Inimese spiritualiteet ja kristlik vaimulaad

Avaldatud 22.2.2021, autor Kristel Harjaks, allikas Meie Aeg

Suhte vaatenurk

Spiritualiteet on lai, konteksti- ja kasutajakeskne mõiste. Termini kohta pole välja kujunenud kindlat definitsiooni. Erinevad distsipliinid rakendavad seda küllaltki vabalt. (Sheldrake 2013, 2–4; McGrath 1999, 2) Spiritualiteedist räägitakse palvetamise, mõtisklemise ja inimese religioosse sisemise elu kirjeldustes, samuti on spiritualiteedi kesksed teemad usu praktiseerimine ja usus olemise küsimused. (Kotila 2003, 13 teoses Spiritualiteetin käsikirja) 

Spiritualiteet tähendab religioosset elu. Mõiste taustal on ladinakeelne sõna „spiritus“ e vaim/hing. Kristlikus kontekstis seostatakse sõna „vaim“ Jumala Püha Vaimuga ja inimeses elava vaimuga. Inimeses elava vaimu all mõeldakse inimese isikupärast, jumalasuhtes elavat olemust. Selle vaatenurga toob sisse ka apostel Paulus kirjas korintlastele (1Kr 2:10–15). (Kotila 2003, 13 teoses Spiritualiteetin käsikirja; Koskela 2011, 29; Sheldrake 2013, 1) 

Mõnikord nähakse spiritualiteeti süvapühendumisena Jumalale. Pühendumine toimub läbi protsessi, mille kohta kirikuisa Augustinus ütleb: „Sina oled loonud meid enda jaoks ja meie süda on rahutu, kuni see leiab rahu sinus.“ Inimesse on pandud vajadus püüelda Jumala lähedusse Temaga osaduses elamiseks. Inimese vaim on loodud Jumala-suunaliseks. Jumala Püha Vaim tegutseb ja loob inimeses uut elu. Kristlikku spiritualiteeti ongi määratletud kristliku eluviisi teooriaks ja praktikaks, mille inspiratsiooniallikaks on Püha Vaim. (Kotila 2003, 14 teoses Spiritualiteetin käsikirja; Wakefield 2000, 782 teoses Modernin teologian ensyklopedia) Lisaks võib kristlikku vaimulaadi vaadelda eksistentsiaalse, kogu inimese olemasolu kujundava ja struktureeriva ilminguna (Kettunen 2004, 10). 

Psühholoogiline vaatenurk

Hartz leiab, et spiritualiteet on kolmeulatuslik nähtus, mille vundamendina laiuvad tähendus ja transtsendentsus ning nende ülal kõrgub armastus. Need kolm ulatust mõjutavad üksteist, on vastuvõtlikud muutustele ja omavahel dünaamilises suhtes. Tähendus ei hõlma siinjuures vastuse leidmist küsimusele, mis on elu mõte, vaid pigem seda, kuidas mõni sündmus, tegevus, küsimus, üldine vaimsus annab minu elule suuna ja mõtte. Kaudselt viitab tähendus inimese identiteedi, isikliku kasvu ning arengu teemadele. Transtsendentsus tähendab reaalsuse piire ületavat reaalsust, üleloomulikkust, sealpoolsust. Armastus ei hõlma tingimata tunnet, vaid pigem kavatsust toimida oma parima äranägemise järgi nii enda kui kaasinimeste puhul. See toob paindlikkust ja toimib inimese eluteel kustutuskummina. (Hartz 2005, 4–6; Kettunen 2016, 20; Sheldrake 2013, 3)

Ajaloolise teoloogia vaatenurk

McGrath defineerib kristlikku spiritualiteeti eheduse ja täiusena, milles põimuvad kristlik õpetus ja kogemuslikkus. Kristlik vaimsus puudutab kristlikku eksistentsi eheduse ja täiuse otsingut, millega kaasneb kristlusel baseeruvate kristliku põhiõpetuse ja elukogemuse ühendamine. Kristlikud põhiõpetused väljenduvad inimese elus. Philip Sheldrake nendib, et kristlik vaimulaad hõlmab endas põhiväärtusi, elustiili ja vaimset praktikat, mis peegeldavad konkreetset arusaama Jumalast, inimese identiteedist ja materiaalsest maailmast. Kõik kristliku vaimsuse traditsioonid põlvnevad heebrealaste ja kristlaste pühakirjast, iseäranis evangeeliumitest ja Jeesuse Kristuse elust ja õpetustest. Kristliku vaimsuse keskmes on Jeesuse Kristuse järgimine. (McGrath 1999, 2; Sheldrake 2013, 5–6) 

Kristlik vaimulaad viitab kristliku elu mõistmise avaldumise vormile ja äratuntavale palveelu praktikale, mis on mõeldud edendama ja hoidma au sees suhet Jumalaga. Seega võib kristlikku vaimsust mõista väljundina, milles kristlased individuaalselt ja kogukonnana sihivad Jumala kogemise sügavama kohalolu süvendamist. Kristliku vaimulaadi vaatevinklist vaadatuna on olulisel kohal a) Jumala tundmine, b) Jumala täiuse kogemine, c) usul põhinevad eksistentsiaalsed muutused ja d) kristliku eheduse saavutamine elus ning mõtetes. (McGrath 1999, 3–4)

Seega on kristlikul vaimulaadil kogukondlik ulatus. See on terviklik nähtus, mis puudutab mh suhet ligimesega. Kui inimene kogeb Jumala armastust, hakkab ta teostama usku, lootust ja armastust ligimese teenimises. Religioosne ulatus puudutab kogu inimest ning tema elu osaduses Jumala ja kaasinimesega. Kristlikus vaimsuses on tegu kolme eri laadi suhtega: suhe iseendaga, suhe Jumalaga ja suhe ligimesega. Lisaks sellele on kristlikus vaimsuses põhjust vaadelda kristlase sisemaailma. (Kotila 2003) 

Kokkuvõtlikult võime tõdeda, et inimese spiritualiteedi kesksed elemendid on eksistentsiaalsed küsimused, tähenduse ja mõtte otsimine, suhted, hoiakud, väärtused ja üksikisiku identiteet. Kristliku vaimsuse rõhuasetus on jumalasuhtel, jumalapildil, religioossuse avaldumise sisulisel poolel ja usul. Mõlemal on oma ühisosa. (Koskela 2011, 38–39) 4

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat