Kogemuste kotike: juuli 2010

Avaldatud 15.10.2010, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Seekordset Kogemuste kotikest peatoimetajale teele saates olen tõeliselt ülevas meeleolus. Ikka veel kajaks justkui kõrvus männilatvade kohin, linnulaul ja pastor Toivo Kaasiku poolt lausutud pühalikud sõnad Tänavjärve liivasel kaldal, kus toimus sündmus, mille kohta vanemad koguduseliikmed mulle kunagi ütlesid, et sellistel hetkedel täidab kogu taevast rõõmulaul. Üks inimlaps siin patust rüvetatud Maal tegi otsuse anda oma süda ja elu oma Loojale ja Lunastajale ja minna edasi koos Temaga. Minevik sai usus Jeesuse surmasse ja ülestõstmisse maetud Tänavjärve kargesse vette ning lähedaste ja sõprade õnnitluste ja kallistuste saatel astus oma uude Jumala lapse ellu Miikael Volkonski, kes jutustab järgnevalt oma „tulemise“ lugu.

Ma ei ütleks, et ma olin sulaselge ateist. Olin ilmselt nagu enamik inimesi – mitte usklik, aga ei välistanud ka võimalust, et “kuskil midagi/kedagi on”. Samas asjasse süveneda ei viitsinud. Igal juhul pidasin erinevaid religioone rumaluseks ja seda suuresti just selle tõttu, et neid on nii palju. Mulle meeldis väga, mida ütles religioonide kohta minu tolleaegne juht: “See on nagu kaks seltskonda – ühed ütlevad, et maailma parim muinasjutt on „Saabastega kass“, teised aga hoopis, et „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Ja siis tapavad üksteist selle pärast.” See oli minu arvates väga hästi öeldud ja väljendas sajaprotsendiliselt minu vaadet.

Ühel päeval, umbes poolteist aastat tagasi, tõi üks töökaaslane kontorisse Zeitgeisti nimelise filmi. See film paljastas vabamüürlaste vandenõusid, kuid ründas ka kristlust, demonstreerides väga veenvalt, kuidas kogu Piibel on maha kirjutatud Vahemere ümbruses juba tuhandeid aastaid varem levinud legendide pealt ja et Jeesus pole midagi muud kui tõlgendus astroloogiast. Seda vaadet toetasid loomulikult Tema väidetav sünnipäev talvisel pööripäeval ning Piiblis tihedalt esinev number kaksteist. Jällegi olin täiesti nõus kõigega, mida nägin ja kuulsin. Kui ma seda aga kodus vaatasin, nägi seda kõrvalt minu adventistist tüdruksõber ja praegune abikaasa. Ta ütles mulle, et see on vale. Et see, mida seal filmis nimetatakse kristluseks, ei ole kristlus, vaid juba rikutud Pühakiri ja pettus. Palusin tal seda tõestada. Ta tõi mulle Piibli (KJV), aga see jäi esialgu riiulile, sest mina sukeldusin vandenõuteooriate uurimisse.

Mõnda aega uurinud, olin lõpuks surmani hirmunud, sest olin veendunud, et maailma eliit kuulub tõepoolest Saatanat kummardavatesse salaühingutesse. Ja et neil on tõepoolest plaan valitseda kogu maailma üle ning et ilmselt pole selleni enam kaua aega jäänud. Ühe järjekordse video vaatamisel valdas mind lõpuks selline õud, et pidin video pooleli jätma ja rahunema. Mulle jõudis korraga pärale, et inimesed mitte ainult ei kummarda mingit Saatana nimelist jumalust, vaid et ta võib tegelikult ka olemas olla. Sellele hetkele järgnes imelikul kombel kohe ka kergendus, sest loogiliselt, kui saatan on olemas, siis on ju Jumal ka. See veendumus ei tekkinud loomulikult üleöö, kuid tasapisi hakkas minus tekkima küsimus: “Kas minusugusel vanal patusel pühapäevanarkomaanil ja alkoholiga liialdajal on üldse mingit võimalust või olen ma juba saatana oma ja põrgusse määratud?”

Umbes samal ajal olin avastanud dr Walter J. Veith’i loengute videod internetis. Nagu hiljem selgus, on temagi seitsmenda päeva adventist. Alguses huvitas mind tema loengutest ainult vabamüürlasi puudutav ja ma ignoreerisin seda, mida ta rääkis Jumala ja Piibli kohta. See ignoreerimine muutus samas aina raskemaks, sest seosed olid alati väga loogilised või vahel ka liiga keerulised, et kellelgi oleks põhjust midagi taolist välja mõtelda. Dr Veith puudutas oma loengutes ka teisi religioone ning ma nägin, et kõik ülejäänud religioonid on kristlusega vastuolus. Üheks suurimaks üllatuseks muidugi oli see, et katoliiklus (ning ka mitmed teised nn kristlikud religioonid) on tegelikult kristlusega vastuolus. Ma panin ka tähele, kuidas need loengute videod kummaliselt õiges järjekorras mulle kätte sattusid. Tihti mainis dr Veith, et oli mõne teemaga eelmises loengus tegelenud ja pea iga kord olin mina juhtunud just seda eelmiseks vaatama. Ja ma ei vaadanud neid kohast, kus need on ilusti järjekorras, vaid leidsin neid suvaliselt. Üks absurdseid asju, mis pani mind tõsiselt mõtlema, oli dr Veith’i elulugu. Väga mõistlikku juttu rääkinud mees jutustas nüüd vaimude väljaajamisest ja muudest uskumatutest juhtumistest oma elus, mis teda pöörduma panid. Mul oli nüüd kaks võimalust. Kas uskuda, et see mees kujutab endale asju ette, või uskuda seda, mida ta räägib. Kuna aga kõik muu, mida ta rääkis, oli väga loogiline, siis ei saanud olla, et ta lihtsalt kujutas neid asju ette. Järgnevatel nädalatel mõtlesin nende asjade peale pidevalt.

Järgmiseks avastasin Taanieli raamatu prohvetikuulutused. See avastus oli ilmselt minu pöördumispunkt. Tõenäoliselt veel paljudele ning selle mõttega ka Pühakirja pandud. Arutle kuidapidi tahad – inimesed ei ole selliseks asjaks suutelised. Varsti leidsin, et ka teadus toetab täielikult Looja olemasolu ja et evolutsiooniteooria, mida koolides õpetatakse kui fakti, on tegelikkuses kõigest hüpotees, mis pealegi logiseb igast otsast. Selgus, et tõendeid Looja kasuks on tohutu hulk. Neist lihtsalt ei räägita. Sellest mulle piisas. Minu jaoks ei olnud enam küsimuseks, miks peaks keegi midagi sellist varjama. Kui on olemas Jumal ja on olemas Saatan, ja olgugi et ma viimase isikust alles hakkan üht-teist taipama, siis sain kohe vähemalt sellest aru, et ta teeb kõik võimaliku, et seda infot inimeste eest varjata. Öeldakse ju, et tema kõige suurem trikk oli panna maailma uskuma, et teda pole olemas. Sealt edasi ei olnud põhimõtteliste otsuste tegemine enam raske – kui Jumal on olemas ja Piibel Tema Sõna, siis tuleb seda uurida. Piiblis on kirjas elamise põhimõtted, järelikult tuli need omaks võtta. Loomulikult oli alguses imelik isegi kirikusse tulla, laulmisest rääkimata, aga mõtlesin jälle loogiliselt - ma ju tean, et Jumal on olemas, kelle ees mul siis piinlik on? Samuti tundus alguses raske loobuda alkoholist ja prassimisest, kuid mõistsin siis, et alkoholi on vaja ainult prassimiseks ning vastupidi ja kui ma ei tee kumbagi, siis ma ei tunne kummastki puudust ka. Samuti ei olnud mul raske langetada otsust ristitud saamise kohta – kui lugesin, et Jeesus inimesi seda tegema kutsus, siis teadsin, et seda tuleb teha. Küsimus oli ainult veel Piibli tõdedel baseeruvas konfessioonis. Kuid ka see ei olnud raske, sest enamus infot, mis mind mõtlema ja lõpuks ka pöörduma pani, tuli adventistidelt. 6. juunil 2010. aastal ristitigi mind SPA Tallinna kogudusse.

Olles avastanud tõe, tekkis minus soov seda teistega jagada. Vastse pöördununa oli mul meeles, kuidas ma ise aasta varem mõtlesin. Internetifoorumites sattusin ikka nägema kristlaste ja ateistide vestlusi (kui neid võib vestlusteks nimetada). Panin tähele, et kristlased toetuvad oma väitlustes tihti tõendeile, mis Jumalat mitteuskuvale inimesele tunduvad täiesti naeruväärsed. Ka viimased kogevad päevast päeva Jumala tööd, aga neid on õpetatud seda ignoreerima ja nad panevad selle enamasti juhuse või normaalse asjade käigu arvele. (Heaks näiteks on ehk see, kui andsin raha misjonitööks. Järgmise kuu lõpul sai mul endal aga elamise raha otsa. Näpud olid põhjas ja palgapäevani oli kaks nädalat. Siis aga selgus, et misjonärid ei saanud seda raha kasutada ja nad tõid selle mulle tagasi. Minu jaoks oli see tõend, et Jumal kannab hoolt, aga minu uskmatu sõbra arvates jäi lihtsalt raha eesmärk täitmata.) Ma teadsin oma kogemusest veel, et maailma inimestele ainult Päästjast rääkimine ei kanna vilja. Nad on enamasti tõendite inimesed (ei usu ju Jumalat, sest nad ei näe Teda) ja nad ei arva, et neid on vaja päästa. Nad arvavad, et hoopis usklikke on vaja päästa, et meie peaksime tulema mõistusele ja saama aru, et jumalused ja religioon on midagi, mille mõtlesid välja koopainimesed, kes ei osanud seletada loodusjõude. Hoopis meie peaksime õppima elama, elu nautima. Uskmatud ei ole uskmatud mitte sellepärast, et nad tahavad, vaid sellepärast, et neil on selleks põhjust. Maast madalast on nendeni jõudnud ainult kallutatud info, ainult selline, mis paistab evolutsiooniteooriat toetavat, aga mitte see, mis selle ümber lükkab. Nemad ei tea, et sellist infot on külluses ning et kulisside taga käib võitlus selle üle, milliseid tõendeid lubatakse panna õpikutesse ja milliseid mitte. Nende kõrk suhtumine ei tohi meid nördima panna, sest nende arvates oleme meie lollikesed, kellele on tehtud ajupesu. Ja kui võtta arvesse, millel baseeruvad nende teadmised, siis ei saagi nad meile muud hinnagut anda. Teadus toetab kristlust ja võibolla võiks kirik organiseerida vastavasisulisi loenguid. Igatahes. Võttes kõike seda arvesse, otsustasin hakata pidama blogi (midauskuda.blogspot.com). Tahan koondada sinna just sellist informatsiooni, mis pani mind mõtlema ja küsimusi esitama. Sellest sai muidugi ka naljanumber minu endiste töökaaslaste jaoks. Kahjuks on nii nagu loeme tähendamissõnas Luuka 16. peatükist (s 31): “Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””

Sellegipoolest jääb mulle lootus, et kui keegi otsib tõde, siis ma ehk aitan tal seda kergemini leida.

Miikael Volkonski

Aitäh Miikaelile tunnistuse eest ja mina palvetan ning kutsun sindki, hea lugeja, paluma, et see Miikaeli ind Jumalast kuulutada ei vaibuks, vaid kasvaks üha sedamööda, kuidas ta oma Issandat ja Tema Sõna ikka rohkem tundma õpib.

Nüüd aga üks tunnistus Anne Männistelt, keda seekord ajendas kirjutama Meie Aja maikuu numbrist loetu.

Tihti koguduse ette tunnistama minnes alustan sõnadega: „Ei saa mitte vaiki olla!“ Mai Meie Aja numbrit avades nägin kahte armsat tuttavat õde: Maimut ja Sinaidat. Nüüd tahan tunnistada, kuidas ma nende kahe armsa õega tutvusin.

Olin lõpetanud seitsmenda klassi. Sellel ajal oli laste seas palju kopsunäärme põletikku. Nii sattusin minagi tolleaegsesse lastestatsionaari. Selle asutuse juhataja oli väga armas arst, kes mulle tõesti väga, väga meeldis. Ta oli väga armas inimene ja mulle jäi meelde, et ta nimi oli dr Kõiv.

Möödus palju, palju aastaid. Minust sai kristlane ja ma jõudsin adventkirikusse ja Mere pst palvelasse. Kui ma õigesti mäletan, siis ühel hingamispäeval sooviti õnne ja õnnistust ühele Kõivu nimelisele õele. Siis meenus mulle see armas arstitädi, uurisin teistelt ja sain teada, et see ongi seesama minu kunagine arstitädi dr Kõiv. Loomulikult rääkisin talle oma loo ja südames oli tänu Jumalale, kes meid nüüd nii imeliselt kirikus kokku juhtis. Olime mõlemad väga rõõmsad.

Maimuga tutvusin siis, kui me koos sojatooteid müüsime. Temaga on meil veel üks ühine töö ja huvi: kirjanduse levitamine. Need kaks armsat õde on mind mitmel korral külla kutsunud ja kui armsal Sinaidal oli 100-aastane juubel, läksingi neile külla.

Tänu Jumalale nende armsate õdede eest ja nendele kingitud pika eluea eest ning nende armastuse eest teineteise ja teiste vastu. Rõõm oli nendega kohtuda.

Anne Männiste

Anne tunnistust lugedes mõtlesin nende rõõmsate taaskohtumiste peale, mida me kõik võime kogeda ülestõusmise hommikul. Kõigepealt muidugi silmast silma kohtumine kalli Jeesusega, kes on ikka meie kõrval olnud ja meid armastanud; kelle murelik pilk on meid vahel jälginud, kui meie oleme valinud oma tee ja Tema unustanud; kes on meiega rõõmustanud ja kurvastanud; kes on meid toetanud ja julgustanud ning juhatanud kuni koduväravani. Milline rõõm on vaadata Tema silmadesse ja heita oma kroon tänulikult Tema jalgade ette, siis aga näha Tema väljasirutatud kätes ristinaelte arme, mis jäävad sinna igavese tunnistusena Tema armastusest ja meie päästmise hinnast. Ja siis on seal inimesed, valgetes rüüdes ja palmioksad käes, arvult loendamatud nagu liiv mererannal: seal on lähedasi ja sõpru; on ka neid, kellega oleme vaid põgusalt kokku puutunud; on ka neid, keda me ei tunne ära enne, kui nad ennast tutvustavad; ja hulganisti neid, kellega oleme kohtunud Piibli lehekülgedelt: Peetrus, Nebukadnetsar, Eelija, Eenok. Ja siis on seal sinu ja minu kaitseingel ning loendamatul arvul esindajaid taevastest suguvõsadest, kes on meie võitlustele kaugelt kaasa elanud.

Rõõmsate taaskohtumisteni kord Jumala trooni ees, kuid kuni me veel siin oleme, valime olla tööriistadeks Jumala käes, et üksteist aidata ja kinnitada igal sammul teel taevakoju.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat