Tule ja osale!

Kord kvartalis on adventkoguduse noortel võimalus kokku saada ja õppida ühiselt piiblitarkust ning kogudusetöö korralduslikku poolt. Tahad teada, mis viimasel aktiivrühma seminaril toimus? Oma kogemusi jagavad esimest korda osalenud Kristiina Toome, viis korda staažikam osaleja Oliver Pant, peaaegu kõikidel kordadel kohal olnud Allan Jallai ja Evelin Nõmmik, kes teab rääkida kõigist üheteistkümnest seminarist.

Millistest osadest aktiivrühma seminar koosneb?

Evelin: Kui me ametlikult koguneme tavaliselt laupäeva hommikul, siis seekord kogunesime juba reede õhtul. Kuna meil oli plaanis praktiline tegevus, rääkisime läbi, kuidas me neid helkureid jagame. Et mida siis võiks inimestele öelda või kui nad küsivad midagi, kuidas vastata.

Ja mõtlesime välja, et see võiks olla umbes nii: „Otsi meid üles Facebookis!“ või „Ole kaitstud!“. Ja kui keegi küsib, mille kohta see kutse käib, võiks öelda: „See on noortekohvik, mis toimub kord kuus ja kus räägitakse noortele olulistel teemadel. Tule ja osale!“

Kristiina: Hingamispäeval pärast jumalateenistust räägiti meile sellest, mida surm tähendab ja mis saab pärast surma. See oligi põhiline teema.

Allan: See läks mulle väga südamesse. Kuna kogu inimkond on patune, siis surm on paratamatu nähtus, ometi on meil lootus uuele, igavesele elule, Jeesuse Kristuse ristisurma ning ülestõusmise läbi. Hea on elada selles lootuses!

Kristiina: Suure osa päevast võttis ka tänavaaktsiooniga seonduv.

Evelin: Meil on iga kord mingi kindel teema, mida käsitleme. Seekord oli siis surm ja ülestõusmine. Igavene elu kui selline. Ja siis aktsiooniga seoses oli meil väike tunnistusgrupp, kus rääkisime oma kogemustest.

Oliver: Muide, pärast aktsiooni on meil Facebookis juba üks Like lisandunud.

Kristiina: Kusjuures ta ei olnud mitte kellegi tuttava tuttav. Loodame muidugi, et nädalaga lisandub neid veelgi.

Evelin: Äge!

Oliver: Pühapäeval rääkisime ülestõusmisest ja igavesest elust. Nagu tavapäraselt, oli tehtud kaks rühma. Põhimõtteliselt noorematele ja vanematele.

Evelin: See ei ole mitte niivõrd ea-, vaid teadmistepõhiselt. On neid, kes tahavad sügavuti minna, ja neid, kes vajavad algteadmisi nähtusest kui sellisest.

Oliver: Ja siis vaatasime veel filmi ka.

Evelin: Pealkiri oli „Kui juhid langevad“ ja see oli tõesti mõtlemapanev. Rääkis juhtumist, mil abielus pastoril oli tekkinud uus suhe. Oleme ka varem võtnud pühapäeval mingi lisateema ja vaadanud samateemalist videot. Need jutlused on head ja annavad mõtteid, kuidas tegutseda koguduses ka vastutusrikkamas ametis nii, et ei hakkaks oma isikliku elu või koguduse töö arvelt kompromisse tegema. Minu meelest on erinevatest teemadest rääkimine oluline, alati ei pruugi kõigi ohtude olemasolu märgatagi.

Kristiina: Ennetamine on hea.

Rääkige hingamispäevaõhtusest aktsioonist. Kui paljud teist reaalselt läksid välja helkureid jagama?

Oliver: Põhimõtteliselt kõik, kes kohal olid.

Kristiina: Ainult need, kes jäid kööki süüa tegema, ei saanud tulla.

Evelin: Meid oli ikka üle kahekümne.

Oliver: Jagasime end kolme gruppi. Osad läksid mööda Turu, teised Ülikooli tänavat ja kolmas grupp suundus Tiigi tänavale.

Evelin: Tahtsime, et kesklinn oleks kaetud.

Kristiina: Ja kuna Raekoja platsil on suur liikuvus, siis lõpuks sai ka seal mitu helkurit ära antud.

Oliver: Kusjuures alguses oli taevas enam-vähem selge. Aga kui välja läksime, kiskus jamaks, hakkas sadama (muigab).

Kristiina: Vahepeal tuli lausa paduvihma. Nii et tänavad olid tühjad ja meil tuli katuse all saju lõppu oodata.

Evelin: See oli tõesti nii, et täiesti sinisest taevast tuli vihma. Mida kesklinna poole kõndisime ja mida rohkem inimesi vastu tuli, seda tugevamaks sadu läks. Ja siis kadusid inimesed tänavailt ära. Ja ise siis seisad seal helkuritega ja mõtled, et miks nii.

Kristiina: Ma mõtlesin, et meid tahetakse lihtsalt takistada.

Evelin: Jah, me mõtlesime ka oma grupis, et järelikult teeme head asja. Tagasi jõudsime nagu märjad kassid (muigab).

Mis siis sai? Ega aktsioon vihma pärast pooleli jäänud?

Kristiina: Niikaua olime, kuni oli veel helkureid jagada. Kokku jagasime 193 helkurit.

Oliver: Minu meelest oleks võinud neid helkureid olla mitu korda rohkem.

Kristiina: Jah, eks selliseid aktsioone tahetakse edaspidigi teha.

Oliver: Nii et see ei jää ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks.

Allan: Mulle ka meeldis see aktsioon. Nii hea on olla osa meeskonnast. Tore on tunda toetavat õlatunnet.

Evelin: Kusjuures me oleme varem ka mõelnud, et võiks aktiivrühma seminari noortega midagi praktilist teha. Aga alati on tekkinud küsimus, mida ja kuidas. Et see ei oleks liiga pealetükkiv. Ja et noortel ei tekiks blokk, et ei taha minna. Peab ju noortele ka mõtlema, neid ei saa kohe vette visata, et lähme teeme mingisuguse näidendi või jagame kirjandust. Neid on vaja ikkagi ette valmistada. Ja helkuri jagamine on selles mõttes neutraalne, et saad kogemuse, kohtud võõraste inimestega...

Kristiina: ... saad julgust...

Evelin: ...täpselt, paned end olukorda, mis ei ole sinu jaoks tavaline. Annad selle helkuri ja arvestad, et ta võib sinu käest alati midagi juurde küsida.

Oliver: Alguses oli küll mõte, et mida ma siis räägin, aga lõppkokkuvõttes oleks tahtnud seal tänaval rohkemgi olla.

Kristiina: Vaata, julgus tuleb kogemustega. Alguses oli nii, et lähed aralt juurde ja küsid, kas te helkurit sooviksite. Vastuseks tuleb ei ja kõnnid edasi. Aga kui läheneda nii, et me pakume teile tasuta helkurit ja teil läheb seda ju vaja, on inimesed palju vastuvõtlikumad.

Oliver: See oli ka lahe, et kui ise astusin rõõmsalt juurde ja helkuri ulatasin, märkasin, et suutsin teise inimese tuju ka paremaks muuta. Vähemalt naeratus tuli näole.

Kristiina: Nii et meie kehakeelest oleneb palju.

Evelin: Mina läksin sellise lausega, et otsi meid üles Facebookist. Ja siis hakkas inimene helkurilt vaatama, et mida ta otsima peab. Helkuril oli viide, mida otsida. See oli tore ettevõtmine ja usun, et edaspidi tuleb ka taolisi.

Küsimus ei ole üksnes kuulutamises. Muidugi on see oluline. Aga teine pool on see, et inimesed oleksid üleüldse teadlikud meie olemasolust. Teaksid, et selles linnas on olemas kristlikud noored ja me tegutseme. See on ka üks viis, mille kaudu saame tõsta inimeste teadlikkust koguduse olemasolust. Kui me väljapoole mitte midagi ei tee ja tunnistame ainult individuaalselt, jääb see tihtipeale väga juhuslikuks.

Kristiina: Ja nädala pärast on näha, kui paljud selle kutse peale SPOTile tulevad.

Allan: Loodan, et nii mõnigi noor otsib SPOTi Facebook’ist üles ja leiab tee SPOTti.

Oliver: Kui tuleb juba kas või üks inimene, ka see on juba midagi.

Evelin: Helkuril on viide kirjas. Võib ka nii juhtuda, et inimene pani helkuri endale külge ja unustas selle teema, aga mingil hetkel hakkab selle peale mõtlema. Kunagi ei tea ju. Ainult Jumal teab. Enne kui välja läksime, palvetasime, et need helkurid võtaks vastu need, kellel on neid mis iganes põhjustel kõige rohkem vaja. Praegu või tulevikus.

Tänaval olles vaatasin, et miskipärast ühele inimesele nagu tahad anda, teisele inimesele mitte. Mõni inimene tahab vastu võtta, teine teeb näo, nagu sind poleks olemaski. Siis mõtlesin, et järelikult on mõni teine inimene, kel on seda helkurit rohkem vaja kui temal.

Kindlasti on oluline enne palvetada ja teha selliseid asju koos Jumalaga. Idee ei olnud ju lihtsalt tasuta helkureid jagada, vaid ikka sügavam.

Kristiina: Jagasime kindlale sihtgrupile. Noortele.

Evelin: Ja meil oli kindel arv helkureid, igaühel 8-10 tükki. Seega pidid hoolega vaatama, kellele anda.

Oliver: Oligi nii, et kui läksime mingi noortepundi juurde, siis üks kolmandik helkuritest oli kohe läinud. Ja kahel korral juhtus minul isegi nii, et noored ütlesid, et neil on helkur juba olemas. Kui oligi topeltpakkumine, siis äkki jäi paremini meelde ka.

Rääkides noorte aktiivrühma seminaridel osalemisest, siis miks te osalete? Mida see teile on andnud?

Kristiina: Et saada Jumalast rohkem teada.

Oliver: Samad sõnad.

Allan: Seminaridel osalemine on kosutanud minu usuelu. Hea on sõpradega kokku saada ning vahetada mõtteid ja ideid. Alati saab midagi uut teada.

Kristiina: Ma ei teagi, miks ma varem pole osalenud. Nüüd ootan juba väga uut seminari. Algselt oli takistuseks see, et seminarid toimusid sageli Haapsalus. Aga nüüd ma oleks valmis ükskõik kuhu minema.

Evelin: Ma olen kõigil seminaridel käinud. Kui kusagil miskit toimub, mis annab mulle võimaluse kasvada ja ma ei läheks kohale, tajun seda Jumala kutse eiramisena. Et mulle on antud võimalus kasvada ja areneda, uusi mõtteid saada. Ja kui ma ei viitsi lihtsalt kohale tulla, tunnen end halvasti. Tean, et olen mingisuguse võimaluse kasutamata jätnud ja sellevõrra millestki ilma jäänud.

Loomulikult, isiklik piibliuurimine on oluline. Aga me inimestena ei ole saared, et saame üksinda hakkama, me oleme sotsiaalsed. Meil on vaja end väljendada ja selle kaudu peegeldame ka tagasi, mis asi see siis tegelikult on, mida ma usun. Ja mida teised minu ümber usuvad. Me oleme kõik adventistid, aga erinevad inimesed ja saame ka natuke erinevalt asjadest aru. Ja võib-olla mõni teine on mõnest asjast palju paremini aru saanud kui mina. Siin ma mõnikord kuulan ja mõtlen, et kuidas ma ise selle peale ei tulnud.

Teine tore asi on, et siia koguneb grupp noori. Nad on erinevas vanuses ja tegelevad erinevate asjadega. Ja siis saamegi üksteisele toeks olla. Kes on sama asja juba läbi teinud, saab teisele nõu anda. Ja üksteise eest palvetada. Kui oled inimestega kaks aastat koos käinud, siis sa tead, mis nende elus toimub.

Meil on alati ka selliseid hetki, mil me kahe-kolmekesti palvetame üksteise või teiste inimeste eest. Ka see on oluline. Seega õpid paljusid noori tundma ja saad koos nendega midagi teha. See on lahe, nad on sinu sõbrad. Sa tead, et nad saavad vaimulikest asjadest samamoodi aru nagu sinagi.

Noorte aktiivrühma seminaridel on käsitletud erinevaid teemasid. Kas on mõni, mida tahaksite esile tõsta?

Evelin: Mul ei ole niivõrd meeles täpseid teemasid. Pigem jäävad meelde konkreetsed mõtted, mis on südamesse läinud ja mõtlema pannud. Näiteks kui Aldar käis rääkimas, kuidas oma sõpradele tunnistuseks olla.

Oliver: Jaa, kusjuures see oli päris alguses. Ja see oli hea.

Evelin: Ta jagas oma kogemusi, mida Ameerikas läbitud kursus talle andis. Ka seekord oli aktiivrühma seminari inimestel meeles üks Aldari ütlus: kui keegi küsib su käest mõnda suurt asja, näiteks kes on sinu jaoks Jumal või miks sa laupäeval kirikus käid... midagi sellist, millele ei saa ühe lausega vastata, ütle: „Väga hea küsimus. Saame kokku ja arutame.“

Kristiina: Et see võtab rohkem aega.

Evelin: Mulle meeldis ka see, kui Alla käis ja rääkis suhetest ja nõustamisest. Ja üleüldse üksteise tähelepanemisest. Ja kui Andres lahkas ühte adventkoguduse põhitõde sõna-sõna haaval, miks sellises kontekstis ja sellises sõnastuses. Et erinevad sõnad annavad ka kontekstile tähendust. Minu meelest ongi aktiivrühma seminaridel käimine kasvamise protsess.

Oliver: Alati, kui olen käinud, on käsitletav teema mulle tol hetkel lähedane olnud. Ma ei teadnud, mis teemal seekordne seminar on, aga eelnevalt olin uurinud just sama teemat.

Evelin: Ja siis tuled siia ja saad kinnitust.

Oliver: Jah, täpselt. Kusjuures eelmisel korral juhtus täpselt samamoodi.

Evelin: See on tore. Meil on olemas piibliteemad, millest räägime, samuti oleme kõrvale võtnud ka teise teema. Näiteks oleme rääkinud annetest ja sellest, et ka juhid komistavad. Need on olulised sotsiaalsed teemad, millest on vaja rääkida. Ja see oli nii vahva, kui testi tehes tuli välja, millised anded meil on. Vau, kui palju andekaid inimesi meil on! On hea teada ja kõrva taha panna, et kui edaspidi mingi ürituse korraldamine on, siis tead, et sellel tüdrukul või poisil on see anne. Läheme räägime temaga. Ja kuna aktiivrühma seminar ei ole paika pandud kahe aasta ulatuses...

Kristiina: ...saab jooksvalt vaadata, millist teemat oleks vaja käsitleda.

Evelin: Seekord oli surm ja ülestõusmine. Kui vaatad maailmas toimuvat, kui palju usutakse hingede rändamist, et keegi pilve peal istub ja palvetab mu pärast ja muid selliseid huvitavaid asju.

Noored on selle keskel. Miks mitte siis võtta see teema käsile ja vaadata koos, mida Piibel selle kohta räägib.

Oliver: See on praegu ikka väga aktuaalne teema.

Kristiina: Tänapäeval on ka spiritismist rääkimine hästi aktuaalne. Meedias on seda väga palju kajastatud.

Evelin: Sellepärast ma usun, et nii kaua, kui korraldajad teevad seda üritust koos Jumalaga ja otsivad Tema juhtimist, puudutab see üritus ka noori, kes kohale tulevad.

Detsembrikuise noorte aktiivrühma seminari kohta küsi infot oma noortejuhi käest.

Kuidas noorte aktiivrühma seminar alguse asi?

Noortejuht Ivo Käsk: Alguses ei tulnudki idee korraldada nädalavahetuse kohtumisi. Päris mitmeid aastaid oli mõte, et peaks olema võimalus, kus noored inimesed saavad oma teadmisi ja andeid arendada. Mõte oli selline udune. Ei teadnud, kas peaks olema paar nädalat suvel või kuidagi teisiti.

Eesmärk oli anda noortele teadmisi ja praktilisi oskusi, et nad koguduse töös paremini hakkama saaksid. Rääkisin sellest ideest oma mentorile Carsten Berglundile Rootsist, et tahaks sellist asja teha, aga ei tea, kust alustada.

Tema ütles, et ära mõtle nii suurelt ja uduselt. Ütle, et teeme sel aastal neli seminari. Kui oled need neli seminari ära teinud, siis vaata, mis edasi saab. Ja nii tegimegi. 2009. aastal tegime neli seminari. Ja nii jäigi. Ka 2010. aastal oli neli ja tänavu on kolm juba toimunud.

Kuidas seminaride kava on välja kujunenud?

Ivo: Päris alguses oli meil rohkem praktiline suunitlus, rääkisime, kuidas valmistada jumalateenistust ette. Kuidas kõnet teha. Suhete tarkusest. Koguduse ajaloost ka natukene.

Aga siis eelmisel aastal tuli Aldar välja jutuga, et on vaja Piiblit õppida. Väga lihtne ja geniaalne asi. Eesmärk on, et noored inimesed saaksid endale tervikliku pildi. Aldar ütles, et tal polnud ka endal tükk aega tervikpilti, aga kui ta selle süsteemselt ära õppis, avanes see talle täiesti uues valguses. Ja tema südames oli seda edasi anda. Nüüd me siis õpimegi Piiblit.

Mitmes seminar see juba on?

Ivo: Üheteistkümnes. Eelmiseks korraks oli meil osalenud umbes viiskümmend noort. Nüüd on see arv tõusnud kuuekümne kanti. Tavaliselt on korraga kohal olnud 20-25 noort.

Kas seminaride kontseptsiooni väljatöötamisel oli eeskujuks ka mõne teise riigi kogemus?

Ivo: Algne idee oli selles, et kui kedagi õpetada, siis sel on ka oma tulemus. See paljundab tööd. Kui Jeesus õpetas oma jüngreid, siis Ta paljundas töölisi. Näiteks Vana Testamendi ajal olid prohvetikoolid, niimoodi paljundati Jumala riigi tööd.

Kui tänasel päeval vaatame enda ümber, siis kogudustes ja kirikutes, kus õpetatakse inimesi, kasvab uus põlvkond, kes on mingis mõttes järgmisel tasemel võrreldes nendega, kes koolitust pole saanud. Kui mõelda nõukogude ajale, siis ma teadsin inimesi, kes olid käinud kunagi Tallinnas Mere puiestee kiriku keldris toimunud koolitustel, mida meie tollased pastorid läbi viisid. Samuti seminaridena. Ja hiljem sai mitmetest kogudusevanem või pastor. Seega sel oli oma mõju, nad said sealt midagi ja olid võimelised selle võrra rohkem panustama.

Kui vaadata nelipühi kirikut, siis nemad alustasid kakskümmend aastat tagasi ja on kasvanud väga jõudsalt. Neil alustas kohe ka piiblikool, kus noored ja ka vanemad inimesed käisid ja õppisid Piiblit, praktilist kogudusetööd ja sealt tuli kogu praegune pastorite ja juhtide generatsioon, kes on võimelised kogudusetööd edasi viima. Mõtlesin kõigile neile kogemustele ja istusime noortenõukoguga kokku, et idee teoks teha.

Usun, et Jumal õnnistab ja see ettevõtmine kannab veel vilja.