Kogemuste kotike: juuni 2010

Avaldatud 23.9.2010, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Seekordsesse kotikesse olen kogunud jälle leidmise lugusid. Mõnele tunduvad need sellised tähtsusetud lood ja vahel ikka kuulen kusagilt, et väikeste asjadega ei tohi Jumalat tülitada. Kui meie kogemus Jumalaga suhtlemisel piirdubki ainult millegi kadunu leidmisega, siis on asjad ehk tõesti paigast ära, aga neil pisikestel leidmise kogemustel on vahel väga tõsine vaimulik õppetund juures. Mina imetlen neil puhkudel alati Jumala armastuse suurust, mis küünib minu väikese elu väikeste pisiasjadeni ja seda pealegi nii südantpuudutaval viisil. Ja siis mõtlen ma jälle, et kui mul on kodus mõni asi kadunud, kellelt ma kõigepaelt küsin? Eks ikka neilt, kellega ma koos elan, eelkõige oma pere liikmeilt. Ja siit järgmine küsimus: kas Issand pole mitte ütelnud, et Tema tahab oma eluaseme meie südamesse teha? Veel lähemale kui meie koju, otse minu südamesse – saades nii mulle lähedasemaks kaaslaseks kui kõik maised kaaslased? Ja tõeliselt lähedase kaaslasega räägitakse ju kõigest? Ja palutakse abi kõigeks?

Ühe sellise olukorra tunnistajaks olin Tallinna kirikus just enne ülestõusmispüha jumalateenistuse algust. Minu juurde astus meie koguduse eakas, kuid hästi tegus õde Maimu, kes on väga aktiivselt kaasatud evangeeliumikuulutamise töösse kirjandusevangelismi kaudu. Kuna ta teab, et ka mina kasutan igapäevatöös arvutit, palus ta minult abi ühe programmi installeerimiseks oma sülearvutisse. Mina ei osanud ja juhatasin ta edasi päris „juhuslikult“ ees pingis istuva Harly juurde. Tavaliselt on Harly rõdul helipuldi taga. Peale jumalateenistust koju sõites rääkis Harly mulle, et keegi oli imeliselt tema juurde juhtinud selle arvutiprobleemiga õe, kuna tema olevat üks vähestest, kes sellesse arvutitüüpi üldse midagi paigaldada suudab. Kogu olukorra tehnilised terminid jätan teadlikult nimetamata, aga Harly oli väga õnnelik, et ta oli parajasti kohal siis, kui tema abi vajati ja et ta sai usukaaslast tema mures aidata. Issand oli juhatanud abivajaja abiandja juurde ja tänu Talle selle eest! Ja jõudu ja juhtimist Maimule leidmaks neid Jumala jaoks hetkel kadunud inimesi just samuti nagu ta leidis oma arvutiprobleemi parandamiseks Harly!

Järgneva kadunud drahmiraha leidmisele sarnase loo Jumala hoolitsusest saatis Ella.

Külastasin järjekordselt oma hooldusravihaiglas ravil olevat venda. Enne tema palatisse sisenemist käisin ka tualettruumis. Veetsin venna juures mitu tundi. Kuna ta on pime, kirjeldasin alati kõike, mis tema ümber oli peale eelmist külastust muutunud, määrisin ka tema lamamisest väsinud liikmeid, söötsin teda ja lugesin talle ette loo vaimuliku sisuga ajakirjast. Valmistudes sealt palatist lahkuma, hakkasin otsima oma garderoobinumbrit, aga ei leidnud. Otsisin käekoti mitu korda läbi – numbrit seal ei olnud. Läksin garderoobi uurima, kas ehk keegi pole numbrit sinna toonud, aga ei olnud. Koos garderoobitöötajaga otsisime uuesti palatist – aga ei midagi. Olin valmis kadunud numbri kinni maksma, aga sedagi ei tahetud. Kuna olen selle haigla sagedane külastaja, andis garderoobitöötaja mu riided kätte ja lubas numbriküsimuse järgmine kord ära lahendada. Samal ajal, kui mina mantlit selga panin, sisenes garderoobi veel üks haiglakülastaja ja jäi meie omavahelist juttu kuulama. Siis võttis ta oma taskust numbri 19 ja ulatas mulle, öeldes, et oli selle tualetist kraanikausi ääre pealt leidnud. Olin selle sinna jätnud enam kui kaks tundi tagasi ja inimene, kes selle leidis, astus nüüd garderoobi täpselt minuga samal ajal. Minu mure sai lahendatud! Kuidas küll Issand teab meie pisimuresid, milles me ikka Tema abi vajame! Tema on kõikväeline! Tänu ja kiitus Tema pühale nimele!

Ps 139:4–6: „Sest ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis Sa, Jehoova, tead selle kõik ära! Tagant ja eest Sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale! See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu!“

Ella Tust

Mina arvan, et oma Issandaga lähedases osaduses elamine sisaldab endas ka selliseid kogemusi. Sest kui ollakse lähedases suhtes, siis jagatakse üksteisega kõike ja aidatakse üksteist kõiges. Ja saadakse üksteise plaanidest ja mõtetest osa. Isegi kadunud garderoobinumber on piisavalt tähtis, et selle otsimisel ja leidmisel mind aidata. Meenutame tekste Pühakirjas, kus räägitakse juuksekarvadest, mis on ära leotud. Selline Jumal on meil! Ja kui siis kadunud ei ole mõni väike asi, vaid Jumalale kallis inimene, siis pöördume seda suurema innuga armastava Sõbra poole ja palume, et Tema, kes üksi saab ja tahab südameid muuta ning kadunuid leida, teeks oma imelist tööd ja juhataks meidki sellest tööst osa võtma. Ja leidmisrõõmust osa saama.

Mulle meenub üks ammune ilus kogemus, mis on seotud kadunud võtmetega. Olime ühel hingamispäeval perega looduses, seekord Rannamõisa panga lähistel. Olime pika tee maha kõndinud, ilusat ilma ning loodust nautinud ja jõudsime auto juurde tagasi. Siis avastas meie issi, et auto võtmed on taskust kadunud ja pole ka teist võtmekimpu ametiauto võtmetega. Otsustasime, et issi läheb Indrekuga koos võtmeid otsima ja meie Siiriga hakkame palvetama, et Taevaisa juhiks neid võtmete juurde. See oli peaaegu võrdne nõela otsimisega heinakuhjast. Meie poolt läbitud tee pikkus oli umbes 6 kilomeetrit ja võtmed võisid olla iga sentimeetri peal sellel teel, millest suure osa moodustasid liiv ja kivid. Ja nad leidsid need võtmed suurema vaevata üles – mõlemad kimbud. Võtmed olid ühe kivi ääre all maas liiva sees, kuhu nad issi taskust olid kukkunud, kui ta lastega merekaldal lutsu viskas. Keegi oleks võinud tuisates sama teed käia ja võtmed oleksid mattunud liivakihi alla või saanud liiva sisse vajutatud. Loomulikult olime Taevaisale juhtimise ja võtmete hoidmise eest väga tänulikud.

Selle loo peale mõeldes leidsin toreda vaimuliku paralleeli: kui oled midagi kaotanud, mine tuldud teed mööda tagasi ja sa leiad kaotatu. Niiviisi võime õhtupalves päevale tagasi mõeldes mõttes käidud päevatee läbi käia ja me leiame need kohad ja olukorrad, kus me kaotasime sideme meie kõrval käiva taevase Sõbraga, leiame üles ka need teelahkmed, kus me valet teeharu valides umbteele sattusime. Ja me leiame võtme, mis avab ukse edasiminemiseks. Kaotatud võtit (või muud kaotatud asja) ei leia me edasi astudes (sest seal pole me veel olnud), vaid tagasi minnes. Sama juhtus Maarja ja Joosepiga Piibli päevadel – kui nad olid Jeesuse kaotanud, tuli tagasi minna sinna, kus nad Ta kaotasid. Ameerika Ühendriikide kunagine president Woodrow Wilson ütles kord: „Kui sa oled lugenud Piiblit, siis sa tead, et see on Jumala Sõna, sest see on olnud sulle võtmeks sinu oma südamesse, sinu õnne ja sinu kohuse juurde.“ Seda mõtet laiendades on Piibli näol tegemist võtmega paljude olukordade avamiseks ja mõistmiseks, nii et kui sinu Piibel on kusagil kaugemal kui käeulatuses ja selles kirjutatu hakkab unustusehõlma vajuma, on sul nüüd põhjust kadunud võtit otsima minna.

