Viimasel kümnendil on Eesti meedias maad võtnud üleloomulike nähtuste kujutamine millegi reaalsena, mis loomupärasena meie ellu kuulub ja milles isegi ei kahelda. Oma kummituselamusi vahendavad meedias üldsusele tuntud inimesed: näitlejad, ajakirjanikud, kirjanikud ja kunstnikud. Kinnisvaramaaklerid räägivad, kuidas nad on raskustes korterite müümisega, kus keegi on tapetud, ja missuguste abinõudega nende kliendid «mõõdavad» kummituse olemasolu ruumis. Sensitiivid pakuvad välja nippe kooseluks vaimuga. Kõrvuti on fiktsioon ja konkreetsus: isikud, kohad ning (õnnetus)juhtumid.
Eestimaa eripära
“Armas aeg! Terve buss kuulab, kõrvad kikkis. Selgeltnägija aga kuulutab, et on näinud oma eelmist elu ja teinud mitu korda läbi surma, saab endale hoobilt pool bussitäit vastaseid-skeptikuid ja teise poole – kliente. Tavaliselt sõidavad kliendid tema juurde Tartusse mitmeks päevaks, pärast aga räägivad, et üks neist oli eelmises elus rebane, teine mingi muu loom. Selgeltnägija ise olevat olnud eelmises elus meesterahvas. Intervjuu ajal hämmastab ta oma kummalise käitumisega” – nii kirjutavad tänased ajalehed. Väide, et sellel, mida inimesed usuvad, pole mingit tähtsust, on üks Saatana kõige edukamaid pettusi. Ta teab, et armastuses vastuvõetud tõde pühitseb vastuvõtja hinge. Seepärast püüab ta pidevalt asendada tõde väärate teooriate ja väljamõeldistega.
Läänes on tavaks käia psühholoogi või arsti juures, meil aga on traditsioon pöörduda pigem ennustaja poole. Üks seletus on muidugi see, et sensitiivi juures käimine on eestlastele omamoodi religiooni aseaine. Oleme Euroopa kõige ateistlikum rahvas ning midagi peab hingele ju aseaineks pakkuma. Lisaks tundub tervendaja ilmselt olevat otsapidi lähemal meie väidetavale paganlikule olemusele. Et sensitiiv on justkui metsarahva teadjanaine või -mees, nõid, šamaan või midagi sarnast.
Teise seletusena võiks ilmselt väita, et sensitiiv on osale eluraskustest räsitud rahvale pigem midagi psühholoogi taolist. Ta hoiab kätt, vaatab silma ega täida lakkamatult pabereid – nagu mõni meedik. Osakese eestlaste ravitsejalembusest võib kindlalt kanda ka meditsiinisüsteemi õlgadele. Eks paljud tõsise tervisemurega inimesed on ilmselt just mõne suhtlemisraskustega arsti tõttu otsustanud nn alternatiivse suuna kasuks. Sest ka hea sõna teeb enesetunde paremaks ning paneb ravimeetodisse uskuma – tõik, mille mõned tohtrid järjekindlalt unustavad.
Üks on aga kindlalt selge: väga suur roll tervendajate-sensitiivide täiesti kriitikavabas promomises lasub kindlalt meedial. Pressis on igat masti tervendajate suurim reklaamija nn rahvaleht SL Õhtuleht, kelle juhtide meelest ilmselt massid janunevad säärase info järele.
Ent sensitiivid ja ravitsejad on olnud kindlad püsiesinejad ka näiteks sellistes populaarsetes saadetes nagu Kahvel, Pealtnägija, Terevisioon. Kuid ka muul meediamaastikul välgatab imetegijaid mõnikord täiesti uskumatutes kohtades.
Meediateooriatele tuginedes võib esitada mitu head põhjendust, miks rahvale seda kõike pakkuda. Sensitiivid ja ravitsejad on justkui midagi sensatsioonilist ning kui rahvas nende juures väidetavalt nii palju käib, siis tuleb neist lakkamatult kirjutada. See on elu ise – ütleks mõni toimetaja. Ent kust jookseb õhkõrn piir teema puudutamise ning sensitiivide ja muude posijate teenuste mõõdutundetu reklaami vahel? Just nimelt teenuste – sest enamik neist müüb end raha eest. Sensitiividest kirjutamist võiks ju siis juba ausalt nimetada otseselt teenusereklaamiks ja reklaamitoimetused võiksid teenuse osutajalt selle eest raha küsida. Või äkki teeks tarbijanurgakesse võrdleva objektiivse analüüsi, missuguseid haigusi ja hädasid eri sensitiivid on ajakirjanikule omistanud.
Kõige imelikum ongi see, et enamikust sensitiividega tehtud lugudest vaatab ajakirjaniku hoiakuna vastu sügav aukartus ja imetlus. Kui muidu on ajakirjanikud kriitilised kõige muu suhtes – alates arstidest ja lõpetades poliitikutega –, siis sensitiividega kõneldes on neil otsekui suu vett täis.
Mida ennustab Piibli prohveti sõna?
“Ja ma nägin, et lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust tuli välja kolm rüvedat vaimu otsekui konnad. Need ongi need tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks” (Ilm 16: 13-14).
“Kahe suure eksiõpetuse kaudu, milledeks on hinge surematus ja pühapäevale omistatud pühadus, petab Saatan inimesi. Kui esimene neist paneb aluse spiritismile, siis viimane loob vendluse rooma-katoliku kirikuga. Ühendriikide protestandid ulatavad esimestena käed üle kuristiku, et haarata kinni spiritismi käest; nad täidavad ka selle sügaviku, mis asub protestantismi ja rooma-katoliku kiriku vahel, ning selle kolmekordse ühenduse mõjul hakkab see maa katoliku kiriku jälgedes tallama jalge alla südametunnistuse vabadust.
Kuna spiritism jäljendab väga täpselt tänapäeva nimekristlust, on sellel ka suurem võim petta ja võrgutada. Saatan kohandab end tänapäeva olukordadele. Ta ilmub valguseinglina. Spiritismi abil tehakse imetegusid, tervistatakse haigeid ja tehakse palju muid vaieldamatuid imesid. Ja kuna vaimud tunnistavad usku Piiblisse ning avaldavad lugupidamist kiriku tavade vastu, võetakse nende tegevus vastu Jumala väe ilminguna” („Suur Võitlus“, lk 588).
Kuhu suundub tänane tsivilisatsioon?
21. sajandil tipptehnoloogiaga tsivilisatsioonis elamine on uskumatult põnev ja toonud inimkonnale palju vääramatut kasu, mis eeldaks kodanikelt siiski natuke teaduskesksemat eluvaadet. Kuid massiline ennustajate ja tervendajate teenuste kasutamine ja nende mõõdutundetu reklaam meedias tõendab pigem vastupidist. Ja kui väidetavalt üsna suur osa rahvast on irratsionaalne, siis mida toob see kaasa meie üldises elukorralduses?
Folklooris räägitakse tänapäeval vaimulugudest kui eraldi žanrist, mis on populaarne noorte hulgas. Niisuguste lugude kõrgaeg meedias saabus 1990. aastatel koos muutustega ühiskonnakorras ja ideoloogias. Rootsi kaasaegse muistendi uurija Bengt af Klintberg konstateerib, et vaimu- ja kummituslood on tänapäeval elujõulised, hoolimata faktist, et neid ei toeta tänapäeva moodne maailmavaade; nende esmaseks funktsiooniks on meelelahutuse pakkumine, oma olemuselt toetuvad nad hirmule ja surma fenomeni ajatule olemasolule (Klintberg, 1989).
Nii või teisiti, üleloomulike kogemuste tundmine ja nendest rääkimine tänapäeva ühiskonnas tähendab omamoodi materiaalse ja vaimse poole tasakaalustamist. Gillian Bennett arvab oma uurimuses üleloomulikest kogemustest lähedase inimese kaotusega seoses, et inimestel on kogemusi, mis nõuavad seletusi, mida tänapäeva teadus ei suuda pakkuda, ja nad ise vajavad midagi rohkemat kui lihtsalt materialistlikke seletusi. Meie ametlik kultuur ja rahvapärimus ei rahulda neid vajadusi adekvaatselt. Nii pöördutaksegi seletuste otsingul mitteametlike kanalite – New Age’i ja alternatiivusundite poole, kus tekitavad interaktiivsel suhtlemisel (oma) usundisüsteemi.
Meedia avaldab vaimu- ja kummituslugusid eelkõige meelelahutuseks, aga samas mõjutab nende kaudu ka lugejate-jutustajate repertuaari, pakkudes popkultuurist, kirjandusest ja kunstist laenatud temaatikat ja motiive ning kinnitades nii omal kombel usku üleloomulikku. Nii kuuluvad lood vaimudest ja kummitustest jätkuvalt ka 21. sajandi inimeste argiellu. Statistika näitab aga, et see osa inimesi, kes vaimude või kummituste olemasolu ainult kohvilauahuumoriks peavad, ei olegi suurem sellest teisest hulgast, kellel on olnud oma isiklik kogemus või kes kummituse olemasolu võimalikuks peavad. Leea Virtanen küsitles töötajaid ja õppureid ühes Helsingi ülikooli hoones, kus kummitas. Viiekümnest küsitletust 20%-l oli oma kummituselamus (nad olid näinud või kuulnud majas midagi üleloomulikku), 50%-l ei olnud oma isiklikke kummituselamusi, aga nad pidasid nende olemasolu võimalikuks; vaid 30% suhtusid kummituse olemasolusse skeptiliselt ja pidasid neid jutte ainult kohvilauahuumoriks. Kuna paljud on ise kogenud üleloomulikku, siis on inimestel üldiselt kalduvus pigemini uskuda kummituse olemasolu.
Inimesed, kes arvavad, et elu juhivad pigem tumedad jõud, energiaväljad ja saatus, püüavad vaimudemaailma ilmutusi seletada pettuse ja meediumi trikkidega. Ent kuigi on tõsi, et selliseid trikke on esitatud ehtsate ilmutuste sildi all, on tõsi ka see, et tähelepanuväärsed sündmused on toimunud üleloomuliku väe kaudu. Salapärane koputamine, millega algas nüüdisaegne spiritism, ei olnud inimeste triki või kavaluse tulemus, vaid kurjade inglite otsene töö. Sel viisil tõid nad esile ühe kõige edukama, hingehävitavama pettuse. Paljud satuvad libedale teele sellega, et nad peavad spiritismi vaid inimeste pettuseks. Ent siis, kui nad seatakse silmitsi ilmutustega, mis on vaieldamatult üleloomulikud, võtavad nad neid jahmunult vastu Jumala suure väe avaldustena.
Kallis lugeja! “Suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel, mis on kestnud peaaegu kuus tuhat aastat, lõpeb peagi. Saatan mitmekordistab oma jõupingutusi, et nurjata Kristuse tööd inimeste heaks. Suur petja kogub inimhingi oma püünistesse. Saatana eesmärk on hoida inimesi pimeduses ja pattukahetsematuses seni, kuni Päästja vahemehe-amet on lõppenud ja igasugune lepitus patu eest lakanud” („Suur Võitlus“, lk 518).
Nii et kui sulle öeldakse: “Küsitle surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vasta: „Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid? Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu” (Js 8: 19-20).
In English