Kogemuste kotike: september 2010

Avaldatud 24.11.2010, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kord kuulsin Tallinna kirikus toredat lastejuttu. Üks väike tüdruk oli oma kodupõlengu ajal toas ja tal tuli oma elu päästmiseks aknast välja hüpata. Aken oli maast tükk maad kõrgemal ja isa seisis akna all ning julgustas tüdrukut hüppama. Tüdruk kartis sellest hoolimata hüpata ja hüüdis isale: „Ma ei näe sind!“ ja isa vastas: „Sellest pole midagi, et sa mind ei näe, mina näen sind!“ Ja väike tüdruk hüppas tulest välja, nägemata isa ega maad, aga isa püüdis ta loomulikult kinni. Nii on ka meie Taevase Isaga, tavaliselt me Teda ei näe, kuid kindel on see, et Tema näeb meid. Ja püüab meid kinni, kui meil tuleb hüpata või kui me kukume. Imelisest Isa sülle kukkumisest ja imelisest tervenemisest tunnistab järgnevalt Vlad Florea, kes oma südamlikkuse ja avatusega on väga sageli olnud kinnitamas oma usukaaslasi. Olgu ka järgnev lugu meile kõigile kinnituseks Jumala imelisest abist ja ka sellest, kuidas Tema meid õpetab.

Meie, Jumala laste elupäevad peaksid olema rikkad vaimulike kogemuste poolest. Tänu Jumalale on minu elus neid kuhjaga olnud. Ja usun, et sinugi elus, armas lugeja, on need kogemused olemas, kui aga tundub, et mitte, siis on need kindlasti tulemas. Ole selleks valmis! Ma kardan, et meie võime sageli oma tagasihoidlikkusega oma kogemuste tunnistamisel teha haiget Temale, kelle kohta on kirjutatud, et „ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!“ (Ps 121:4). Vähemalt võin seda enda kohta tõdeda. Olen lugenud kõike, mis selles „kotikeses“ on kirjas olnud, ja nüüd on tunne, et on tulnud minu kord asetada siia „kotikesse“ oma tänuohver. Seda püüangi järgnevalt teha.

Ei saa sinna midagi parata, et algus kipub sarnanema paroodiale. Kord ühel kevadisel päeval toimus midagi, millest kogu maailm vapustus. Nimelt toimus 12. aprillil ajalooline inimese lend kosmosesse. Samal kuupäeval palju aastaid hiljem toimus midagi, millest maailm pole kohustatud midagi teadma, kuid vähemalt minu jaoks oli sellel sündmusel kosmiline tähendus. Selles ilusal hommikupoolikul lendasin mina ja kuna enamik meist oskab vaid allapoole lennata, juhtus nii minugagi.

See oli tõepoolest kaunis hommik, just nii nagu laulusalmis:

„Vaat’ kuis aasad lilli täis, põllul võrsub vili.
Kes küll üle nurme käis, et seal elu tuli?
Äratas kes talveööst, õied musta mulla seest –
imeilusad, imeilusad!“

Meiegi aias valmistus sirel õide puhkema, jõudsin isegi puhastada selle kevadekuulutaja okstest ja imetleda selle õrnrohelisi mahlaseid pungi. Kuid see hommik oli ka kurbuse ja leina tähistamise nädala algus: äsja olid hukkunud lennuõnnetuses Poola vabariigi parimad kodanikud eesotsas Poola presidendi ja esimese leediga. Justkui pitseerides selle ja järgnevate päevade sisu, oli selle päeva esimeseks teoks leinalipu väljatoomine (väikese uhkusega märkasin, et naabritel veel lippe ei paista). Võib-olla tasub siin välja tuua hoopiski tähtsaim asjaolu: nimelt selle idülli ja eesseisva päeva põnevate plaanide keskel pidanuks ma langetama pea Isa ees ja tooma tänu ning paluma kaitset. Mõnikord piirdume uskumusega, et see on niikuinii südames, Jumal teab ja näeb seda. Nii see võib ju olla, kuid pöörduda konkreetselt Isa poole ja rääkida Jumalaga on eelkõige minu ja sinu, mitte Kõikväelise huvides. Sel hommikul imetlesin loodust ja ootasin tädi, kelle maja katusele ma sel päeval plaanisin minna. Kuid Taevaisa ootas tulutult vastust Tema tervitusele. Viibisin üleval katusel piisavalt kaua selleks, et unustada, et olen suures ohus ja et hingevaenlane võib tahta mind sealt surnuks kukutada. Tänaseks teavad paljud teie hulgast, minu vennad ja õed, et see tal peaaegu õnnestuski. Üks väike vale samm 10 meetri kõrgusel, kui all on betoonist teeriba – niiviisi käis hingevaenlase „matemaatika“ minu surmamiseks sellel hommikul.

Kuidas teile kirjeldada kogu emotsioonide tulva, ängistust, süütunnet, häbi, mis mind valdas, kui ma silmitsesin hirmsas abituses oma murtud jalgu, halvatud alakeha? Kuidas kirjeldada järgmiste tundide ja päevade mõtteid ja tundeid? Selle mõistmiseks tuleks teil ilmselt samas olukorras olla, kuid seda ei soovi ma kellelegi. Kuigi teisalt, kui see tooks teid Jumalale lähemale, siis Tema teab... Mingil kummalisel kombel võin tunnistada, et operatsioonieelsed päevad olid minu elu pea kõige väärtuslikumad päevad. Nähes, millises olukorras ma seal maas olin, püüdsin ärkvel püsida ja hakkasin kõigest jõust appi hüüdma. Võin veendunult kinnitada, et esimene „ingel“ oli haiglas med õena töötav naabrinaine, kes veenvalt julgustas: „Kõik saab korda!“; siis toimetasid kiirabi „inglid“ mind kiirabiautosse ja haiglasse. Hiljem teatas kirurg, et jalad päästsid mu elu, mina aga teadsin, et mu elu päästsid inglid.

See õnnetus andis mulle palju mõtteainet. Lamades seal (suri)voodil, tundsin oma usuelu puudulikkust ja ühel hetkel tundus, et saan nüüd selle eest „teenitud palga“. Mida kosta enda õigustuseks? Vastasin ausalt: olen patune, vajan andestust, vajan, et keegi halastaks mu peale. Kui keegi nüüd soovib viidata ükskõik millisele minu pattudest – siis olin kõigile neile juba mõelnud. Kuid Jumala ime seisnes selles, et hukkamõistu asemel kogesin ma vastuseid palvetele, mida minu hoidmise-paranemise pärast Taevaisa poole saadeti, kogesin toetust, võtsin vastu tervistusi, kallistusi, külastusi, armastust – ja seda on olnud palju!!! Kogu selle traagika juures ja sees oli kindel tunne: Jumal päästab! Inimkult ka kõige hullemas olukorras päästab Jumal, see on kindel! Kõige raskemad olid kolm päeva enne operatsiooni, kui valu leevendas vaid tilguti veevulin – siis tundsin kõige eredamalt Jumala kohalolekut. Hiljem see tunne nõrgenes, kuid usun, et päriselt see ei kao kunagi. Minu mõtted olid sel ajal suunatud märtritele, kes seisid surmaga silmitsi – nemad ju kannatasid süütult ja kannatasid palju rohkem. Neil on päästekindlus. Loomulikult tulid silme ette kunagi lapsepõlves nähtud pildid Jeesusest keset lonkajaid, karkudega haigeid, pidalitõbiseid, nüüd teadsin, et üks neist lonkajaist olen mina. See meeldis mulle väga! See oli korraga väga kurb ja väga rõõmus!

Loomulikult igatsesin nii haiglas kui ka kodusel ravil oma kogudust. Meenus ühe surmamõistetu lugu, kes sai Jumala lapseks ja kes oodates elektritoolile viimist igatses, või õigemini kujutas ette, kuidas olla jumalateenistusel õdede-vendade keskel. Just kogudusele, oma Sõna ümber kogunenud ja osadust igatsevale vennaskonnale tahtsin ma teatada oma olukorra nn „initsiaalid“: VVV, mis tähendas valu, valu, valu. Kuid pidin väga peatselt neid initsiaale korrigeerima, nüüd olid need VRR, mis muidugi tähendas valu, rahu, rõõm.

Veel üks tera. Oma puuduliku ja pooliku tunnetuse tõttu ei erista me sageli Jumala tarka tegutsemist oma elus. Olen sunnitud tunnistama, et „ümberlõikamatud“ e ilmalikud e uskmatud arstid, õed, ja hooldajad on Jumala „instrumendid“ meie päästmise operatsioonil. Keegi on arste nimetanud Jumala „mehhaanikuteks“ ja mulle see väljend väga meeldib.

Tänu Jumalale, Tema lastele, õdedele-vendadele, sõpradele, arstidele, kõigile, kes palvetasid, külastasid, toetasid, ravisid mind. Kuidas ma võiksin kõike seda unustada? Ma ei väsi imetlemast oma abikaasa imelist armastust, kannatlikkust, optimismi, usku ja ma eksi, kui ütlen, et tema oli esimene inimlik faktor (kui Jumal ja Tema „mehhaanikud“ välja arvata), kes kiirendas minu tervenemist. Tänu kallile abikaasale ja lastele! Meie tänu Jumalale selle eest, mis Tema teeb, pole kunagi piisav. Soovin ka sulle, lugeja, et oleksid valmis katsumusteks!

„Su armuimet elus näen, kui vaenlane mind hirmutab, siis Sinu Vaim mind kinnitab ja julgustab, mu usku kinnitab!“ (Vaimulikke laule, nr 273)

„Oh, kui ilus ja auline olla võib see, kui me kotkaina lendame siit ülesse. Maha jääb meist mure ja piin, neid ei olegi seal, kus on Jumala riik.“ (Vaimulikke laule, nr 364)

Tänus Taevaisa armu läbi kiiresti paranenud, puudulik, kuid Jumala peale lootev vend

Vlad Florea

Vlad kirjeldas oma vigastusi üsna pealiskaudselt ja küllap tegi ta õigesti, kui keskendus hoopis oma imelisele paranemisele, väärtuslikele Jumala antud õppetundidele ja tänule. Meie esimene reaktsioon tema kogudusekaaslastena oli küll selline, et kas ta üldse elama jääb ja kui jääb, kas ta kunagi veel käima hakkab. Ja kui siis suve alguses ilmus meie keskele iseseisvalt kõndiv Vlad, oli meile kõigile selge, et toimunud oli suur ime. Tänu Jumalale meie kõigi poolt.

Vahel peab armastav Isa meile vaiksemaid aegu lubama, et saaksime paljus sekelduste sees märkamatuks jäävas selgusele jõuda. Ka selleks, et oma suhet Temaga sisulisemaks ja lähedasemaks muuta. Ja Tema teab, milleks on veel vajalikud need ajad, kus meid ühel või teisel viisil tõmmatakse aktiivsest tegevusest eemale. Ühest just sellisest olukorrast tunnistab Anne.

Ma tänan Jumalat Tema juhatuse eest, armastuse, rõõmu ja rahu eest, aga nii palju kui olen inimene, on ka minus aegajalt kahtlevaid mõtteid ja olen neid ka Jumalale kurtnud. Eriti siis, kui tervis annab tunda. Alates minu kristlaseks saamisest ja hiljem 1994. aastal adventkogudusega ühinemisest olin ma väga aktiivselt osalenud väga paljudes kristlaste ettevõtmistes ja ka kogudusetöös nii Tallinnas kui ka Haapsalus. Osalesin kristliku pensionäride ühingu „Eelim“ töös, olin selle üle pisut uhkegi. Ja siis tuli väsimus ja haigus. Mul tuli oma aktiivsest tegevusest loobuda ja sugugi mitte kõik inimesed minu ümber ei mõistnud seda tagasitõmbumist. Mina aga sain aru, et see oli Jumala plaan ja mul oli kahju inimestest, kes pidasid oma arvamust sellest plaanist olulisemaks. Jumal aga kinnitas jätkuvalt minu usku oma Sõna kaudu. Aga tervis oli vilets, vahetevahel tulid süüdistused, miks olen kõik kõrvale jätnud. Sees oli selline tühi tunne ja vahel virisesin Jumala ees.

Läksin ühel päeval välja asju ajama ja kohtasin ühte armsat naist, kellega mul oli alati suhtlemine laabunud. See noor naine oli nelja lapse ema ja kuulus Palivere nelipühi kogudusse. Teretasime rõõmsasti ja siis küsis tema kummalise küsimuse: „Kas sina oled Marko ema?“ Marko on tõepoolest minu Haapsalus elav poeg. „Ah siis sina oledki see tädi, kelle kaudu mina tulin usule!“ ütles noor naine vaimustunult. Mina ei teadnud sellest midagi. Kus, millal, kuidas?

Ja siis rääks ta mulle oma loo. Tema oli juba kooliajast tundnud minu poja Marko naist, nad olid kunagi isegi ühiselamus ühes toas elanud. 1995. aastal sattus ta minu miniaga uuesti kokku minu kodus. Olen selle ajakirja veergudel juba tunnistanud oma vanema poja surmast ja sellest, kuidas Jumal mind selles olukorras aitas. Rääkisin sellest ka sellele noorele naisele. Siis oli see naine mõelnud: kuidas on see võimalik, et laps saab surma ja ema tänab Jumalat selle eest, et surma sai tema laps, mitte aga see noormees, kes oli roolis ja kes oli päästmata? Eks see inimlikult tundubki uskumatuna. See pani teda mõtlema ja ta otsustas uudishimust minna vaatama, mis kirikus toimub. Ta tahtis kogu seda lugu välja naerda. Koosolekule jõudes ajas teda naerma, kuidas inimesed seal laulavad ja tõstavad käsi (tegemist oli Haapsalu Vabakogudusega). Keset koosolekut aga sai tema süda niivõrd Jumala poolt puudutatud, et ta puhkes nutma ega saanud kuidagi nutmist lõpetada. Ta elas läbi uussünni kogemuse ja tema elus toimus sügav muutus. Siis tuli kodust vastuseis, sest ta ema arvas, et tütar on mõistuse kaotanud ja olevat tahtnud ta isegi haiglasse panna. Tänu Jumalale on tänaseks on ka tema ema Jumala laps.

Selle noore naise pöördumisest on tänaseks möödunud 15 aastat ja nüüd äkki pärast pikka suhtlemist minuga sai ta aru, et mina olengi Marko ema, kes oma imeliku tunnistusega äratas kord temas huvi Jumala vastu. Tema oli alati arvanud, et kui ta kord minuga kohtub, tunneb ta mind kindlasti ära.

Miks ma seda kirjutan? Sest siis kui ma tundsin ennast väga üksiku ja kasutuna ja oma rahulolematust ka Jumalale avaldasin, andis Jumal mulle teada, et see seeme, mis sai mu poja surmaga seoses külvatud, ei läinud tühja ja toob veel tänaseni häid sõnumeid. Tänu Jumalale!

Anne Männiste

„Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!“ (K .11:6) ütleb Jumala Sõna. Seda teksti endale kohaldades võib ka nii mõelda, et hommikul tähendab nooruses ja õhtul tähendab vanaduses. Ja meie tõesti ei tea seda, mis õnnestub, sest see on Issanda töö, mida Ta meie kaudu teeb. Ja veel võime lugeda: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega! Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!“ Ps 126:5, 6. See oli üks väike osa Anne vihust, mille pärast tema võib hõisata. Ja tema tõesti külvas seda seemet „nuttes“, sest oli siis just kaotanud oma poja.

Tänu meie armsale Issandale, kes meid ikka kinnitab ja kelle armastus sunnib meid Temast kuulutama igal ajal ja igal viisil, sest Tema ristiarmastus äratab meis vastuarmastuse, kui me seda vaatleme. Kui tunned, et pole millestki tunnistada, siis kummardu palves risti ette, kui suri Eluvürst ja luba Tal endale rääkida, kuidas Ta sind armastab. Ära tõuse sealt enne, kui su süda saab täidetud Tema armastusega, mida on võimatu endale hoida!  

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat