Kristlike Matkade korraldamisel käis rühm matkalisi käreda talvepakasega 29. jaanuarist kuni 1. veebruarini Lõuna-Eestis jalgsimatkal, mis pakkus osalistele nii maalilisi talvestseene kui võimalust osaleda ootamatul päästeoperatsioonil.
Sel korral suunduti matkaga Valgamaale. „Tahtsime alustada Karula rahvuspargi alalt, kuid otsustasime vahetult enne matka marsruuti muuta,“ selgitab Kristlike Matkade üks eestvedajatest ja Valga adventkoguduse pastor Mairo Tutk. „Alustasime Laanemetsa külast (Taheva vald, Valgamaa), ning lõpetasime ka seal. Ööbisime RMK ööbimiskohtades (1.öö - Oore, 2. ja 3. öö Kõrgeperve). Kilomeetreid veidi tuli, esimesel päeval umbes 10 + hiljem niisama tiirutamine, teisel päeval ka umbes 10 + paar peale, kolmandal päeval kuskil 12km, kuid need ilma seljakottideta, ning viimasel päeval 5-6 km. Need on praegused umbes öeldud vahemaad, pole veel täpselt ära mõõtnud.“
Matka pildigaleriid jälginutel tekib paramatult küsimus, kas sellise külmaga üldse midagi matka ja looduse nautimisest saab rääkida. Kuid matka teine korraldaja Tanis Kulp jagas siiski teistsugust arvamust. „Nauditav on see kindlasti, aga võibolla pisut teisel moel. Jah, kannatada tuleb päris palju - sõrmed-varbad kipuvad külmetama, söögi tegemine ja nõude pesemine on vaevaline, kuna kõik jäätub ülikiiresti, kogu magamine alates telgi püstitamisest kuni magamiskotti ronimiseni ja hommikul sealt väljumiseni nõuab eneseületust,“ rääkis Tanis.
„Kuid tegelikult on kõik see tehtav ja minu jaoks vast oligi kõige nauditavam see võidukas tunne, et kui tegutseda mõtestatult ja olla väikesest ebamugavusest üle, siis on kõigega võimalik hakkama saada. Suureks abiks selle juures on positiivne suhtumine - nii palju nalja ja rõõmu kui sel matkal, pole ammu kohanud. Ja loomulikult, selleks et tõeliselt nautida talvise looduse karget ilu peabki 2 päeva külmaga harjuma, et kolmandal päeval mitte enam lõdisedes soojast toast mõelda, vaid täiega neid pilte endasse lasta,“ ütles Tanis.
Selge on aga see, et sellisele matkale tuleb minna kindla varustusega, mida Mairo ka lähemalt tutvustas. „Matkavarustus oli üsna okei talvematka jaoks. Olulised on saapad, soe pesu, ülemine osa, kindlasti peab kaasas olema soe sulejope, nägu peab hoolikalt kaitsma sellise pakasega, mõned kasutasid vaseliini, teised kasutasid näomaske. Toitu valmistasime bensiinipriimustel, ööbisime telkides, telgi alla läksid kuuseoksad, termokile ja telki samuti kile, ja madrats ja siis magamiskott. Kellel ei olnud super magamiskotti, need võtsid mitu magamiskotti kaasa, ning ajas asja ilusti ära.“
Kuna kogu ettevõtmist ühendab märksõna Kristlikud Matkad, siis on nende matkade lahutamatuks osaks ka vaimulik osadus ja sisu andmine. „Rääkisime seekord õppetüki teemast, Jumala Pühadusest, kuid sellisel matkal on raske kõiki korraga lõkke äärde saada, ja siis oli valdavas ülekaalus isiklikud vestlused. Kuid esimene õhtu jagas igaüks oma kogemust, kuidas tema kristlaseks sai. Ning huvitav oli et sellise külmaga tahetakse palju laulda, ning palju me laulsimegi Jumalale,“ jutustas Mairo.
Omaette vaimuliku kogemuse andis matkalistele kolmandal päeval toimunud ootamatu sündmus. „Kolmandal päeval matkasime Tellingumäe vaatetorni. Vaateornist märkasin järsku mingit kahtlast objekti jõejääl,“ meenutas Tanis. „Nuputasime terve seltskonnaga, mis see olla võiks - variandid olid alates huntidest kuni puutükkideni. Lõpuks siiski veendusime, et seal on üks loom jääst läbi kukkunud ja teine seisab tema kõrval. Jooksime siis kiiresti kohale ja leidsime, et tegu oli seal karjatatavate herefordi veistega. Esialgu helistasime 112 ja uurisime kuidas käituda. Nad väga midagi soovitada ei osanud, aga saatsid päästjad välja. Siis tulime ise mõttele, et helistame valda. Vallast teatigi kohe, kelle loomadega tegu on ja teatati omanikule, kes saatis ühe karjaku ja traktoristi kohale. Edasi siis toimuski juba piltidelt näha olev päästeoperatsioon. Järgmisel päeval helistas loomade omanik mulle isiklikult ja tänas osutatud abi eest,“ rääkis Tanis.
Soovitame lugejal võtta aega ja vaadata läbi ka matkast salvestatud fotogalerii, mis näitab meie kodumaad ka sellises karmis kliimas võrratult kauni kohana. „Põhjamaa võlu on tõesti selles, et meie loodus on päris erinev igal aastaajal,“ ütles Tanis. „Talv on ka tõeliselt ilus. Talve kõige iseloomulikumad jooned (kui rääkida tõelisest külmast ja lumisest talvest) on vaikus, loomade jäljed (millest metsaelu kohta väga palju põnevat võib teada saada, mida suvel ei märka), puhtus ja puutumatus, väga mitmekesine valguse mäng kui paistab päike või kuu. Aga jah, talv on ka külm ja karm, eriti öösel. Ja see on ka lahe.“
Kristlikud Matkad jätkavad oma traditsioonis ja korraldavad vähemalt ühe matka igal aastaajal. Kevade saabumisel on plaanid juba olemas. „Järgmine matk on kavas õpilaste kevadvaheajal, ning see on mõeldud rajaleidjatele pigem, kuid kui kuskilt saab mõne paadi juurde, siis saavad ka teised ühineda. Esialgne mõte on sõita Koiva jõel Lätti, ning nautida läti liivakivipaljandeid. See on esialgne plaan, ning see kindlasti muutub. Kuid kevadel saab minna iga nädalavahetus kuskile jõele sõitma, sest nüüd on isiklik kummipaat olemas, ja miks mitte,“ rääkis Mairo.
Hoia ennast Kristlike Matkade tegemistega kursis, jälgides neid Facebookist ja külastades kodulehte http://matkad.advent.ee/
In English