kuidas toimub vaimolendi tuhaks põletamine, pole meil tarvis pead murda. See on Jumala tegu. Pealegi on tuhaks põletamine ikkagi inimestele mõistetav väljend, mida Jumal kasutab, rääkides täielikust lõpust, aga just seda tahabki Jumal prohveti kaudu öelda: „Sa muutusid hirmutiseks ja sind ei ole enam iialgi.“ (Hs 28:19) Mis puutub metsalisse ja valeprohvetisse, kes ka tule- ja väävlijärves on, siis nemad on ju tegelikult, nagu oleme varem täheldanud, mitte füüsilised olevused või isikud, vaid sümbolid. Nende olemine tule- ja väävlijärves, mis küll teatud aeg põleb, aga viimaks kõik lõpetab, räägib kõige Jumala-vastase lõpust. Piinast, mida kõige sellega seotud isikud tunnevad, kuni nad on võimelised midagi tundma, on minu arvates hingepiin ja kahjutunne suuremad kui füüsiline.

Täna on meil veel võimalik valida, kummal poolel olla – kas hukkujate hulgas väljaspool linna või koos Jeesusega linnas. Tema kutsub veel: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)