2. aprillil viibisime Helsingis, külastasime Soome adventkogudust ja meie koguduse liikmeid, gruppi eestlasi, kes soovivad eestikeelseid teenistusi läbi viia.
Laev väljus 7:30. Laeva aknast paistis jääväli. Jõudes avamerele ulpisid vees väikesed jäätükid. Oli udu, hülgeid ei näinud. Soomemaale jõudes oli laevas tunda kerget rappumist ning väike laps küsis: „Kas see oli maavärin?“
Sadamas ootasid meid Vello ja Toivo. Meid kallistati ja sõidutati Kallio adventkirikusse.
Kallio kirikul on suur saal, kõrgel lae all aknad ja rohkelt valgusteid. Seinal on suur pruun rist. Kaunistuseks oli postamendil kollane roosbegoonia. Algas soomlaste jumalateenistus. Tervituskõne pidas pastor Satu Mäkelä. Õppetükitunnis istudes mõtlesin, et kuigi me elame erinevais paigus ja räägime erinevat keelt, on meil siiski üks usk ja samasugused õppetükid. Teemaks oli „Taevasest kangast rüü“ (Taivaan kangaspuissa). Meie hõimurahva keel tundub kohati humoorikas, nagu on seda näiteks väljend: olemme ligaset. Mulle meenub, kuidas lapsena peitust mängides ronisin tünni, mis seisis sügava lombi ääres. Tünn läks ümber ja ma olin mudase lägaga koos, nagu ka minu valge roosiõieline kleit. Õppetüki sümboolika rääkis õigusrüüst: meie vana isik, nendes määrdunud riietes olev isik, on surnud. Meie lootus aga seisneb meie arvele pandud õiguses, mida nimetame täiuslikuks Jeesuse õiguseks, mis on „kootud taevasest kangast“ ning mis tagatakse meile meie usku mööda.
Kui algasid soomekeelsed ühislaulud, laulsime innukalt kaasa. Ka meie ülistusgrupi meloodiad olid värvikad. Allan musitseeris „flügen horn’il“ (trompeti sugulane), Žanna mängis klaveril. Tulemus oli harmooniline ning särav. Hanna-Liisa viiulipala oli liigutav; Kristiina, Anna-Maria ning Rutti laulud panid hinge Loojale tänutundest vastu helisema.
Pastor Andres Ploompuu kõne mõjus positiivselt. Siit ka mõned mõtted tema jutlusest. Ta rääkis Jumalast, kes hoolib oma rahvast sedavõrd, et soovib neid kanda kotkatiibadel , nagu üks kotkas kannab hoolt oma poegade eest. Looja otsib kontakti kõikidega. Igatahes innustas kõne Jumala tundmises edasi minema, kasutama oma andeid hästi, et muuta enda ümber olevat ilusamaks ja paremaks, avaldades positiivset mõju meie ümbruskonnale.
Ülistusgrupi viimane laul oli „Otsige esiti Jumala riiki“. Kuna kõhud olid vahepeal tühjaks läinud, ootasid meid ees kaunilt serveeritud toidud. Eriliselt jäi meelde Soomes populaarne „Karjalan piirakka“. Laua keskel olid kevadised õrnroosad tulbid. Siinkohal suur tänu tublidele perenaistele.
Eestikeelne teenistus algas kell 14:00 flöödipalaga „Rõõm kaunist päevast“. Järgnes tänupalve selle eest, et eestlased saavad pidada eestikeelseid teenistusi. Täiskasvanute hingamispäevakooli tundi juhatas Võru kogudusevanem Aivar Jallai, kes tundis sel ajal erilist Jumala ligiolekut. Olin sel ajal lastetoas rääkimas armastusest. Üks lastest kirjutas oma joonistuse taha: „Armastame üksteist ja oleme sõbrad.“ See joonistus on nüüd meie koguduse lastetoa seina peal.
Jumalateenistusel rääkis onu Vello huvitava lastejutu ja kuulsime ilusat esitust Katre’lt. Jälle oli meie ülistusgrupi esitust meeldiv kuulata, kaasa elada ja mõtiskleda Looja suurest armastusest. Muusika on südame keel.
Ka sellel teenistusel pidas pastor Andres hea ja ülesehitava kõne. Seekord saime teada inimestest, kes olid pühendunud oma eesmärgile. Üks neist oli Harriet Tubman, kes aitas omal ajal 10 aasta jooksul Ameerika Ühendriikides rohkem kui 300. orjal Lõuna-osariikidest Põhja-osariikidesse põgeneda. Teda tunti Moosese nime all.
Andres rääkis ka oma eesõigusest käia Etioopias. Ta kommenteeris: „See, mida nägin, oli ettekujutatust niivõrd teistsugune.“ Alguses oli tal Etioopias raske, kuid Andres siiski tõdes, et kõik muutused vajavad harjumiseks aega ning lõpuks on nad pingutust väärt. Andres meenutas Piiblist kirjakohta Flp.3,13.14: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ Sellega kutsus ta ülesse olema julged, minema edasi usus, pühenduma sellele, millesse usutakse ja õppida Jumalat paremini tundma.
Eriline oli ka vaikne palvehetk, kui Rutti musitseeris paaniflöödil ja tema poeg Allan koduorelil.
Koosoleku lõpetasime tänuga meie Taevasele Isale ja ühendasime sõbrakäed, mis oli ülev hetk: olime armastuses ühte liidetud. Tegime ühisfoto.
Täname väga Soomes asuvaid eestlasi ja Helsingi Kallio adventkogudust südamliku vastuvõtu eest.
1. Joh 4,17: „Armsad, armastage üksteist, sest armastus on Jumalast.“
Laine Kanep, Võru Adventkoguduse liige
In English