Noortelaager Rõuges - "10 sekundit"

Avaldatud 4.7.2010, autor Liisu Jallai

28. juunist 3. juulini toimus selle aasta noortelaager Rõuges Jaanus Aedla talus. Laagri paik oli tõeliselt ilus ning särav päiksepaisteline ilm rõõmustas ja kõrvetas meid terve nädal.

Kui esmaspäeva õhtuks kohale jõudsime, polnud seal just väga palju rahvast, kuid iga päevaga kogunes meid aina rohkem ja rohkem, kuni laupäevaks oli meid juba väga palju koos. Alustati laagrit lõkkeõhtuga, kus veedeti lõbusalt aega kuni keskööni.

Hommikul tervitas meid must, väike ja karvane Joosep oma rõõmsate haugatustega ning päev võiski alata. Koguneti hommikuseks piiblitunniks, kus saime alustada päeva kõige paremal viisil: Piibli lugemise ja palvega. Mõned palvetasid üksi oma mõtetes, mõned grupis, jagades oma mõtteid ja tehes eestpalveid. Olen kindel, et nende piiblitundidega saime palju lähedasemaks oma Jumalaga ja õppisime alustama päeva just nii, nagu seda peaks iga päev tegema. Et lasta inimestel sisse elada, oli teisipäev täis vaba aega. Peale lõunat toimus pikem vestlus, kus rääkisime Andres Ploompuu juhendamisel sellest, kuidas internetis loodud sõprussuhted ja ka armastussuhted ei ole reaalsus. Jõudsime järeldusele, et ükskõik kui pikalt inimesed interneti kaudu suhtlevad, alustame me ikka kokku saades algusest peale üksteise tundmaõppimisega. Meil tuleb võtta aega oma sõprade jaoks, et hoida neid ja muuta suhe tugevamaks, meil tuleb saada nendega kokku ja veeta nendega kvaliteetaega. Inimestel on vaja sõpru, sest nii on elu poole rõõmsam ja värvilisem, jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm muutub suuremaks.

Päeva lõpuks oli laagriplats täis punaseks kõrbenud inimesi. Lõkkeõhtu kestis päris kaua ning nüüd võttis ka maffiamängust osa meie noortejuht Ivo, kes oli lõppkokkuvõttes mängu hing.

Hommikuti ajasid soojad ja umbsed telgid rahva üles ilma äratuskellata. Hommikuvõimlemine oli raske ja väsitav ning nõudis ühte korraliku suplust, kes läks ise vette, kes visati, kuid lõbus oli kõigil. Kohe peale hommikusööki koguneti, et võtta aega Jumala kui ka enda jaoks. Nagu ikka, kui palju inimesi palli mängima hakkavad, juhtub midagi. Tänu Jumalale ei juhtunud midagi suurt ja kõik lõppes hästi. Peale õnnelikku õnnetust alustati uuesti pallimängudega.

Toimus jälle üks pikem vestlus, mida juhtis Silva Suurküla. Rääkisime sellest, kuidas me kõik teame teed, kuidas saavutada oma eesmärk, kuid sihini jõudmine pole alati lihtne. Teel võib olla palju takistusi ning siis me peame teadma, kelle poole pöörduda ja abi paluda. Noored jagati rühmadeks ning nad pidid läbima raja mitmete takistustega, et jõuda oma eesmärgi ehk aardeni. Peale mõnusat aardejahti otsustas rahvas, et pallimängudest pole veel küllalt ning võrguplatsil võis uutmoodi võrkpalli mäng ehk rätiku-võrkpall alata. Kui alguses ei saanud vedama, siis lõpuks ei saanud pidama. Päev lõppes küsimuste ja vastuste õhtuga, kus said mõnedki noored vastused sellele, kuidas saada lähedasemaks oma Jumalaga.

Loe pikemalt juulikuu Meie Ajast (kogudustes 10. juulil)

Jaga Facebookis
Vaata lisaks
Loe lisaks
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat