Jumala perekond eile täna ja homme!

Avaldatud 23.8.2001, autor Lauri Beekmann

Adventkoguduse laagrikoht Võrumaal Piusa jõe ääres on paljude jaoks võrdlemisi kauge, mistõttu sinna minek nõuab nii ajalist kui ka materiaalset väljaminekut. Et kulutused ette võtta, peab nende tasuvuses kindel olema. Laagri korraldamisel on parimaks reklaamiks sisutihe päevakava, millest osavõtt teeb targemaks ja innustab laagrist halli argipäeva tagasi minema. Ma usun, et üks keskmine inimene soovib, et laager oleks justkui akulaadija, mis annab uut jõudu ja energiat. Samas on adventistid jätkuvalt tõestanud, et laagrisse tullakse ka ilma kindla päevakavata. Kokku toob vana sõpruskond, mõnusad vestlused, muljetamised ja eks kindlasti ka vaheldus, mida pakub isegi erilise sisuta laager.
Inimene vajab osadust ning sõprust. Usun, et see on alateadlik vajadus, mida kinnitab tuntud salm: “Inimesel ei ole hea üksi olla,” millega pastor Rein Käsk perelaagri hingamispäevast jutlust alustas. Perelaagri motoks oli “Jumala perekond eile, täna ja homme” ning vastavalt sellele ei keskendutud seekord mitte vaid maisele, vaid ka koguduse perekonnale, Jumala perekonnale.
Kõigist laagri vestlustest jäi kõlama üks mõte: inimestel ei ole suhtlemiseks aega. Sellest tulenevalt on hulgaliselt arusaamatusi ning loomulikult personaalset närbumist. Vast just selle ühise avastuse tõttu oligi meil hea meel, et ei pidanud kogu laagri jooksul üksteise kõrval istuma ning kellegi teoreetilist juttu niivõrd praktilisel teemal nagu suhtlemine seda on, kuulama. Hulgaliselt aega kulus suhtlemisele enesele. Sõbrale esitatud küsimus: “Kuidas muidu läheb?” ei omanud triviaalset kõla, kuna oli ka aega, et vastust kuulata.
Samas oli hea kuulda uusi ideid ja näiteid, mis elustavad unustusehõlma vajunud vanu tõdesid. Pastor Reinu jutlus tõi esile mõtte, et meie kõrval olev inimene, olgu ta siis kes tahes, ei ole tüütu koorem ega eluta olend, vaid Jumala loodud õde-vend. Selle illustreerimiseks rääkis ta kahest poisist, kellest ühel oli jalg haige ning ta ei saanud seetõttu omaealistega kaasa joosta ja nendega mängida. Kuid tema rõõmuks kandis teda umbes samavanune poiss pidevalt seljas kaasas. Mööduv mees päris selle peale, et kas koorem kandja jaoks liiga raske pole. Poisi vastus pani mind, ja ma usun, et ka teisi kuulajaid, ohates mõtlema: “Oleks meie elus tõepoolest sellist lihtsakoelist siirust ja hoolivust!”