Kogemuste kotike: mai 2010

Avaldatud 31.8.2010, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Paljud meist on kindlasti lugenud, kuidas jüngrid olid enne nelipühi koos ja ootasid „Isa tõotust“, mille all mõisteti Jeesuse poolt lubatud Trööstija tulekut. Trööstija pidi tulema Jeesuse asemel, kelle seltskonna nad olid Tema taevaminemise tõttu kaotanud. Ja nii nad siis olid koos, palvetasid, lahendasid omavahelisi arusaamatusi, palusid andeks ja andsid andeks – tegid kõik selleks, et tõotatud kingitusele enda sees ruumi teha. Ja nelipühipäeval tuli Jumala Vaim väärilise Jeesuse kroonimise kingitusena Isalt võimsasti ja külluslikult nende peale. Jeesus tuli Püha Vaimu läbi igasse südamesse, kus Temale ruumi oli valmistatud. Oli Ta ju rääkinud Püha Vaimu tulekust ja samas öelnud: „Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde“ (Jh 14:18).

Seda võimsat tulekut on võrreldud tule ja vihmaga. Kuis kas me suudame ette kujutada olukorda, kus rahvas närtsinud taimedena palub põua ajal vihma ja kui see vihm siis tuleb, siis tõmmatakse vihmavarjud pea kohale lahti. Keegi on kusagil vaimulikus kirjanduses sellise võrdluse toonud. Teisalt teame, et looduses on madalates kohtades alati vett ja ei ole mõeldav, et vesi koguneb kusagile kõrgele mäe otsa ega voola sealt alla madalamasse kohta. Ning veel kolmas näide trollibussist, mis ei taha sõita, kui tema „sarved“ pole elektriliini küljes. Kaasamõtlev lugeja on küllap eelnevates võrdkujudes juba ära tundnud mõned Püha Vaimu vastuvõtmise tingimused: igatsuse selle taevase Külalise kohalolu järele ja soovi teha Talle ruumi; alandlikkuse Tema vastuvõtmiseks ja oma jõuetuse ning Temaga ühenduses olemise väe ära tundmise. Ja siia juurde veel Jeesuse sõnad Lk 11:13: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.”

Tänased kogemused on ka seotud otseselt Püha Vaimu juhtimisele kuuletumisega. Kuuletudes sellele vaiksele häälele oma sees, mida Eelijagi omal ajal kuulis, võime me Jumala tööriistadena paljude inimeste elus suureks lohutuseks ja abiks olla.

Minu kogemused pärinevad ajast, kui me koos kalli abikaasaga (pastor Endel Daniel) töötasime otseselt misjonitöös. Meie esimeseks misjonipõlluks oli tolleaegne Paide rajoon. Tahan väga kõigile rõhutada, et me oleksime väga tähelepanelikud Püha Vaimu hääle suhtes ja paneksime Tema nõuandeid tähele. See lugu juhtus umbes 1967. aastal. Kusagil Koigi lähedal elas kaks Narvast pärit koguduse õde: õde Magus, kes elas üksinda väikeses majakeses, ja õde Parem, kes elas oma tütre peres. Käisime sageli õde Magusat abistamas ja sõitsime tavaliselt tagasiteel ka õde Parema juurest läbi. Liikumisvahendiks oli meil väike mootorratas KOVROVETS, kus minu abikaasa Endel istus juhirollis ja mina tagaistmel.

Ühel kevadisel külastusel aitasime õde Magusal herneid maha panna. Meenub äärmine täpsus, mida see õde armastas: hernepeenra laius pidi olema täpselt antud mõõdu järgi, kuhu tuli panna neli rida herneid, kusjuures iga rea vahe laiuse jaoks oli mõõdupulk ja iga herne vahekaugus järgmisest hernest pidi olema oma mõõdupulga järgi. Kuna meil läks selle töö tegemise juures kauem aega, kui olime arvestanud, arvas Endel, et seekord me õde Parema juurest läbi sõita ei jõua. Küll teinekord jõuab …

Kui olime lähenemas teeotsale, kust tee keeras õde Parema juurde, sai Endel tunnetuse, et peab ikkagi sellele teele keerama. Otsekui inimese häälega ütles keegi talle otse kõrva: „Pööra paremale!“ Endel aga ütles vastu: „Ei, olen täna väsinud, lähen homme!“

Järgmisel hommikul helises uksekell ja lävel seisis õde Parema tütar, kes tõi ema surmasõnumi. Ta rääkis, kuidas ema oli istunud mitu tundi akna all ja oodanud vend Danieli. Öösel oli vana naine surnud. Ja siis sealsamas rääkis Endel sellest imelikust sisetundest ja „kahekõnest“ selle tundmatu häälega. Ma tean, et Endel on mitmel korral ka oma jutlustes meenutanud seda kurba kogemust oma elus, kus ta ei kuuletunud Püha Vaimu häälele.

Mõni aeg hiljem, kuid arvatavasti samal aastal juhtus teinegi mulle eredalt meelde jäänud lugu Püha vaimu juhtimisele kuuletumisest. Mina pesin parajasti pesu oma praeguseks ajaks lootusetult vanaaegse pesumasinaga „Riga“, mille jaoks tuli vesi eraldi potis soojendada. Keset pesemist tabas mind väga suur rahutus ja oli selline tunne, et peaksime Pärnusse sõitma. Kuidas ma ka ei püüdnud sellest rahutusetundest lahti saada, see läks üha suuremaks. Lõpuks rääkisin Endlile. Meil oli veel mõlemal meeles kogemus õde Parema juhtumiga ja Endel ütles, et sõidame siis Pärnusse. Pärnus elasid Endli ema, õde ja vend – seal aga oli kõik korras ja rahulik. Siis läksime minu sugulasi vaatama. Ühe minu sugulase abikaasa avas ukse ja jäi soolasambana meid vaatama ning küsis viimaks: „Kuidas te teadsite … kes teid täna siia saatis?“ Meie teadsime, kes meid saatis. Armuline Isa taevas, kes igast inimesest hoolib. Saime olla minu sugulasele suureks toeks ja abiks raskes olukorras, mille üksikasju ma ei kirjuta. Ütlen vaid kokkuvõtlikult, et see oli hädasolija jaoks tõeline Jumala abi ja julgustus. Tänu Taevaisale imelise juhtimise eest!

Luule Daniel

Kui kallis õde Luule Daniel kirjutas oma tunnistuses, kuidas tema käest küsiti: „Kes teid täna siia saatis?“, siis minagi olen sama kogenud. Mul on üks hea sõber, kellega me oleme usuasjade üle arutanud juba 21 aastat (just nii kaua olen mina olnud Jumala laps). On olnud aegu, kus me oleme suhelnud tihedamalt ja neidki aegu, kus me pole eriti suhelnud. Lihtsalt vahel olen tundnud, et ta ei vajanud mingil perioodil meie lähedast suhtlemist, sest see, mida mina koos Jumalaga läbi elasin, oli talle justkui noomituseks. Kõige imelisem kogu selle sõprussuhte juures on aga see, et siis, kui temal on raske olnud ja ta on tundnud ennast üksildase ja õnnetuna, helistan mina alati äkki temale – see on just nii nagu Luule tunnistas, et äkki on ta mul südamel ja süda on rahutu ja nii ma siis võtangi telefonitoru ja kuulen tavaliselt midagi sellist: „Kust sa teadsid, et mul täna nii raske on?“ Ma olen ikka vastanud, et ega ma ei teadnudki, aga armastav Isa taevas teab ja Tema armastab sind. Ühel korral oli ta kaotanud lähedase inimese, kes oli endalt ise elu võtnud ja sattunud lisaks veel ka selle lähedase inimese sugulaste süüdistuste ohvriks, ja jällegi andis Taevaisa märku talle helistada ja mul polnud helistades aimugi sellest, millise ahastuse keskele ma kohe sattun. Aga Taevaisa teadis ja me kõik võime kõigis ootamatutes olukordades Tema tarkuse ja juhtimise peale loota. Tänu Jumalale, kes juhatas ja just õiged sõnad suhu andis. Olgem siis meiegi väikese Saamueli sarnaselt kuulmas, kui Issand kutsub. Hoiame oma usukõrvad ikka Jumala lainel ja kuuletume Talle.

Nelipühi on tuntud ka „keeltepäevana“, sest siis andis Jumal oma lastele võime kõnelda neile tundmatuid keeli ja kõik see paljurahvuseline seltskond seal Jeruusalemmas kuulis jüngreid rääkimas Jumala pühi asju nende oma keelemurdeis. Ikka selleks, et imeline sõnum Jumala armastusest ja päästest võiks võimalikult ruttu ja võimalikult kaugele levida. Jumal valmistab meidki täna meid ees ootavate ülesannete jaoks ja me kogeme Tema imelist abi meie ettevalmistamisel.

Järgneva Marta Danieli (neiupõlve nimega Marta-Eliise Rabba) tunnistuse on helilindilt Meie Aja jaoks ära kirjutanud samuti Luule Daniel:

1920. aasta Eesti liidu konverentsil otsustati mind saata Taanimaale misjonikooli. Sügisel sõitsingi Skodsborgi. Kool oli juba alanud, aga taani keel oli mulle võõras. Olin oma õpingute pärast väga suures mures. Ühel päeval, kui kõik õpilased olid klassis ja mina üksi toas, langesin ma põlvedele ja palusin väga südamest Jumala poole. Tänan Jumalat selle kalli eesõiguse eest, et tohin siin misjonikoolis olla, „aga Sa näed, et päevad mööduvad ja ma ei jõua oma õppimisega edasi. Armas Jumal, tee mu mõistus lahti, aita mind seda keelt mõista. Ja kui sünnib see hirmus asi, et ma Sinust peaksin ära langema, siis palun, võta tagasi see taani keel minult ära.“

See palve oli tulnud väga südamest ja oli tõesti julge palve. Palvest üles tõustes oli südames suur rahu. Enne palvesse jäämist oli mu kooli õpik avatult lauale jäänud. Ma võtsin selle ja hakkasin sealt lugema. Ma ehmusin! Lugedes seda leidsin, kui kerge on nüüd lugeda ja mõista ja meelde jätta! Sellest päevast alates muutus taani keele õppimine nii kergeks ja kõik jäi meelde. Minu osa oli ikka õppida, aga Jumala osa oli seda mulle meelde jäädvustada. Ja sellest päevast alates oli taani keele õppimine tõeline nauding. Jumala õnnistus oli nii silmapaistev.

Me elasime kolme õega koos ühes toas. Üks neist õdedest oli taanlanna, endine kooliõpetaja, nüüdne pensionär, tema andis mulle palju abi, tehes minuga etteütlusi ja mind õpetades. Seda keelt ei saanud ma ühekorraga mõistma – mul tuli teha oma osa ja Jumal õnnistas sellist õppimist. See keel on mul tänaseni olemas (78-aastaselt). Jumal ei ole seda minult ära võtnud nüüd juba 56 aastat. Jah, kiitus Jumalale, kes on palvetekuulja Jumal!“

Marta Daniel (helisalvestiselt üles kirjutanud Luule Daniel)

Olen kuulnud vanemate õdede-vendade tunnistusi selle kohta, kuidas Jumal hiljem õde Marta Danieli tõlgina kasutas, kui kellelegi oli tarvis midagi taani keelde või taani keelest tõlkida. Siit meile kõigile üleskutse osaleda Jumala treeningprogrammis, kus Tema meid treenib ja õpetab just selle osa jaoks, kus Ta meid tahab kasutada oma imelisest päästest kuulutamisel ja üldiselt selleks, et oma kaaslaste elu ilusamaks muuta.

Selle ilusamaks muutmisega seoses meenub mulle, kuidas ma kord aastaid tagasi jälgisin Pirita rannas ühte pirukamüüjat. See vanem vene mees käis mööda randa edasi-tagasi, suur termoskott üle õla, ja müüs kuumi tšeburekke. Samal ajal kui ta inimestele tšeburekke müüs, jagas ta ka kõigile ostjaile ja muudele inimestele tema läheduses häid soove. Meie kristlastena ütleksime, et ta õnnistas kõiki enda ümber. Ehkki need tema soovid polnud otseselt kristlikud, soovis ta head just nii, nagu ta oskas ja see muutis inimesed tema ümber rõõmsateks. Kuulasin seda päris tükk aega ja mõtlesin, kui hea tal endal olla oli, kui ta sai teistele head soovida. Ja see pole ju ometi raske. Tegin otsuse, et püüan kõigile inimestele, kellega mina oma töö juures ja muidu ka kokku puutun, soovida midagi head ja märgata nende juures midagi head. Ma nägin, kui palju rõõmu see inimestele valmistas – ma ei saanud alati öelda kristlikke õnnistussõnu, sest neid poleks ehk mõistetud –, kuid ma sain ometi õnnistada. Ja aidata inimesel astuda järgmised sammud rõõmsamana ja julgemana. Püha Vaimu nimetatakse vahel ka Rõõmustajaks, sest kui Tema meie ellu tuleb, toob Ta endaga kaasa rõõmu, mida mitte keegi meilt ära võtta ei saa. Aga me võime seda rõõmu jagada ja rahvatarkus ütleb, et rõõm kasvab jagades.

Kui me palume, siis Jeesus tuleb ja teeb meie elu tõeliselt elamisväärseks. Ja juhib meid sinna, kus igatsetakse Päästja järele. Üks õde rääkis mulle kunagi ammu loo sellest, kuidas ta käis tihti ühte haiget vanakest vaatamas ja kuidas ta selle vanakese pärast sageli Jumalat palus. Kord ütles see vanake talle: „Täna sa ei tulnud üksi!“ Õe ennastsalgav armastus oli selle vanakese surma palge ees tuttavaks teinud Temaga, kes oli alati olnud õega kaasas ja kes soovis jääda ka selle vana inimese koju ja südamesse.

Soovin ka Sulle, hea lugeja, igatsust selle imelise Rõõmustaja kohaloleku järele Sinu elus. Ta ootab Sinu kutset, et võiksite koos edasi minna – koos Rõõmustajaga jagama rõõmu päästest! Ja et inimesed sinugi ümber võiksid Sind vastu võtta sõnadega: „Sa ei tulnud üksi!“  

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat