Kuidas saan Jumala töös kasulik olla?

Avaldatud 26.7.2010, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

On laupäeva hommik. Seekord sõidan koos oma isa ja ühe koguduseõega Kundasse, kohalikele adventistidele külla. Seal ei ole küll palju inimesi, ent õhustik on soe ja sõbralik. Jumalateenistus toimub Kunda linnas ühes üürikorteris.

Nagu tavaks on kujunenud, alustatakse kogunemist ühislauluga a capellas ning pärast alguspalvet toimub õppetükitund Augusta Tani eestvedamisel. Seejärel on lühike jutlus, mille peab mu isa Aare. Ta käib Kundas regulaarselt, kord kuus. Sealses õppetükitunnis osaleda ja jutlusest aru saada aitab mul Tamara, kes meiega Rakverest kaasa tuli. Nimelt kõnelevad kõik sealsed koguduseliikmed emakeelena vene keelt ja nii on see seal ka üldiseks suhtluskeeleks.

Nagu mainitud, õppetükitundi juhatab Augusta. Teda võibki nimetada Kunda grupi eestvedajaks ja juhiks. Side Kundaga tekkis tal eelmise sajandi lõpus. Olles koguduseliige, tundis ta, et tahaks Jumala töös kuidagi kasulik olla. Küsis siis tookord, kas Rakveres koristajat on vaja. Koristaja oli olemas. Siis mõtles, mida veel võiks teiste heaks teha. Tasapisi läksid mõtted millegipärast Kundale. Seal oli tarvis misjonitöölist.

Pärast jumalateenistust jäi Augusta tavaliselt oma lapselast Kaiet ootama, kellel oli veel kooriharjutus. Augusta kasutas seda aega Piibli lugemiseks. Kord avanes talle Apostlite tegude 16. peatükk, kus seisab makedoonlase kutse: “Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!” See salm ja veel mitmed teised olukorrad julgustasid Augustat minema Kundasse misjonitööle. Nii ta koliski Kundasse, et saada sealsete inimestega parem kontakt.

Kontakti Kunda inimestega on otsitud ka seminaride abil. Augusta toob näite, et kui pastor David Nõmmik viis seal 1998. aastal läbi seminari, oli huvilisi esialgu 73. Sealhulgas nii täiskasvanud kui ka lapsed. Seminari käis lõpuni 28 inimest ja neist kuus ka ristiti. Tänaseks on alles jäänud kaks inimest – Elfriida Larina ja Ivan Kidanov, koos kellega ka seekord Kundas Piiblit õppisime. Augusta märkmikus on kirjas täpsed arvud inimeste hulga ja eraldi ka eestlaste-venelaste suhtarvu kohta. Ta räägib veel paljudest inimestest, kellel on olnud sügavam huvi piiblitõdede vastu ning kes võinuksid olla Kunda grupi liikmed. Ent elu on nagu ta on, kes kolis pensionäripõlves välismaale lapse juurde elama, kes haigestus vähki ja suri.

Põgenemine

Sama põhjalikku ja faktipõhist ülevaadet oma suguvõsa ja päritolu kohta Augustal aga ei ole. Küsimuse peale, kes ta rahvuselt on, vastab Augusta minu üllatuseks, et soomlane. Seejärel täpsustab, et terve lapsepõlve arvati ta olevat soomlane. Ja seetõttu kiusati ja mõnitati ka koolis, just õpetajate ja juhtkonna poolt. Ta täpsustab, et kui 1939. aastal puhkes Talvesõda, muutus venelaste suhtumine soomlastesse. Seda kasutati Venemaal sõimusõnana. Ja nii suhtuti temasse kui rahvavaenlase tütresse. Augusta ema oli rahvuselt venelane, isa tegeliku päritolu kohta sai tütar infot alles aastakümneid hiljem, täiskasvanueas. Tuli välja, et Augusta isa oli hoopis lätlane. Nii on ka Augusta dokumentide järgi hoopis lätlane.

Augusta ei olnud veel kaheaastanegi, kui tema vanemad represseeriti. Oma emast mäletab ta niipalju, et ema oli pidevalt tööl ja tema lasteaias, ka öösiti. Mõnikord jäi Augusta isegi nädalavahetusteks lasteaeda, siis kui kõik teised lapsed ja töötajad läksid koju. Aga ükskord ema enam talle lasteaeda järele ei tulnudki... Pärast seda Augusta oma emast enam midagi ei kuulnud. Nelja-aastasena peitis Augusta end lasteaia hoovis lillepeenra taha ja põgenes sealt. Väikese lapsena läbis ta pika tee oma sugulase või tuttava juurde, kelle juures emaga oli kunagi käidud. Too inimene andis tüdruku lastekodusse.

Augusta tõdeb, et tundis end täiesti üksikuna. Polnud ühtegi lähedast inimest – ei sugulast ega tuttavat. Hiljem püüdis ta saada kontakti emaga, kirjutas Ivanovski oblastisse, ent mingit infot tema kohta saada ei õnnestunud. Samuti kirjutas ta Lätisse, lootuses, et ehk keegi isapoolsest suguvõsast tunneb ta perekonnanime järgi ära. Lätis oli aga Ionani-nimelisi inimesi palju ning see fakt toodi ka põhjuseks, miks sealne ametkond isegi ei üritanud Augusta sugulasi üles leida.

Meie Isa palve

Küsimuse peale, millal oli tema esimene kokkupuude kristlusega, vastab Augusta, et lastekodus. Seal olnud üks 80ndates eluaastates vanamees, kellele nad süüa andsid. Ja too mees kutsus Augustat koos teiste lastega endale koju külla. Lapsed märkasid omapäraseid pilte seinal ja küsisid nende kohta. Mees rääkis siis lastele ikoonidest ja Meie Isa palvest. See mees dikteeris lastele Meie Isa palve ette ja lapsed kirjutasid selle endale üles. Mees käskis neil palve pähe õppida ja andis ka ristid kaela. Kui aga lastekodu direktor viie lapse kaelas risti märkas, kutsus nad rivi ette ja tõmbas neil ristid kaelast.

Koole pidi Augusta ja mõned teisedki lapsed vahetama korduvalt, ikka seetõttu, et juhtkonna silmis oli märk küljes: rahvavaenlase laps. Ja üheksas klass jäigi Augustal seetõttu pooleli, et ei lastud lõpetada. Koolist väljaviskamise põhjenduseks toodi päritolu. Nii pidi Augusta kolima ühiselamusse ja tööle minema, paralleelselt jätkas ta õpinguid ka õhtukoolis. Lastekodust lahkudes moodustasid tema maise varanduse kaks kleiti, jalanõud, aluspesu, voodipesu, mantel ja natuke raha. Lisaks anti kohver, kuhu need asjad panna.

Edasi läks Augusta polütehnilisse instituuti raadiotehnikat õppima. Eriala valis ta selle järgi, kus kõige rohkem stipendiumi sai. Kaks aastat ta ka valitud erialal õppis. Tegelikult tahtis ta minna üle pedagoogikat õppima, aga mõtteks see jäigi.

Järgmine olulisem verstapost Augusta isiklikus elus oli abielu ukrainlasega. Paraku nimetab Augusta seda eluperioodi kurvaks leheküljeks oma elus. Abikaasa jõi palju ja oli vägivaldne. Neil sündis ka poeg, kes täiskasvanuna Venemaale tagasi siirdus ja seal praegugi oma perega elab. Eestisse sattus Augusta oma mehe ja tollal aastase pojaga tööpuuduse tõttu, siin pakuti tööd. Augusta lisab, et Eestis läks abikaasa peagi ta juurest ära ning suri noorelt.

Kas lähme?

Peale poja on Augustal ka kolm tütart. Need on teisest abielust. Eestlasest kraanamees Richard Taniga. Augusta ise ütleb, et rahvuslik taust motiveeris teda oma lastega vene keeles suhtlema. Laste huvides, et nemad oskaksid vene keelt. Augusta sõnul on tal abikaasa Richardiga sarnane minevik – ka mehe vanemad represseeriti. Richardi usklik vanaema olevat Augustat nähes öelnud, et Augusta kindlasti tuleb Jumala juurde. Tookord Augusta eesti keelt ei mõistnud, ent hiljem abikaasa meenutas talle seda seika.

Aga enne, kui Augusta Jumala lapseks sai, sattus ta hoopis Saatana mõju alla. Oli raamatuid, mis huvi pakkusid ja mida ta luges. Tuntav mõju väljendus näiteks selles, kui ta voodis lamades tundis, et ei saa end enam liigutada, aken läks ise lahti, tuul puhus, nägi ka figuure... Et kartust eemale peletada, sõitis Augusta Tapa linna ja ostis endale ikooni. Õhtuti hakkas selle ees palvetama, nii nagu filmides.

Mõni aasta hiljem, kui Augusta Rakveres elas, tuli talle kord postkasti ajaleht, milles oli kutse seminarile. Richard ütles, et see on adventistide seminar ja küsis: “Kas lähme?” Augusta vastas jaatavalt. Mõned kuud varem olid nad abikaasaga ka Jehoova tunnistajate juures käinud, ent jätkasid otsinguid.

Nii Augusta adventkiriku uksest sisse astuski. Ja otsustas end kogudusega siduda. Augusta mäletab seda, kui David küsis seminaril osalenutelt, kes tahab saada ristitud. Augusta tahtis. Augusta omakorda küsinud, et millal kümnist peab maksma, meenutab ta nüüd muiates. Augusta sõlmis Jumalaga avaliku lepingu ristimise läbi 26. märtsil 1994.

Ehkki Augusta abikaasa Richard on puhkama läinud, ei ole ta siiski üksi. Tal on side laste, lastelaste ja lastelastelastega, kellega saab ühendust pidada ja neil külas käia, olenemata vahemaast. Ja tal on Jumal, kellega suhelda ja kellelt võib tuge loota.

Nii nagu lapsepõlves too vana mees andis esmaseid teadmisi Jumalast, on ka Augusta püüdnud omandatud teadmisi teistele inimestele jagada. Rääkida Jumalast ja pakkuda vaimulikku kirjandust. Plaanis on ka tänavu minna raamatuid müüma. Ehkki inimesed ei ole nüüdisajal enam nii vastuvõtlikud ja huvitatud, loodab Augusta siiski, et leidub neid, kellega seda head sõnumit jagada.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat