Värvilise elu saadik

Avaldatud 1.7.2012, allikas Meie Aeg

Kes on viimasel ajal Jõhvis käinud, on seal kindlasti kohtunud noore pastoripraktikandi Nikolai Gomoniga. Kes Jõhvis ei ole käinud, nägi teda ehk Piibli- ja pallipäevadel Pärnus. Kes ei ole sattunud ei Jõhvi ega Pärnusse, sellele on alljärgnev intervjuu esimene tutvus noore pastoriga, kes rääkis oma kujunemisteest ja tulevikuplaanidest Leonora Nõmmikuga.

Räägi oma lapsepõlvest, kuidas Sa Jumala juurde tulid.

Minu lapsepõlv möödus kiiresti ja värvikalt. Isa töötab pastorina, ema medõena ja iga kord, kui oli probleeme kas füüsilise või vaimse tervisega, ei olnud vaja kaugele minna. Kolisime tihti, kuid siiski ühes regioonis – päikeselises Krimmis. Nii et kui minult küsitakse, kust ma pärit olen, vastan julgelt – Krimmist!

Iga inimese elus, kes on olnud maailmas ja pärast kristlaseks saanud, on väga tähelepanuväärne just pöördumise moment. Eksisteerib stereotüüp, et lapsed, kes alustasid kirikuskäimist juba sipupükste eas, ei ole seda pöördepunkti kogenud. See ei ole nii. Minu elus toimusid muudatused siis, kui adventism ei olnud enam minu vanemate usk, vaid sellest sai minu usk. Enamikul inimestest järgneb pühendumisele ristimine, st ristimine on Jumala tundmaõppimise tulemus. Minu elus oli teisiti: sain ristitud, kuna arvasin, et selleks on juba aeg, et nagu peaks ennast ristida laskma. Aga kahetsemise ja äratundmise ning Kristuse vastuvõtmise hetk toimus palju aega pärast ristimist ja ma olen väga õnnelik, et see minu elus aset leidis. Selle eest tänan oma sõpra Roman Rjabomit. Tema on inimene, kes näitas mulle Jeesust sellisena, nagu Ta tegelikult on ja mida Ta tegelikult tegi. Kuigi ma teadsin seda teooria põhjal ja olin sellega tuttav, aga kui sõber näitas mulle Jumalat kui isiklikku Issandat ja Päästjat, muutus minu elu värviliseks!

Kuulsin, et sinu vanemad olid kunagi reformistid. Kuidas mõjutasid vanemad sinu kristlaseks kujunemist? Mida soovitaksid inimestele, kes on käsumeelsed?

Jah, nii see oli. Minu vanemad ja paljude minu sõprade vanemad olid reformistid. Ma olin siis veel väike, kuid mäletan siiski mõningaid erinevusi ja teatud eripära. Käsumeelsetele soovitaksin vaadata Kristusele! Tema armastas inimesi ja ka meil tuleb neid armastada. Käsk ei ole suuteline seda tegema, käsk on vaid teejuhiks Tema juurde, kes meid päästab: Jeesuse Kristuse juurde!

Vanemad… See on algus, start, lendutõus… Tahaksin jagada ühte momenti. Kuna õppisin juba varases nooruses autot juhtima, palusin alati isa, et ta lubaks minul rooli istuda. Ja kuna üldkasutatavatel teedel oli lapsel ohtlik sõita, lubas isa mul sõita teedel, kus ei olnud ei autosid ega inimesi. Garaaž, kus seisis meie auto, asus majast umbes kahe kilomeetri kaugusel ja igal hommikul tuli autole järele minna. Garaaži juurde viis kruusane külavahetee – täpselt see, mida vaja! Võib öelda, et isa „ostis“ mind sellega, et palus minna koos temaga garaaži, aga vastutasuks sain kaks kilomeetrit sõita. Ja seda mitte sellepärast, et tal oli igav üksinda käia, vaid sellepärast, et ta tahtis veeta koos minuga aega – et mulle midagi õpetada, et mind juhendada. Olen talle selle eest väga tänulik. Õppisime koos pähe piiblisalme, teed käies rääkis ta mulle oma jutlusi… Isaga veedetud aeg oli väga tähtis, vajalik ja hinnaline aeg.

Ema? Ema on väga tark naine. Tuli ette hetki, kui mind oleks pidanud karistama, kuid ta ei teinud seda. Ta lihtsalt ütles, et olin teda solvanud ja lahkus, silmades kurbus. Minu jaoks oli see kõige suurem karistus. Tema süstis minusse kartust Jumalat solvata, sest elus on kõik omavahel seotud. Vanemad on lapse jaoks nagu Jumal täiskasvanu jaoks.

Nikolai, sa lõpetasid vaimuliku seminari. Kas kavatsed õpinguid jätkata?

Jah, loomulikult jah! Kavatsesin kohe pärast seminari lõpetamist edasi õppida, aga isa soovitas võtta aasta praktikaks, sest kogemuse omandamine on väga tähtis. Õpingute jätkamiseks on mitu varianti. Tahtsin jätkata õpinguid Inglismaal Newboldi kolledžis, aga kui kuulsin hindadest (minu jaoks on need tavalisest kõrgemad, kuna ma ei ole EL kodanik), sain aru, et see käib mulle üle jõu. Eelmisel aastal külastasin USA-s asuvat Andrewsi ülikooli ja seal on hinnad tunduvalt madalamad. Palvetan ja palun Jumalat, et kui see on Tema tahtmine, siis tahaksin väga õppida sealses sotsiaalteoloogia teaduskonnas.

Oled näinud juba palju erinevaid maid. Millise mulje on sulle jätnud Eesti?

Tõepoolest, olen jõudnud päris palju reisida. Baltimaad on mind alati intrigeerinud, eriti Eesti. Ma ei teadnud sellest riigist midagi, kuigi olin natuke kuulnud. Kui ma lõpuks siia jõudsin, olin meeldivalt üllatunud. Olen Euroopas, maksan eurodes, aga suhelda saan vene keeles?! Kuidas see võimalik on?! Mulle meeldib väga Eestimaa loodus, meri, järved, inimeste suhtumine, kultuur… Olen väga õnnelik ja tänulik Jumalale, et võin siin olla ja teie rahvast teenida…

Paistab, et sulle meeldib jutlustada. Kas on raske kuulajate ees rääkida? Millist nõu annaksid inimestele, kes valmistuvad jutlust pidama?

Jutlus – see on eriline ja ere moment. See on hetk, kui puuduvad igasugused muud mõtted, kui oled täielikult kontsentreerunud sellele, millest räägid. Kas on raske rääkida suure auditooriumi ees? Kahtlemata oled rohkem erutatud, võtad rohkem aega ettevalmistuseks, aga siis, kui juba inimeste ees seisad, pole sellel enam tähtsust. Jumal teeb oma töö, Ta juhib sind ja see on nii meeldiv.

Enne ettevalmistamist, selle ajal ja pärast seda on väga tähtis palvetada, et Jumal sisendaks sulle seda, mida Ta tahab inimestele sinu kaudu rääkida. On tähtis pühendada aega õppimisele ja lugemisele. Tähtis on ka jutluse plaan, sest see on alus. Plaani järgimine hoiab sind „traksis“. Samuti on väga tähtis meeles pidada, et jutlus on nagu lennuki juhtimine, mis koosneb kolmest osast: õhkutõusmine – so jutluse algus (kas inimestel on huvitav kuulata seda, mida räägid, kas see intrigeerib neid, või nad jäävad magama), lend – jutluse põhiosa, peateema avamine, ja lõpuks on väga tähtis ka maandamine – milliste mõtetega inimesed koju lähevad. Kas nad võtavad vastu selle, mida Jumal jutlustaja kaudu rääkis, kas neis tekib soov muudetud saada.

Isa õpetas mulle, et lavale või pulti minnes ei ole vaja rääkima asumisega kiirustada. Võta hetk aega ja pöördu vaikses palves mõne sõnaga Jumala poole, ja alles siis alusta.

Need on mõned punktid, mida olen erinevatelt inimestelt kuulnud, mida ise kasutan ja mida teistele soovitan. Loodan, et need on kellelegi kasuks!

Teed (tegid - toim.) Eestis esimest pastoripraktikat. Räägi natuke lähemalt oma kogemustest selles vallas.

Võib-olla tahate kuulda sellest, kuidas ma üldse siia sattusin. Paljud küsivad, kust ma tulen. Vastan, et Ukrainast. Kus õppisid? Poolas. Aga miks Eestis? Kuidas siia sattusid? Asi on selles, et maailmas on veel häid inimesi. Minu elus on sellisteks headeks inimesteks sõbrad, kes elavad Eestis, kuid kelle juured on Ukrainas. Pastoritööd nägin oma isa elus iga päev, kuid mul ei olnud isiklikku kogemust, mida see tegelikult tähendab. Nüüdseks olen seda omal nahal tunda saanud. Olen väga rõõmus, et sattusin just sellesse kohta – Jõhvi adventkogudusse, kus saan ühendada nii inimeste teenimise, jutlustamise kui ka füüsilise töö Jumala koja ehitamisel. Inimestega on kujunenud head suhted. Suurt muljet avaldas see, et esimestel päevadel püüdis iga koguduseliige millegagi aidata.

Olen väga tänulik oma juhendajale Viktor Nõmmikule, kes pühendab palju aega minu arengule, kasvamisele ja õpetamisele. Ta laseb mul kasvada, võtta vastu iseseisvaid otsuseid – kuid see kõik toimub tema osavõtliku juhtimise all. Enne praktikale suundumist palvetasin, et Jumal saadaks mind pastori juurde, kes jagab minuga oma teadmisi ja kogemusi ja olen veendunud, et Jumal kuulis minu palveid. 

Intervjueeris Leonora Nõmmik

Jaga Facebookis
Vaata lisaks
Loe seotud teemal
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat