Kogemuste kotike: detsember 2011

Avaldatud 23.2.2012, autor Eha Lobjakas, autor Meie Aeg

Hea lugeja! Selle kotikese lood on kõik ühe perekonna lood ja eks selles suures adventsuguvõsas ole neid lugusid kindlasti veel väga palju. Nii et seekord on tegemist nn Kõrgendite „eriga“. Mõnikord oleme arvamusel, et eksimistest pole hea rääkida, et need pole ju teistele eeskujuks. Aga võib-olla teeme oma kõige tõsisemad õppetunnid – Jumala armu õppetunnid – just kogedes seda, kuidas Jumal kohtleb meid, eksijaid. Ja eksijad oleme me kõik olnud. Keegi on öelnud, et enne õigeks saamist peame patusteks saama. Ja meelt saab ju parandada ikka siis, kui ollakse vales meeles olnud. Meil kõigil on koos Eviga põhjust olla ääretult tänulikud armastavale Jumalale, kes meid meie eksituses ei jäta, vaid teeb kõik, et meid sellest välja tõmmata – ja seda hoolimata sellest, et meie vahel Pauluse sarnaselt „astla vastu takka üles lööme“ (Ap 26:14).

Aastaid tagasi töötasin ühes ehitusfirmas normeerijana. Me ehitasime Aegviidus spordikompleksi, milles oli ka 3-toaline korter ja kuna mina olin ametilt viimistleja, paluti mul selle korteri viimistlus teha. Buss viis meid tavaliselt hommikul sinna ja tõi õhtul linna. Igal reedel tulin ma teistest varem elektrirongiga ära, kuna soovisin ustavalt hingamispäeva pidada. Kui ma siis ühel reedel pidin hakkama rongi peale tulema, tuli juhataja ja ütles, et kompleks koos minu poolt viimistletava korteriga tuleb üle anda kaks nädalat plaanitust varem ja et laupäev ja pühapäev on kõigil tööpäevad. Siis lisas ta juurde: „Sinul, Evi, ka.“ Neil, kes nõukogude aega mäletavad, on kindlasti meeles, et tähtsaim sõna oli siis „plaan“ ja plaani tuli täita ja ületada ning eriti ilus oli plaan täita ennetähtaegselt, sest sellega koos käisid preemiad. Ma hakkasin rongi peale minema, kuid enne seda läksin midagi mõtlemata ja ütlesin äkki bussijuhile, et ma tulen laupäeval tööle. Reedel kirikus ega laupäeva hommikul üles tõustes ei kandnud ma seda Jumala ette ning kõik teadmine hingamispäevast nagu kadus minus ära – nagu ma ei olekski kristlane. Mu valvsus kadus ja ma vist kartsin, et ei jõua oma tööga valmis. Olin otsustanud laupäeval tööle minna, kuid ei teadnud laupäevast bussiplaani, kuna ma laupäeval kunagi tööl ei käinud. Bussi ei tulnud ega tulnud – nagu oleksid bussid käigust ära võetud, siis püüdsin taksot peatada, kuid mitte ükski takso ei peatunud, ehkki mõnel neist põles katusel roheline tuli (mis tol ajal tähendas, et takso on vaba). Olin väga mures, sest teadsin, et bussijaamas ootas mind meie asutuse tööliste buss ja mul polnud kombeks hilineda. Olen alati olnud täpne ja normeerijana seda täpsust ka teistelt nõudnud. Lõpuks peatus üks takso ja ma sain „liikuma“, aga nüüd oli uus häda – kõigis valgusfoorides teel põles punane tuli. „Sõitke kiiremini!“ ergutasin ma taksojuhti, kuid juht keeldus punaste tulede alt läbi sõitmast. Taksojuht vaatas, et inimene tema taksos on kogu aeg närviline ja midagi on valesti. Jumal püüdis mulle nii valgusfoori tulede kaudu kui ka kõigi nende takistuste kaudu märku anda, et olin tegemas vale valikut. Kuid kui inimene on „närvis“ ja ei võta Tema vaikset häält kuulda, ei saa Jumal oma tahet meile teatavaks teha. Kui ma taksoga bussijaama jõudsin, oli meie buss läinud, aga ma otsustasin taksoga sellele järgi sõita. Mäletan tänaseni bussi numbrit 47-47 ja ehkki me üritasime sellele bussile järele jõuda ja korra isegi märkasime bussi, mis oli peateelt ära keeranud, kuid kuna me kohe teelt välja keerata ei saanud, kaotasime bussi jälle silmist. Peale mõnda aega kestnud „tagaajamist“ ütles taksojuht: „Teate, mida ma tahaksin teile öelda? Teile on vastunäidustatud laupäeval tööle minna.“ Need taksojuhi sõnad tõid mu äkki mõistmisele selles, mida ma olin tegemas. „Keerake tagasi!“ hüüdsin ma. Taksojuht viis mind linna tagasi ja ma palusin: “Jumal, kingi mulle veel võimalus ja jõud minna kirikusse.“ Olin kõige selle pärast nii õnnetu, et jalad vaevu läksid, kirikusse jõudes langesin maha ja palusin südantlõhestavalt andestust. Ma tahtsin maa alla vajuda ja ära surra ega uskunud sel hetkel isegi seda, et Jumal mulle andestab. „Jumal, anna mulle andeks!“ Ma olin ju lepingu teinud – ja nüüd oleksin ma nagu Jeesuse risti löönud. Jeesus ütles mulle mõni aeg hiljem: „Tõuse ja astu minuga koos edasi.“

Minu abikaasa viis mu pühapäeval autoga tööle ja seal selgus, et laupäeval oli küte ära olnud ning mingit viimistlustööd poleks saanudki teha, sest seinad olid külmunud ja jääs. Nüüd pandi tubadesse seinte sulatamiseks ja kuivatamiseks koksiahjud tööle. Sõbranna, kes samuti viimistlustööd oskas, tuli mulle appi ja järgnevatel päevadel saime tööga valmis – ja koguni 3 päeva enne tähtaega. Nii tegi Taevane Isa mulle selgeks, et Tema suudab kõik. Vaatamata meie nõrkusele on meil Temas tugevus, kellest kinni haarata. Tahaksin kõigile öelda: kuuletuge Talle ja usaldage Teda. Tema korraldas kõik ära sel korral ja teeb seda ikka. Hiljem ei tundnud ma ühegi laupäeva ees hirmu.

 

*********

Meil oli abikaasaga tavaks külastada vanu koguduseliikmeid. Ühel neist koguduseliikmeist oli probleem kümnise maksmisega, kuna aeg oli parasjagu raske ning isegi toitu polnud saada. Siis otsustas see vana inimene oma kümnise anda tänutäheks teda eluga toime tulla aidanud lapselapsele. Kuno rääkis talle kümnise tähtsusest ja selle maksmisega kaasnevatest õnnistusest ning julgustas teda kümnises ustav olema.

Siis aga juhtus meiega imeline lugu justnagu ustava kümnisemaksmise tunnistuseks. Olime hommikul just külastanud seda vana koguduseliiget ning samal õhtul toimus kirikus peale jumalateenistust ka „laulukoori omavaheline“, mis kujutab endast paar korda aastas toimunud laulukooriliikmete ja teiste aktiivsete koguduseliikmete kokkusaamist tee ja võileibade juures ühises osaduses. See üritus kestis tavaliselt hilise õhtuni ning meie jäime pärast selle lõppu veel kohale kõike korda seadma. Kui me siis õhtul hilja oma kodule lähenesime, oli kogu meie kodu ümbrus paksult suitsu täis. Veelgi lähemale jõudes nägime, et meie majas oli toimunud põleng, milles oli hävinenud peaaegu terve maja ülemine korrus. Oma imestuseks tõdesime, et kogu teisest korrusest oli alles ainult meie korter, mis seisis üksikuna püsti keset tuhaks põlenud teist korrust. Tuli oli söönud kõik meie kodu ümbert, jättes meie kodu puutumata. Kiirustasime koju ja veendusime, et meie korter oli täiesti korras, riietel polnud kõrbehaisugi juures. Jõudsin oma ukse juurde just hetkel, kui üks inimene oli sinna sisenemas ning mul õnnestus ta üliinimliku jõuga trepist alla kupatada. Jumal on tõesti imeline! Nägime Jumala juhtimist ka selles, et olime sel õhtul nii kaua kiriku juures olnud, sest keset põlengut kodus viibides oleksime võib-olla hakanud omi asju aknast välja viskama, et kasvõi midagi päästa, nüüd aga oli kõik olnud Jumala valvsa hoole all. Saime uue korteri, mis oli parem kui eelmine ja sellega täitus ka minu tollane salasoov, et tualettruum oleks meie korteris sees, aga mitte naabritega ühine, nagu oli olnud eelmises korteris. Isegi meie maja juures lukustamata kuuris olnud küttepuud olid alles, kui me mitmeid päevi hiljem neid üle vaatama läksime.

Kui nüüd see vana koguduse õde, kellel oli kümnisega raskusi, luges ajalehest meie maja põlengust, siis ta sai aru, et Jumal tõesti hoolitseb oma rahva eest ning Taevaisa avas tema südame kümnise suhtes. Meile toodi samal ajal Saksamaalt abipakid kuivproduktidega ja viisime toiduabi ka talle. Tema aga ulatas meile ümbriku, kus oli sees kõik tema maksmata kümnis – ta oli tagantjärgi kõik sinna kokku kogunud. Malakia raamatus on kirjutatud: „Kas inimene tohib Jumalat petta? Aga teie petate mind ja ütlete: “Kuidas me Sind petame?” Kümnise ja tõstelõivuga! Needusega olge neetud, et teie, kogu rahvas, mind petate! Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni! Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Jehoova! Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Jehoova!“ (Ml 3:8–12). Jumal tõesti hoolitseb meie eest ja me võime Teda kõiges usaldada, Tema ei peta meid ega vea alt.

*********

Kui Tallinna kirikus oli 1995. aastal kapitaalremont, siis tuli mul jälle kasutada oma viimistleja tööoskusi. Peale paljude kergemini ligipääsetavate seinte tuli mul viimistleda ka oreli kohal olevat seina. Tööd tuli teha väga kõrgel ja minu all oli vaid jalalaba laiune laud, millel tuli, pahtli- ja värvikopsikud käes, seistes seina pahteldada ja värvida. Keegi olevat sealt ülevalt kunagi oreli sisse kukkunud ja see teadmine ei teinud minu olekut seal üleval sugugi kindlamaks. Palusin Taevaisa ja otsustasin samm sammu järel seal üleval Jumalaga koos astuda. Meenus lugu vee peal käivast Peetrusest, kes ei vajunud vette nii kaua, kui ta Jeesusele vaatas. Minagi sain oma töö tehtud Jeesusele vaadates ja julgustan sindki, hea lugeja, kõiges Temale vaatama – siis ei kohuta meid ei kõrgus, ei sügavus ega miski muu. Kirjast roomlastele loeme: „Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!“ (Rm 8:38, 39)

Evi Kõrgend

Just samal ajal, kui Jumal imeliselt varjas Evi ja Kuno kodu, toimusid Lasnamäel ühe minu endise töökaaslase kodus iganädalased piibliuurimised, millest võttis osa paras grupp selle töökaaslase venelastest sugulasi ja tuttavaid. Üks grupi liikmetest oli selle pere pea, kelle kodus me neid uurimisi läbi viisime, ning tema oli alguses Jumala Sõna suhtes päris skeptiline ja väitis, kuidas see Jumal ikka kaitsta saab. Ütlesin talle, et mingu Õle tänavale ja vaadaku, kuidas Jumal kaitseb, sest ainus korter, mis seal põlenud maja teisel korrusel püsti seisab, kuulub Jumala lastele ja Jumal on neid ja nende asju imeliselt hoidnud. See mees läkski kohale, et oma silmaga veenduda, et asjad on ikka tõesti nii nagu räägiti. Sellest mehest sai ka Jumala laps, kes samasugust Jumala hoolt hiljem ka oma elus koges.

„Kuid miks siis Jumal alati ei sekku?“ küsid sina ja mina ei oska sellele küsimusele vastata. Kindel on see, et Jumal armastab meid rohkem kui oma elu – sest Kristus, olles „lihas avalikuks saanud Jumal“ (1Tm 3:16), läks meie eest surma ning Isa „ei säästnud oma Poega, vaid loovutas Tema meie kõikide eest“ (Rm 8:32) – ja see tähendab, et kõik meie elus, mis me Tema kätte ja Tema kontrolli alla anname, ka on Tema kõikvõimsas käes ja Tema kontrolli all ning „NEILE, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb“ (Rm 8:28). See aga tähendab, et kõik ei pruugi hea olla, kuid Jumal, kes kõiki armastab, saab paraku kõiges sekkuda vaid nende ellu, kes Teda armastavad ja seal pöörab Tema küll kõik ühtlasi heaks.

Ka järgmises loos on küsimusi, millele selle loo tegelased päris 100% vastata ei suuda, kuid Jumalat armastavate kristlastena on nad ikkagi kõige eest tänulikud.

Armas lugeja! Kindlasti on sul olnud läbielusid ja kogemusi, mis on kinnitanud ja julgustanud mitte üle astuma Taevase Isa tahtest. Ehk on olnud ka selliseid kogemusi, mis on pannud mõtlema selle läbielu vajalikkusest meeleparanduseks või näidanud mõnda puudust või eksimist. Ühest sellisest oma läbielust tahaksin nüüd kirjutada.

Aasta oli siis 1974. Meie perel avanes võimalus osta auto. Olime seda endale igatsenud ja see oli meile väga vajalik. Olime õnnelikud ja Taevasele Isale tänulikud, et Ta oli meie unistusel lubanud täituda. Auto kergendas meie töölkäimist ning saime ka kogu perega teha väljasõite ja külastada vanavanemaid. Tol ajal korraldati Eestimaa erinevates linnades adventkoguduste aastapäevi. Need olid toredad ja meeliülendavad üritused, kus sai kohtuda sõpradega, kuulata Jumala Sõna, ühiselt laulda ning nautida kauneid päevi looduses. Ka selle aasta 17. augustil toimusid aastapäeva koosolekud Viljandis.

Hakkasime hingamispäeva hommikul Viljandi poole sõitma. Meid oli autos viis täiskasvanut ja üks laps. Kõik sujus ladusalt ning me olime eelseisva päeva sündmuste ootuses rõõmsad ning elevil. Sõit Tallinnast Viljandisse kestab parajalt kaua ning seltskond oli rõõmsalt jutukas. Nii läbisime suurema osa teekonnast ja sõita jäi veel vaid umbes 40 kilomeetrit. Siis aga toimus midagi mulle arusaamatut ja ma hüüdsin: „Mis nüüd toimub? Jumal, hoia!“

Mõni minut hiljem ronisin välja auto tagumisest aknast. Auto oli liikunud üle vastassuuna sõiduraja teetammist alla ning jäänud mitmed meetrid teest eemal juhipoolsele küljele seisma. Valitses üldine segadus – segadus oli meie ümber ja segadus oli mõtetes. Ümbrus oli täis autost väljalennanud asju, taga- ja esiklaas olid eest ära. Märkasin nüüd ka oma venda. Ütlesin talle, et teen kõik korda ja hakkasin taskurätikuga autot pühkima. Tema hakkas heinamaalt tädi Lea noote kokku korjama. Siis kuulsime autost väikese Külli nuttu. See tõi meid reaalsusesse tagasi. Taipasime, et autos on ju veel inimesi. Aitasime Külli välja ja ka tädi Lea sai välja. Tema hakkas ümbrusest mutreid ja polte korjama. Olime šokis. Siis nägin ma, et ka isa liigub auto juures. Autos oli veel vanaema, kes oli istunud juhi kõrval ning rippus nüüd kinnitatud turvavöö najal. Kuidas tema autost välja saadi, seda ma täpselt ei mäleta. Igatahes oli see üpris keeruline. Nägime nüüd üksteist elavatena ja see rahustas meid. Meie juures oli üks veoautojuht, kes sõitis Viljandi poolt meile vastu ning nägi eemalt meie auto pöörlemist, keerlemist ja uperpallitamist. Meie poole sõites oli ta hirmuga mõtelnud inimeste peale selles piruette tegevas autos. Tema imestus oli aga suur, kui ta nägi meid kõiki pealtnäha tervetena. Eks meil igaühel olid oma vigastused ka (põrutused, kriimustused, väänamised, muljumised), kuid arvestades juhtunut olid need tühised.

Mis siis põhjustas selle õnnetuse? Selgus, et sellel teelõigul oli äsja tehtud teeremonti. Tee oli kaetud lahtise asfaldipuru ja killustiku kihiga. Aga hoiatavaid liiklusmärke poldud välja pandud. Sellisel teel piisas veidi järsemast roolikeeramisest ning auto kaotas juhitavuse. See oli asja tehniline pool. Mõtlesin hiljem sageli selle üle, miks nii juhtus. Mõistsin, et millegipärast võttis Taevane Isa oma kaitsva käe meie juurest ära ja kuri pääses tegutsema. Ehk olid need jututeemad sõidu ajal hingamispäeva jaoks liiga ülemeelikud või ebasobivad? Ehk oli meie mõtetes midagi, mis ei meeldinud Taevaisale? Eks seda on meist igaüks isiklikult järgi mõelnud. See juhtum näitas, kuidas Jumal laseb mõnikord õnnetusel tulla, kuid hoiab õnnetuse sees ja hoiab ära halvima.

Armas lugeja, püüame ikka alati jääda meie Taevasele Isale sõnakuulelikuks, et ükskord võiksime sellele maisele elule tagasi vaadata kui ühele kogemusele või läbielule, milles Tema on meid kandnud ja sellest elule toonud.

Mare Künrus (sündinud Kõrgend)

Selles rubriigis on meil olnud võimalus lugeda mitmeid Jumala leidmise, Tema lapseks saamise ja ristimise lugusid. Järgnev lugugi saab alguse ühe Jumala lapse sündimisega üsna ekstreemsetes ilmaoludes.

Olin 14-aastane, kui karmides sõjaaegseis tingimustes ühinesin adventkogudusega. Ristimine toimus Rakvere koguduse jutlustaja vend Jaan Danieli poolt 1944. aasta 5. mail. See ristimine oli eriline selle poolest, et toimus väikeses ojakeses, mis voolas Rakvere lossimäe veerel asuva Vallikraavi tänava kruntidetagusel heinamaal. Õhk oli talviselt külm, sest veekogud olid alles äsja jääkattest vabanenud. Peeti nõu, kas korraldada ristimine õhtul või järgmisel, s.o hingamispäeva hommikul lootuses, et siis on vast soojem. Otsustati ristimine toimetada siiski õhtul.

Oli selge külm tumeda tähistaevaga õhtu, mis lisas pidulikkust meie ristimistalitusele. Isegi kõrgel taeva all lendavate vaenlase pommituslennukite tuttav kume mürin ei suutnud häirida pidulikku rahu meie väikese ristimisseltskonna südames. Nii möödus ristimine igati õnnelikult ja külmetus, mida kardeti, oli täiesti välistatud. Kui ma ristimisveest välja astusin, tundsin kehas suurt soojuslainet, mis püsis terve õhtu, ka hiljem kodus, ja ravis mu sügava köha, mis mind vaevas juba paar nädalat enne ristimist. Järgmise päeva hommikul oli paks kord lund maas ja see oleks kindlasti ristimist häirinud, kui mitte seda edasi lükanud. Seega osutus õigeks otsus viia ristimine läbi reede õhtul õhtupimeduses. Vajadus õues ristimiseks tulenes aga sellest, et ristimisbassein asus kogudusesaalis, mis siis juba mõni kuu oli hõivatud rinde laatsaretina, koguduse koosolekud aga toimusid ühes samas kirikumajas asuvas suuremas ruumis.

Meenub üks viimastest hingamispäeval kirikusaalis peetud koosolekutest. See oli siis, kui Narva adventkogudus evakueerus üldise Narva linna elanike evakueerimiskäsu tõttu. See oli üks väga kurvameelne koosolek, kus kõneles Narva koguduse jutlustaja. Ta avaldas sügavat kahjutunnet, et nad olid sunnitud sõjaolukorra tõttu jumalariigi töö Narvas lõpetama. Ta arvas siiski, et kogudus oli oma likvideerumise ajal heas seisukorras ning jäi lootus kohtuda ükskord jumalariigis.

Hoolimata rinde lähenemisest tegutses Rakvere kogudus ühtse tervikuna. Vaid kolmel päeval nädalas ei olnud koosolekut ning me püüdsime kõigist koosolekutest osa võtta. Neil koosolekutel omandatud vaimulikud teadmised on tänaseni meeles. Mitu korda aastas korraldati paastu- ja palvepäev, mis oli eriti südamelähedane, sest kogu meie elu tol raskel ajal oli rajatud palvele. Kogesime, et meie Jumal on palvekuulja Jumal.

Mul ei lähe meelest 1944. aasta 23. veebruar. Sellel päeval toimus Rakvere linnas üks suuremaid pommitamisi lennukeilt. Kogu meie väike pere – ema, vend ja mina – oli kodus. Vend kirjutas akna all laua taga nooti. Ta tegi seda nagu tavaliselt kalligraafilises käekirjas, nii et noot oli valmis saades nagu trükist tulnud. Siis aga katkestasid meie kõigi tegevuse võimsad pommi-plahvatused. Just nagu oleks keegi meid käskinud, läksime kõik korraga kõrvaltuppa. Ja siis kohe toimus kolm eelmistest veel tugevamat plahvatust. Need pommid lõhkesid mitte kaugemal kui 50 meetrit meie majast. Järgmised plahvatused kuuldusid juba kaugemalt ja siis anti varsti ka õhuhäire lõpusignaal. Ehmatusest toibunud, läksime tagasi tuppa, kust olime kõik kiiruga lahkunud, ning nägime, et aken oli purunenud ja laud ning sellel olevad noodid olid kaetud suuremate ja väiksemate klaasikildudega. Helde Taevane Isa oli meid juhtinud kõrvaltuppa, kus mõlemad aknad jäid terveks. See kõrvaltuba oli meie magamistuba, kus me iga päev põlvedel palvetasime ning ka sel korral pommirünnaku ajal palves olime. Selgelt mäletan, kuidas mu vend põlvitas voodi kõrval. Suur tänutunne valdas meid, et meie Jumal ei jätnud meid raskel hetkel maha, vaid kaitses meid, nii nagu Ta kaitseb kõiki neid, kes Temale loodavad.

Kuna samal õhtul oli kirikus palvekoosolek, otsustasime sellest ikkagi osa võtta. Lõime katkise akna laudadega kinni, koristasime klaasikillud ja läksime kirikusse. Seal toimus palve ja jutlus ning enne üldlaulu ka lauluettekanne. Selle lauluettekande sõnad olid järgmised:

„Ma tean üht maad seal kõrges tähte taga,
kus iial hing ei tunne kurvastust.
Seal unus’tud kõik valu, vaev ja häda,
seal maitsen ma kord rahu, hingamist.“

Need sündmused toimusid 67 aastat tagasi, kuid Jumala arm on sama ka täna ja tulevikus. Ärgem unustagem seda endale palumast!

Ursula Kõrgend

Õde Ursula on Jumalaga käinud oma pika elu ja nagu me võisime lugeda, kogenud rohkesti Jumala armu ja kaitset. Ta on olnud kuulekas Jumala vaiksele häälele, kes meid kõiki juhatab just sama kindlalt, nagu tule- ja pilvesammas kõrbes kord Jumala rahvast juhatas. Tol korral tõusis pilv kogudusetelgi katuselt üles ja see oli rahvale teeleasumise märguandeks, nüüd paneb Jumal oma tahte meie sisse ning jumalakartlik ja Teda usaldav pere tõuseb nagu üks mees ning lahkub selle sisemise märguande peale toast vaid hetk enne plahvatust ja klaasiklirinat. Just nii see käibki. Noored kristlased ütlevad vahetevahel, et tol vanal ajal oli kergem, sest siis oli uurim ja tummim, siis oli pilvesammas, aga kuidas ma nüüd tean, mida teha ja kuhu minna? „Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks! Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata!“ ütleb Issand (Js 42:16). Ja Tema vaikse hääle kuulmiseks peab vaikseks jääma, see pole kära sees kuuldav. Seda kuuleme siis, kui seame südame häälde, aga südant häälestatakse palvetades.

Soovin sulle, hea lugeja, uut Issanda aastat, kus oleks piisavalt vaikust südame häälde seadmiseks ja südamega kuulamiseks ning piisavalt usujulgust kuuldu ja õpitu elluviimiseks käies Jeesusega ühes ikkes – ja ainult nii! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat