Näen erilist Jumala juhtimist

Silmasin kord üht põneva välimusega tütarlast – kikilips ees, roosa pluus seljas ja triibulised püksid jalas. Mõtlesin, et huvitav, millise natuuriga ta küll on. Nüüdseks olen teda rohkem tundma õppinud ning hindan kõrgelt tema abivalmidust ja hoolivat suhtumist kaasinimestesse. Tegu on Viljandist pärit ja kunstikoolis õppiva Katrin Dreilinguga. Et ta oma diplomitöös keskendus Pühakirjadele, palusingi äsja Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud Katrinil oma valikutest ja nende tagamaadest rääkida.

Räägi, mis teemal sa oma lõputöö tegid?

Lõputöö teemaks oli Roland Lõhmuse piiblikogu katalogiseerimine ja Suure Piibli restaureerimine.

Mis ajendas seda teemat valima?

Kooli lõpuks oli ette nähtud diplomitöö. Hakkasin juba varakult sellele mõtlema. Panin paberile kolm ideed. Juhendaja vaatas üle ning otsus langetati Rolandi piiblikogu kasuks. See oli tegelikult n-ö hädaväljapääs, sest olin hakanud mõtlema ühele teisele ideele. Kaks esimest mõtet olid pikema aja jooksul kaalutud, kuid Rolandi piiblikoguga tegelemise idee tuli otse Jumalalt.

Ma polnud sellele pikalt mõelnud ega juurelnud. Selle teemaga tegelema ajendas mind Issand. Nüüd, kui töö on tehtud, näen erilist Jumala juhtimist.

Roland Lõhmusel on suur piiblikogu – mille poolest see Piibel eriline on, mille nüüd restaureerimiseks valisid?

Roland Lõhmuse piiblikogusse kuulub hetkel 213 Piiblit. Kõik need on erilised. Kuid üks oli neist silmapaistvam. Kui esimest korda Rolandi juures olin, näitas ta mulle esmalt Suurt Piiblit. Tegu on suurejoonelise köitega, mille kaaned on meisterlikult dekoreeritud.

Lõputöö käigus oli võimalus külastada üht vanameistrit, kes ütles, et antud Piibli kaaned on valmistanud oma ala meister. Esimese Eesti vabariigi lõpus, kui neid Piibleid köitma hakati, ei olnud palju neid, kes valdasid nii oskuslikku tempeltrükki. Suurt Piiblit trükiti aastatel 1938–1940.

Kahjuks oli üks asjaarmastajast parandaja Rolandi Suurt Piiblit tugevalt kahjustanud. Restaureerimise eesmärgiks sai välja vahetada ebasobivad materjalid ning kasutada kaasaegseid töövõtteid.

Alguses arvasime juhendajaga, et võiks restuareerida kaks Piiblit, kuid Jumal mõjutas õppeprorektorit, kes ütles, et piisab ühest restaureeritavast objektist. Jumal teadis väga hästi, kui palju vaeva on selle ühegagi.

Kas sul on fotosid, kus sa tööhoos oled?

Leidsin Saksa praktika ajast kaks pilti. Üks on albumi lehtedele soonte tegemine. Selleks on suur masin, mida muul ajal kasutatakse tõenäoliselt teiste tööde tarvis. Teine on elektrooniline giljotiin, kus lõikan raamatu ploki servi, Eestis võib nii moodsast masinast ainult unistada.

Need kaks pilti peaksid iseloomustama üsna hästi antud eriala. Raamatute restaureerimise juures on tihti vajalik poognate servi lõigata. Restaureerimisel ei tehta seda masinaga, vaid käsitsi.

Eelmisel aastal käisid Erasmuse kaudu ka vahetusüliõpilasena Saksamaal. Kas see oli ettevalmistus lõputöö tegemiseks?

Õppekava nägi ette kahenädalast praktikat Eestis. Erasmuse programmi kaudu sain olla kolm kuud Saksamaal erialasel praktikal.

Lõputöö tegemisel sai sellest nii takistus kui ka abi edasiminekuks. Näiteks olid sealsed restaureerimise võtted osalt teistsugused kui meil siin Eestis. Seetõttu kogesin lõputööd tehes vastuolusid, mis oleksid võinud olemata olla. Samas oli praktika aluseks iseseisvale tööle. Kuna diplomitöö tegemise juures on ette nähtud vähe juhendatavaid tunde, siis pidin paljuski iseseisvalt töötama. Selle oskuse sain välismaal olles.

Käisin su kaitsmisel ja pean tunnistama, et minu meelest läks sul esinemine väga hästi. Kui tavaline see on, et kunstikooli lõpetaja valib uurimisteemaks kristlusega seotud teema?

Täpse tulemuse teadasaamiseks peaks uurima diplomitöö teemasid aastate lõikes. Võin vaid teha üldise järelduse nende diplomitööde põhjal, mida olen näinud või mille kohta olen lugenud kokkuvõtteid. Aastal 2008 restaureeris üks nahaosakonna diplomant lõputööks mõned perekonna raamatukokku kuuluvad raamatud, mille hulgas oli Piibel. Sellel aastal restaureeris üks maaliosakonna diplomant õigeusu kiriku maale. Arvan, et igal aastal on vähemalt üks teema, mis on seotud kaudselt või otseselt kristlusega. Iseasi, kui palju selle töö teostaja krislusest lugu peab.

Kuidas kaastudengid su teemavalikusse suhtusid?

Tegu on kunstikooliga. See tähendab, et üksteisesse suhtutakse lugupidavalt. Kõik on erinevad, igaühel on oma „kiiks” ja see on kunstimaailmas normaalne. Kedagi ei halvustata selle pärast, et tal on teistest erinevad vaated.

Esimesel õpinguaastal, kui kursusekaaslasi tundma õppisin, tekkisid väikesed vastuolud. Nelja aastaga õppisime üksteist paremini tundma. Kuigi nad ei mõistnud mind ja minu valikuid, ei teinud nad mulle takistusi. Me olime kui üks perekond – kõik isemoodi näo ja teoga.

Võin oletada, et minu diplomitöö teema valik võis olla neile koguni ootuspärane. Olin oma suuna kätte näidanud ja seda võisin Jumala abiga jätkata lõpuni.

Vahetult enne kaitsekõnet tunnistasid, et väike närv on sees. Aga et see on hea, sest siis inimene tajub, et tegelikult on Jumal see, kes juhib olukordi. Millistes olukordades oled kõige eredamalt Jumala ligiolu kogenud?

Alati enne vastutusrikkaid ülesandeid tunnetan vaenlase rünnakut. Ning imestada pole siin midagi. Kuri töötab alati Jumalale vastu, kasutades erinevaid vahendeid. Kaitsekõnet alustades märkasin, et mu parem kõrv on lukus. Tajusin ebaselgelt, kui kõvasti ma räägin. See segas ka keskendumist räägitavale. Ometi usun, et seeme sai külvatud. Kunagi hakkab see inimeste südames idanema, kasvatades kauneid usuvilju.

Ka kriitilistes olukordades tajun eriliselt Taeva juhtimist. Diplomitööd tehes kogesin mitmeid kitsaskohti, millest Taevane Isa mind käekõrval välja tõi. Restaureeritavale Piiblile oli vaja valmistada uued messingist lukkumi osad, sellest võib aru saada kui lukust. Vanad osad olid pruunikad, kuid uued särasid kuldkollaselt. Siin vajasin teadja abi, kuidas muuta messing koledaks. Selgus, et meie kooli metallimees oli kusagil laagris. Kust saada abi? Mulle soovitati minna skulptuuriosakonda. Skulptuuriosakonna maja hoovis oli seltskond noori, kes puurisid ja raiusid. Küsisin neilt, et kas juhendaja on seal. Tõepoolest, juhendaja oli sealsamas. Rääksin talle oma probleemist. Tema küsis vaid, kas mul tikutopsi on. Läksin seda tooma. Kui tagasi jõudsin, oli temal valmis väävlisegu, mis peale määrides oksüdeerub, sest messingis on vaske, mis reageerib väävliga. Tagasi mõeldes imestan, kui imeliselt Jumal selle korraldas. Õige inimene õiges kohas ja vajalikul ajal. Tõenäosus selleks, et kohtuda kriisiolukorras spetsialistiga, on väga väike, kuid koos Jumalaga astudes ei kehti tõenäosus. Abi oli isegi kiirem, kui oleksin osanud paluda.

Kuna Roland elab Pärnus, siis pidin piiblikogu pildistamiseks Pärnusse sõitma. Ühel korral sõitsin Tartusse tagasi naistepäeval. Bussijuht pakkus naistele kommi. Kuigi ma komme ei söö, võtsin pakutu vastu. Mõne aja pärast tundsin südames, et pean sellele bussijuhile kinkima raamatu. Hinges oli võitlus. Ka selles olukorras tundsin Jumala Vaimu ligiolu. Sain kindluse. Tartusse jõudes väljusin viimasena bussist ja kinkisin bussijuhile raamatu. Ta oli küll hämmeldunud, kuid ei keeldunud. See oli julgustav kogemus, kus Jumal kasutas bussijuhi lahkust selleks, et kingiksin talle raamatu.

Jumala juhtimisele mõeldes mõistan veelgi selgemalt, kuidas kõik on ülima täpsusega paigas. Järgin Tema tahet ja alles hiljem tagasi vaadates näen, milleks olid rasked olukorrad vajalikud.

Elukutselt oled nüüd... restauraator? On sul unistusi, milliseid teoseid tulevikus tahaksid restaureerida?

Ei ole. Pigem tunnen, et ma pole täisväärtuslik restauraator. Ma võin seda tööd teha, kuid hingesügavuses olen siiski loominguline inimene. Sellest pole ka hullu, sest paljud restauraatorid tegelevad töö kõrvalt loominguga. Restaureerimine pigem rahustab ja tasakaalustab tormakust. Loominguks on tingimused piiratud, nii on vajalik eneseväljandamiseks tegeleda millegagi, kus pole etteantud kindlat objekti.

Katrin lõpetas oma kaitsekõne suurima tänuga Loojale, kes on meile kõigile kinkinud tervist ja jõudu.