Kinnise ukse taga seismist võib võrrelda olukorraga, mida me lahendada ei oska: nii nagu meil pole võtit, et ust avada, nii ei oska me vahel olukordi lahendada. Kord eelmisel kevadel otsustasin ma sõita Pereraadio Tallinna stuudiosse järjejuttu salvestama, tookord oli tegu „Eeva lauluga“. Kui ma teisest linnaotsast olin kohale sõitnud, selgus, et minu jaoks esimest korda olid Tehnika tänava maja kõik väravad lukus. Mul olid maja võtmed, aga nendest polnud värava juures abi. Korra tuli ka selline mõte pähe, et kui Taevaisa teadis, et väravad on lukus, miks Ta siis mul üldse lasi siia kohale sõita. Selle mõtte peletasin eemale, sest see mind lukustatud väravast sisse ei aidanud. Hakkasin palvetama ja ütlesin midagi sellist: kallis Taevaisa, kui on olemas mingi võimalus siit väravast sisse saada ja kui Sa tahad seda, siis anna see võimalus mulle teada. Otsekohe meenus mulle sügisene kohtumine tuntud raadiohääle Lauri Beekmanniga ja see, kuidas ta andis mulle kimbu võtmeid – väidetavalt Pereraadio omi. Tol ajal oli Tallinna stuudio sama maja esimesel korrusel ühes toas, nüüd aga olid uued stuudiod teisel korrusel. Kui uued stuudiod valmis said, leidsin mina, et seda Lauri antud vana võtmekimpu mul enam tarvis ei lähe. Olin valmis seda prügikasti viskama, kuid miski pidurdas mind tookord ja ma puistasin peotäie lahtisi võtmeid koti põhja. See kõik meenus mulle nüüd palvetades äkitselt nii selgesti ja ma sobrasin oma kotis ning leidsin kusagilt sahtlinurgast selle peotäie võtmeid. Läksin nendega katsetama ja esimene neist võtmeist osutus väravavõtmeks. Olin väga rõõmus sellise juhtimise üle. Nii et siitki vaimulik õppetund: ära mine ära, kui uks on lukus, vaid palu võtit – ja seda igas mõttes.

Kord hingamispäevakooli noorteklassis piibliuurimist juhatades kuulsin Marleenilt meie tollase materjali kinnituseks toreda kogemuse, mida palusin tal ka Meie Aja lugejatega jagada. Seegi lugu on kaudselt seotud leidmisega.

Pole midagi põnevamat kui reisida erinevates maades. Meie perel oli eelmine suvi planeeritud nii, et mina ema ja vennaga pidime sõitma Ameerikasse sugulastele külla ja isa minu õega pidid jääma Eestisse.

Selleks, et alustada lennureisi Ameerikasse, pidime kõigepealt sõitma Soome ja terve pere tahtis kaasa tulla, et kaugemalesõitjad ära saata. Asjad olid pakitud, kohvrid autosse paigutatud, jäi veel 15 minutit, et sõitu alustada kõigepealt siis sadamasse. Vahepeal tuli veel paar sõpra, kes meie juures olid jaaniööd veetnud, bussipeatusesse autoga ära visata ja meie pere sõit oleks võinud alata. Kõik oleks võinudki nii olla... aga vahepeal juhtus midagi. Saime ühe kogemuse võrra rikkamaks ja veendusime, et kõik meie elu on Jumala kätes ja ükskõik, mis ka ei juhtuks, on meil võimalik alati Tema peale loota ja mina sain kaasa sellest kogemusest veel kindlama teadmise, et Tema korraldab ikkagi kõik hästi.

Sõbrad sai bussipeatusesse ära viidud, meie pere hakkas auto peale minema, kui isa avastas, et tema rahakott koos raha ja dokumentidega oli kadunud. See oli äsja olnud tema taskus, aga nüüd seda enam ei olnud. Otsisime siis maja läbi, sest ilma dokumentide ja rahata välismaale ei sõida. Lennupiletid ja ema raha olid küll olemas, aga meil oli tarvis Soome jõuda, sest lennuk pidi väljuma sealt ning autodokumendid, millega pidime Soome sõitma, olid kadunud rahakotis ja laeva peale minna või sõitmist alustada ilma nendeta ei saanud.

No muidugi terve pere ju teadis, et Jumalalt võib abi paluda, aga usku oli ikka liiga vähe. Palusime kõik, kuidas oskasime, aga ikkagi isa pani kinni pangakaardid, tõstsime asjad teise autosse ja tegime raske otsuse, et mu õde jääb koju ja ei tule kaasa Soome, et saata meid lennukile. Teine auto oli nii väike, et ei oleks mahutanud 5 inimest ja neli suurt kohvrit. Oli juba nuttu ja pisaraid ja paanikat, sest selline kahtlane tunne tekkis – miks niisugune asi pidi juhtuma, inimlikult hakkas tunduma, et kui juba reisi algus on nii hull, mis siis edasi küll juhtuma hakkab. Midagi muud ei osanud teha ka. Ema keeras just maja ust lukku, kui kõik pöördus hoopis teiseks. Meie värava ette sõitis juhuslik võõras auto. Sealt autost välja astunud naine küsis: “Kas teil on midagi kadunud?“ Loomulikult oli meil midagi kadunud – rahakott tähtsate dokumentidega.

Rahakott oli ilmselt autost välja kukkunud sellel hetkel, kui isa meie sõpru bussipeatusesse viis ja nad autost välja astusid. Rahakott oli leitud suure tänava ääres bussipeatuse lähistelt, aga rahakotis ei olnud ühtegi viidet meie elukoha kohta, sest meie pere sissekirjutus on hoopis teisel aadressil ehk siis võõral oli võimatu leida meie kodu. Kuidas need inimesed meid leidsid praktiliselt 15 minutiga, selle aja jooksul, kui meie oma pakid teise autosse ümber pakkisime ja mõned rasked otsused pidime langetama?

Jumal teadis, kus me elame, mida me vajame ja juhatas neid võõraid inimesi leidma meie rahakotti ja kuidagi välja uurima, kuhu rahakott toimetada, ja mõjutas nende inimeste südant, et neil ei tekkinud himu isegi meie raha järele, mis oli juba nende käes ja oleks võinud sinna jäädagi. Küsisime küll, kuidas nad meid leidsid, aga millegipärast läks see vastus kõigil pereliikmetel kõrvust mööda. Ja ongi parem, sest Jumala juures ei peagi kõiki asju saama ära seletada, peame vaid uskuma Temasse. Jumal saab korraldada olukordi, meie peame Teda lihtsalt usaldama.

Marleen Lobjakas

Jäägu siit siis kõlama mõte, et Jumal saab kõiki olukordi korraldada, korraldada nii nagu me ei oska aimata ega mõista. Olgu siis tegemist suurte või väikeste asjadega. Ja ega me alati ei saagi aru, milline asi on suur ja milline väike. Ja kas juuksekarv on suur või väike, et Jumal needki kokku loeb? Kindel on see, et me oleme Talle kallid – sellest tunnistavad kõik meie kogemused Temaga ja sellest tunnistab see, et Ta andis oma elu meie eest.

„Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?“ (Rm 8:32) 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat