Iga adventkodu on misjonikeskus

Avaldatud 21.10.2010, allikas Meie Aeg

Alljärgnevat lugu ei saa otseselt intervjuuks nimetada. Pigem on see minu ning Malle ja Toomas Johansoni omavaheline jagamine mõningatest kogemustest Jumala otsimise ja leidmise teedel – nii see meie plaanitud intervjuu ajal kujunes.

Olles higamispäeva palve ja lauluga number 505 ära saatnud, jäime huviga ootama, kuhupoole jutupall veerema hakkab. Aeg oli küll hiline, aga õhk pidevale kuumusele vahelduseks meeldivalt jahe.

Kaja: Nii kolmteist aastat tagasi, kui ma elasin veel Tartumaal Rannu alevikus, külastasite mind ja pakkusite Ellen G. White’i raamatuid müüa. Jäite mulle meelde väga viisakate ja taktitundelistena. Mul oli lausa kahju teile öelda „Aitäh, aga ma ei soovi.“

Toomas: Jaa, mul tuleb praegugi meelde see mõtlik Kaja, kes väljendas oma pettumust ja segaseid tundeid usu ja kirikuelu kohta.

Kaja: Jah, nii see oli. Minu esimene usukogemus oli 90-ndate alguses 18–20aastaselt karismaatilises kirikus. Sattusin segadusse sellest, mis koguduses toimus. Tagantjärgi tark olles saan aru, et ka minu teadmised Jumala Sõnast olid pinnapealsed ja kui nii võib öelda, siis väga emotsionaalsed. Kuna mul ei ole peres kristlikku tausta, olin hingevaenlasele kerge saak – käisin mõned korrad ka teistes kristlikes konfessioonides (kartlikult, sest mind oli „hoiatatud“ nende „religioossusest“), aga tundsin, et ma ei näri sellest läbi. Ütlesin Jumalale, et „Ma tean, et Sa oled olemas, aga ma ei saa enam mitte midagi aru.“ Mõtlesin, et tuleb nüüd „normaalse inimese“ kombel uuesti elama õppida, küllap oli vanematel õigus, et olen endal ajud lasknud ära loputada. Aga kerge see tee ei ole olnud... Mitmete valede valikute tõttu olen kibuvitste ja ohakate torkeid palju tunda saanud.

Toomas: Sinu juurde sattusime siis, kui käisime mitmete usukaaslastega korruselamutes Rannus ja Kurekülas. See evangeliseerimise töö oli südamesse pandud juba puhkama läinud Kalev Liidemaale. Eks me ikka palvetasime ka, enne kui kuhugi sisse astusime ja...

Malle: Issanda teed on imelised! Ja nüüd oleme koos käinud juba kolm aastat! Ja ametlikult oled meie koguduse liige aasta.

Kaja: Jaah, eks mu usulised otsingud on heitlikud olnud. Kuus aastat tagasi hakkasin ustavalt käima luteri kirikus, kuna ilma Jumalata enam ei saanud. Vandusin veel, et Jumal, Sinust ma enam lahti ei lase, öelgu ümberringi lähedased ja sõbrad mida tahes! Hakkasin regulaarselt Piiblit ja muud vaimulikku kirjandust lugema. Uskusin, et jään Tartu Pauluse kogudusele surmani ustavaks, aga Jumalal olid teised plaanid... Algul heatahtliku oikumeenilise suhtumisega, hiljem juba teadlikumalt hingamispäeva küsimuse suhtes, sain aru, et millegipärast Jumal tahab, et ma lähen jälle sinna väiksesse ja hubasesse Elva adventkirikusse. Uskuge või mitte, aga isegi hingamise kvaliteet oli laupäeval teie pool kodus ja koguduses teine! Kuni lõpuks tajusin, et ma pean valiku tegema, mitte inimeste mõjutusel, vaid see on Jumala tahe – Ta oli mulle juba piisavalt palju end oma Sõnas näidanud ja ma ei saanud seda eitada. Kergelt see ei tulnud... Aga kogesin igal sammul Isa juhtimist ja kinnitust.

Malle ja Toomas: Meie kogudusse sattumine oli „poolkogemata“. Kuna meil mõlemal on olnud eelnevalt ebaõnnestunud abielud, siis Toomasel tuli tahtmine, et nüüd on vaja laulatada – see peaks olema justkui kaitsepooge abielule, rohkem lahku minna ei taha. Aga Jumal kasutas meie omakasupüüdlikku ebausku – Toomase vend Kalju oli umbes samal ajal korraldamas Elvas seminari ja Nataša Stepanov käis isiklikult kodus kutsumas. Malle, emotsionaalne, nagu ta on, kilkas: “Tommi, me läheme seminarile!“ Jumal teadis, kuidas asju juhtida. Seminar oli põnev ja kaasahaarav.

Kui ristitud saime, ütles Malle, et „Ega me igal hingamispäeval kirikus küll käima ei hakka!“ Ühe hingamispäeva pusisime kodus õppetüki kallal, aga maru raske ja igav oli – otsustasime, et läheme ikka kogudusse ka. Mallel jälle argument: „Mina seal ühelegi küsimusele vastama ei hakka nagu koolis! Minul on kool läbi!“ Aga poole aasta pärast oli usk juba nii suur, et hakkasime töö juures hingamispäeva küsimuse pärast võitlema – kartuse ja värinaga oma otsust kinnitades direktorini välja. Direktor korraldas asja ära!

Kaja: See on väga tähelepanuväärne – teil on ju vahetustega töö.

Malle ja Toomas: Võitlusväli on see pidevalt olnud! Seda mitte ülemuste, vaid pigem töökaaslaste poolt, aga usu pärast võitlemisega ja usust tunnistamisega kasvab ka usujulgus. Olime valmis usu pärast ka töölt lahkuma. Raskused panevad rohkem Jumalast kinni haarama. Jumal teab, kui palju kellelegi saab neid anda.

Kaja: Vahekokkuvõte – olete olnud ühes-samas töökohas 20 aastat, abielus ja koguduse liikmed 16 aastat – KOOS JUMALAGA. 16 aastat vana on ka Elva kogudus.

Toomas: Jumala abiga oleme saanud endale oma kodu ja Jumala juhtimisel sai selle maja II korrus koguduse ruumideks – meil oleks ka olnud võimalus need ära osta, aga otsustasime, et meile pole nii palju vaja.

Malle: Mul on eriliselt hea meel selle toa üle, kus me praegu istume . Algselt oli see veranda, aga Toomasel tuli ühel suveõhtul südamesse, et tema tahab ehitada siia suurema toa, kus oleks õdede ja vendadega hea osaduses olla, külalisi vastu võtta ja muudki, mis Jumalal plaanis on, ja et oma perel oleks rohkem ruumi. Palvetasime koos selle pärast – oli Jumalast juhitud soov, tulid ka vahendid. Nüüd käib siin igal hingamispäeval laste hingamispäevakooli üks rühm, kuna koguduses ruume napib. Väga hea meel on mul, et meil käivad lastekodulapsed. Lapsed on mul alati väga südamelähedased olnud ja nendega tahan tegeleda niikaua, kui elupäevi antakse – see annab mulle elujõudu ja tunde, et oled üks nende seast. Esmaspäeviti käib koos osadusgrupp.

Kaja: Kuidas selle osadusgrupi algusega oligi? Poolteist aastat tagasi tegite mulle ettepaneku hakata koos uurima Taanieli raamatut. Algul tõrkusin vastu, et mul neid kristlikke tegevusi ja osadusi isegi palju, ei jõua igale poole, aga Jumala sõrm tuli vahele – Püha Vaim andis märku, et see ei ole inimeste, vaid Jumala poolt algatatud asi – sellele vastu tõrkuda ei või. Paar korda olime koos Taanieli raamatut vaadanud, kui pastor Rein Kalmusele oli Jumal südamesse pannud teadmisi Taanieli raamatust hingamispäeviti värskendada. Aga esmaspäevaseid kooskäimisi me ei lõpetanud – rääkisime omavahel kõigest, mis südamel. Palju sai palvetatud kõikvõimalike väiksemate ja suuremate asjade pärast. Kasvasime väga kokku – olete mulle vaata et rohkem isa-ema eest kui lihased vanemad. Vahel olen jonninud ka... Aga nende kooskäimistega on mulle väga selgeks saanud, kui oluline on uuele koguduseliikmele või selleks pürgijal, et tal oleks tugiisik või mitu n-ö vaimset isa-ema, õde-venda. Ka minule, kes ma olen suhtlemises aktiivne.

Malle: Eelmisel suvel meie grupp täienes – Jumal on juhtinud siia inimesi erinevatest konfessioonidest ja ka muidu huvilisi. Loetud on Mati Ploompuu „Kahte linna“ ja räägitud kõigest, mis südamel, ja palju eestpalveid tehtud, palju imelisi palvevastuseid saadud. Eriliselt südames ikka lapsed ja pered – nii enda kui kõik pered ja pereprobleemid.

Kaja: Mind on Jumal puudutanud eriliselt kirjakohaga Malakia kirjast: „Tuletage meelde mu sulase Moosese Seadust, määrusi ja käske, mis ma temale andsin Hoorebil kogu Iisraeli jaoks! Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.“

Malle: Perekond on kõige tähtsam algrakuke – nii tugevad ja terved, kui on meie pered, nii terve on ka meie kogudusepere.

Kaja: Aga alati ei ole pered terved – eriti tänapäeva maailmas ja ka koguduses. Ikka enamasti eluraskused, kaasa arvatud purunenud või katkised suhted panevad inimesi eriliselt Jumalat otsima? Olen tihti mõelnud, et kas me kogudusena oskame piisavalt toetada inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud, võtame piisavalt aega nende murede ärakuulamiseks? Tänu Jumalale, mul olete teie olnud! Teile on Jumal perekonnana uue võimaluse andnud.

Toomas: Mõnes kohas Piiblit lugedes võib jääda mulje, nagu ei olegi lahutatud inimesel võimalust uuesti abielluda. Aga meie koguduse vanaisa Ilja Stepanov (nii me teda koguduses kõik hellitavalt kutsume) tegi meile selle asja väga lihtsalt selgeks: „Kelle pärast Jeesus tuli? – haigete, mitte tervete pärast – tölnerite, haigete, prostituutide ja teiste patuste pärast. Ja kui need patused on meelt parandanud, siis on nad õigeksmõistetud Kristuses Jeesuses.“ Jumal võib uue võimaluse anda ka sellele, kes koguduseliikmena n-ö langeb. Sa vahel tead ja ütled õele-vennale, et ta toimib valesti – aga alati see ei mõju ja siis ta ongi koguduse silmis nagu pagan ja tölner, aga see pagan ja tölner võib meelt parandada ja tulla tagasi kogudusse ja alustada uut elu sealtmaalt, kus ta parasjagu omadega on. Seda ka isiklikus elus.

Malle: Kui inimese elus on midagi läinud valesti, on tal võimalik elada KVALITEETSET elu koos Jumalaga. Meie ei tundnud kumbki Jumalat, kui eelmised perekonnad lagunesid. Aga kahtlemata on perekond PÜHA ja meie oma kogemusega ei taha üles kutsuda inimesi kergekäeliselt lahutama. Pigem ikka kogu südamest Jumalat otsima. Põhilised pereprobleemid koguduses tulevad tavaliselt ikka sellest, kui üks või teine pool laseb Jumala käest lahti või haarde „natukeseks ajaks natukene lõdvemaks“. Meie Tommiga võime öelda – koos Jumalaga oleme õnnelikud!

Kaja: Toomas, mis sind koguduse vanemana õnnelikuks teeb?

Toomas: Kui koguduseliikmed saavad aru, et kogudusevanem ja pastor üksi misjonipõllul tööd ära ei tee ja et misjonipõld ei ole kogudus, vaid see piirkond, mis algab koguduse uksest välja astudes – meie pereliikmed, meie sõbrad, meie töökaaslased jne. Seda mõtet tahan rõhutada eriti meie koguduste pastorite vahetumise eel. Kogudus toimib meeskonnana ja igaüks peaks otsima oma kohta selles kas või kõige väiksemates ülesannetes.

Rõõmu teeb, kui on märgata Püha Vaimu tööd endas ja õdedes-vendades, kui koos palvetatud palved saavad vastuseid. Kogudus ongi minu meelset elus, kui inimesed tahavad ja julgevad Jumala ja üksteise ette tuua oma muresid ja rõõme, selleks me ju koos käime. Kui kogudus on vait – siis nädala jooksul ei olekski nagu Jumal meiega olnud. Alati on põhjust Jumalat tänada, paluda, kiita! Mul tulevad alati külmavärinad ihule, kui kuulen, et Jumal on kuulnud koguduse või palvegrupi või inimese omaette palutud palvet!

Hea meel on, kui näed kogudusse tulemas neid, keda pole ammu näha olnud, uusi inimesi, ja minemas puudutatud südameid ja säravaid silmi.

Kaja: Malle, milliseid muutusi oled sa märganud enda usuelus?

Malle: Kui ma usu juurde tulin, olin ma väga lapsemeelne ja tormakas. Loodan, et olen selles osas paremuse poole muutunud, aga tuleb tunnistada, et sellega võitlen ma vahel siiamaani. Kui mind kellegagi Piiblist võrrelda, siis Peetrusega. Ma olen tihti täis indu ja vaimustust ning valmis Jumala jaoks ükskõik mida tegema, kas või surema, aga vahel leian end oma liigse tormamisega pisarais „käpuli maas“. Selles suhtes me Toomasega tasakaalustame teineteist. Mina julgustan teda, aga tema võtab minul „auru maha“ oma rahuliku meelega, seal kus vaja.

Kaja: Aasta tagasi oli võimalus külastada Norramaad, sealhulgas Silvia ja Daniel Peli kodu (nad külastasid jaanuaris ka Eestit). Nende juurest jäi meelde mõte, et „iga adventisti kodu on misjonikeskus“. Teie, Malle ja Toomas, olete seda mõtet võib-olla et endale aru andmatagi järginud?

Malle ja Toomas: Küllap see tuleb sellest, kui südamest otsid Jumalat enda ellu ja siis soovid jagada teiste inimestega, kuidas Jumal on muutnud meie elu ja võib seda teha ka nendega nagu näiteks sinugagi, Kaja?

Kaja: Jah, tänu Jumalale! Õppida on veel palju. Loodan, et leian koos Isaga rohkem tasakaalu oma ellu.

Malle ja Toomas Johansoniga vestles Kaja Tarto 

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat