Kogemuste kotike: Taevaisa, kuidas Sa seda teed?

Avaldatud 2.2.2021, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

„Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla, lahti ostma käsualuseid, et me saaksime lapse seisuse,“ (Gl 4:4, 5) ütleb Jumala Sõna. Lisaks kõigile väga olulistele mõtetele Jeesuse inimesekssaamise kohta räägib see tekst ka Jumala ajast, mis täis sai. Ja me võime mõista, et teatud sündmused toimuvad täpselt ettenähtud ajal, mitte hiljem ega varem. Peale selle on Jumala head plaanid täis sündmusi, mis vajavad inimese valikut ja otsust ning sõltuvad seetõttu meist. Näiteks ei saa me väita, et Jumal määraski oma plaanis nii, et mõni inimene teeniks terve elu ennast ja teeks kurja, selleks, et alles surma palge ees kahetseda ja pääste vastu võtta. Meie võimalus kuni viimse hingetõmbeni päästetud saada räägib hoopis Jumala suurest armastusest ja Tema ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele (vt 2Pt 3:9). Aga Ta ei sunni meid meelt parandama ja nii jäävad paljud Tema head plaanid täitumata. Ta läkitas oma Poja siia meie hulka, et me saaksime aru, kuidas meid armastatakse ja oodatakse. 

Kaks esimest lugu siin rubriigis räägivad seekord Jumala imelisest ajalisest ettenägevusest meie elu ja olukordade juhtimisel, mis on Piibli terminit kasutades „ülem kõigest mõistmisest“.

Mul oli töö juures vapustav kogemus. Olin öövahetuses. Kui olin oma toimetused valmis saanud, tuli soov hakata lugema hommikvalvet. Mul oli kaasas eelmise, 3. veerandi hommikvalve. Sageli juhtub mul seda, et ma jään selle lugemisega jänni ja loen tagantjärele. Seekord oli mu järg septembrikuu juures. Ja kui siis neid ridu lugema hakkasin, vajus mu suu lahti. Kui keegi oleks mu nägu sel hetkel näinud....

Ei, see ei saanud olla juhus. Nimelt olid mul just alles olnud rasked läbielud, millest olin veel mõjutatud. Mõtlesin isegi kogudusest lahkumisele. Rabelesin ja rabelesin solvumise ahelais ja siis avanes mulle hommikvalve 
18. septembri tekst ja seal oli just see, mida hetkel vajasin. Mõtlesin siis: ,,Taevaisa, kuidas Sa seda teed? Minul jääb hommikvalve lugemine just selle päeva kohalt pooleli. Ja just nüüd, kui mul oli selline olukord, paned Sa mulle südamele seda lugeda.“ Mul olid tekkinud mõnede inimestega suhtlemisprobleemid. Ja seal hommikvalves oli küsimus: ,,Kas sa tahad nende inimestega koos Taevakodus olla? Kas ma tahan olla nendega koos siin maises elus ja kannatada selle nimel, et kord koos Taevakodus olla!“ Ja muidugi ma tahan! Ma olin vapustatud!

Sealsamas ma palusin: „Isa, aita mul nendega koos edasi minna, kelle hulka Sa oled mind pannud – vaatamata raskustele!“ Tahan olla just seal, kus Sina tahad, et ma olen. Usun, et see ei olnud juhuslik kokkusattumus. Ma pidin seda just nüüd lugema. Terve see lehekülg oli vapustav! Muu hulgas kirjutati seal sellest, et peamine põhjus, miks inimesed kirikus käimisest loobuvad, on see, kuidas teised inimesed neid kohtlevad. Ja et selle asemel, et loobuda koguduse kooskäimistest, võime ära kasutada ainulaadse võimaluse vastata inimestele samasuguse suuremeelse omakasupüüdmatusega, nagu Jumal on meie suhtes ilmutanud. 

Seal oli ka lause: „Kui suudad õppida koos eksisteerima nende inimestega selles elus, kus asjaolud pole ideaalsed, siis tähendab see head paradiisis.“ 

Mulle tulid pisarad silma. „Taevaisa, palun aita mul kannatlikuks jääda, kannatlikkust õppida,“ palusin ma.

Koguduse õde

„Taevaisa, kuidas Sa seda teed?“ on ka minu küsimus. Kord päris noore kristlasena otsisin hommikul tööle sõites trammis vaba istekohta, kus saaksin 20-minutilist trammisõitu veeta vaimuliku raamatu seltsis. Lugesin vist Cooperi raamatut „Elades Jumala armastuses“. Võtsin raamatu kotist välja, samal hetkel tungis ninna tugev higihais ja ma mõtlesin pahaselt: „Inimesed võiksid end ometi pesta!“ Avasin raamatu ja lugesin sealt, kus minu lugemisjärg oli: „Ja Jeesus ei suhelnud ainult nende inimestega, kes ennast sageli pesid.“ Kuidas Jumal seda teeb, kui meid on siin 7 miljardit? Kuidas Ta näeb ette, et seal Kopli trammis hakkab üks neist 7 miljardist nurisema higihaisu pärast ja kuidas Ta juhib minu lugemisjärge nii, et mul on silma ees see võib-olla ainus tekst selles raamatus, mis räägib pesemata inimestega suhtlemisest? 

Sedasama küsimust Jumala absoluutselt õigeaegse sekkumise kohta paneb küsima ka üsna hiljutine olukord minu elus. Olin planeerinud üht „Käsikäes“ saadet, aga inimene, kes pidi olema minu saate külaliseks, teatas üsna vahetult enne salvestust, et ta ei saa tulla. Olin lõhkise küna ees, sest pidin ruttu leidma teise saatekülalise või mingi muu lahenduse. See inimene saatis mulle meilile kaks kirja, kus põhjendas, miks ta ei tule, need kirjad tulid minu postkasti päris üksteise järel, aga nende kahe kirja vahele, mis mind kurvaks tegid, poetas armastav Taevaisa julgustava sõnumi Kristi Taidlalt, kes jagas oma kogemust Jumala juhtimisest ja Tema lahendusest lahendamatuna näivas olukorras. 

Seal oli muuhulgas kirjas järgnev: „Jumal kandis hoolt meie eest ja olen kindel, et Ta kannab hoolt ka Sinu eest! Ükskõik, mis Su hingel ka pole – suur või väike mure. Raske või kerge valik. Anna see Jumalale ja jää ootele – Tema lahendus võib Sind üllatada, rõõmustada või vahel isegi ehmatada ja esialgu küsimusi tekitada… Usalda vaid, usu vaid, looda vaid! „Sest Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8) „Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et Ta teid ülendaks omal ajal! Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:6, 7) Ilusaid teekondi Isaga! Meil on fantastiline Isa, kes armastab meid ja peab hoolt meie eest nii suurtes kui väikestes asjades!“ 

Ta tegi seda taas! Ta kasutas ühe oma lapse kogemust teise oma lapse kinnitamiseks! Ta ajastas selle kinnituse sekundi pealt! Ja Ta juhatas mind hiljem ka saatele uue teema leidmisel!

Järgnev lugu on ka Kristilt, kelle kogemused on meid Tallinna koguduse palvelistis ja ka Meie Aja veergudel rohkesti kinnitanud. 

Tahan jagada üht pisukest minuga alles aset leidnud lugu. Läksin haiglas viibides üsna kõrgele lähedal asuvale mäkke ronima. Mööda selle mäe külgi jooksevad erinevad rajad kuni tipuni välja. See on olnud hea võimalus lihaseid ja südant taas tugevamaks treenida (olen pikalt lamamise tõttu nõrgaks jäänud). Olin juba pikalt käinud, kuni sügaval metsas mu ees olev rada äkitselt järjest kitsamaks muutus, kuni see oli viimaks vaevu läbitav. Paremal pool oli järsk mäeserv alla ja üles ei olnud ka kusagile minna, sest sealgi oli järsk mäeserv. Pisike kitsas metsarada oli märgade lehtedega kaetud ja libe. Proovisin end ettevaatlikult ja aeglaselt samm sammu haaval edasi pressida, kui äkitselt olin nii kitsas kohas, et kalju servani oli vaid mõnikümmend sentimeetrit maad. Olin tupikus. Vaatasin ette ja taha ja sain aru, et kui ma libisen, kukun sealt otse alla. Ma kardan kõrgust ja see koht oli kõrgel! Silmad hakkasid virvarritama ja ma ei saanud lehtede tõttu enam aru, kus on rada ja kus kaljuserv. Telefon oli ka haiglasse jäänud.

„Jumal, mis on Sinu plaan? Kas Sa tahad, et ma lähen edasi või tagasi?“ 

Jäin ootama. Mu pea oli tühi. Teadsin vaid, et ma ei saa end enam kusagile poole liigutada. Nii istusin ma seal jupp aega. Lõpuks tulid pisarad silma, tundsin end seal nii abituna. 

„Jumal, palun aita mul Sinu plaanist aru saada – palun saada mulle keegi siia, kes näitaks, kas ma pean Sinuga koos tagasi ukerdama või siis Sinu armust edasi minema.“ (Mis tähendanuks, et oleksin pidanud hiljem sama teed pidi uuesti tagasi tulema!)

Umbes sekund-kaks peale palve lõppu astus vasakult poolt metsast, sealtpoolt, kuhu teel olin, välja üks erksas sinises jopes vanem mees. „Ma just nii kartsin siin ja palusin Jumalat, et Ta saadaks mulle kellegi siia julgustuseks ja juhatuseks. Nii et sa oled minu ingel,“ ütlesin talle.
„Jaa, see on kõige kehvem koht sellel mäel,“ ütles ta rõõmsalt naeratades ja julgustas mind kindlasti teekonda jätkama. Vaatasin veel korra selja taha, et teda näha, aga kedagi ei olnud seal. „Huvitav,“ mõtlesin endamisi, „kuidas ta nii ruttu minema sai?“ Jätkasin rada, toetudes usule, et Jumala ingel hoiab mind kukkumast, ja peagi oli rada taas juba turvalisem.

Pärast sama teed pidi tagasi tulles ja selle väga kitsa koha läbimist vaatasin, et üks suur kivi oli nii muhedalt kalju serval. Hiilisin sinna mäeservale, vaatasin alla ja ahmisin õhku – minu ees laius selline sügavik! Sain aru, et olin roninud veel kõrgemale, kui olin arvanud. Tänasin Jumalat selle eest, et Ta seda mulle enne ei näidanud. Võtsin sellelt jalutuskäigult mälestuseks kaasa kaks ilusat kollast lehte. Ühe pisikese ja teise mitu korda suurema puulehe – need on nagu minu pildid Jumalast. Sest minu Jumal on olnud elus nii pisike aga läbi kogemuste ja Tema armu juhtimiste on minu Jumal muutunud aina suuremaks ja suuremaks!

Tema saadab meile abi kusagile mäkke ja sügavale metsa – sekundi pealt planeeritud oma abi õigeks ajaks. Sest Ta hoolib meist. Sest tegelikkuses on nii, et me ei kõnni eales üksinda. Jumal on kogu aeg meiega. Kogu aeg ja igal pool.

Kristi Taidla

Me kõik vajame vahel kinnitust edasiminemiseks. See teadmine, et ollakse „kõige kehvema koha peal“, sisaldab lootust, et kohe läheb kergemaks. Ja meid julgustatakse edasi minema, et selle „kõige kehvema koha pealt“ ära saada. Imeline on, et see kinnitus tuleb „sekundi pealt planeeritult õigel ajal“. 

Meie Päästja oli selle „kõige kehvema koha peal“, selle äärmiselt kitsa teeraja peal, kust Tal tuli meie pärast läbi astuda. Tundes enda peal Jumala viha patu vastu, pidi Jeesus meie patte kandes sellest ahastusest läbi minema. „Minu hing on väga kurb surmani,“ ütles Ta Ketsemani aias oma unega võitlevaile sõpradele, kes ei saanud üldse aru, mis toimus. Ka meie ei saa sageli aru, mis toimub. Me ei mõista iga hinge päästmise nimel toimuvat suurt võitlust – sest kuidas muidu seletada kõike seda, millega me oma maapealse elu päevi ja tundi kulutame? 

Ka meie maapealne aeg saab ükskord täis – kas meie surmahetkel või Jeesuse tulekul – ja vähemalt esimesel juhul jäävad meist siia maha inimesed, kelle igavest saatust me ei tea. Me ei tea, keda me kohtame ülestõusmise hommikul ja keda mitte. Seepärast on meie küsimus täna: Kas ma saan midagi teha? Jah, sa saad, sa saad paluda ja Jumal kuuleb palveid. Meie palved ei tee inimese vaba valiku võimet tühjaks, aga võimaldavad armulisel Issandal meie uskmatute kaaslaste ellu sekkuda. Just sellest tunnistab ka järgmine kogemus. 

Mul on suur usk eestpalvete jõusse ja vajalikkusesse! Meenub läbielu, mis juba kauges minevikus minu usku kinnitas. Paide koguduses oli üks vana õde Toim, kes elas oma elu lõpuni abikaasaga, kes ei tulnud kordagi kirikusse. Kui minu abikaasa Endel, kes oli tol ajal Paide koguduse pastor, nende kodu külastas (nad elasid kuskil maal, ei mäleta enam kohta), siis esitas see mees usu ja Piibli kohta alati väga kiuslikke küsimusi.

Aga kui abikaasa ühel ööl vastu hingamispäeva suri, siis see mees murdus. Talle meenus, kuidas abikaasa end puhtaks pesi, toidud valmistas ja rahupäeva palves vastu võttis. Hommikul leidis mees ta rahulikult magamas – surmaund...

Mees nähtavasti külmetas oma abikaasa matustel, jäi kopsupõletikku ja viidi haiglasse. Kui Endel teda haiglas külastas, oli ta pastori kaelast kinni hoidnud ja pisar­silmil palunud, et teda kogudusse vastu võetaks, et kui Jumal tema elupäevi veel pikendab ja ta haiglast välja tuleb, siis ta tahab kohe ristitud saada. Tema ainus igatsus nendel kolmel aastal, mis ta veel elas, oli, et ta saaks oma abikaasaga esimesel ülestõusmisel kohtuda ja andeks paluda, et ta oma naisele nii palju kurbust valmistas...

Üle 30 aasta ei olnud abikaasa väsinud oma mehe pärast palvetamast ja uskumast, et mees saab Jumala lapseks. 

Vana vend paranes. Tõime kirikusse suure ristimise vanni (võtsime laenuks Türi kogudusest), panime selle puldi ette ja täitsime sooja veega. Vana vend aidati vanni, ta tõstis oma käe üles ja ütles kogudusele: „Vaadake, kuidas vana Toim maetakse veehauda ja uus Toim tõuseb üles käima uues elus.“

Ta oli ustav vend oma elupäevade lõpuni ja nii mitmel korral käis pastor Endel Daniel teda mootorrattaga kirikusse toomas ja koju viimas.

See läbielu näitab, et ikka tasub paluda ja mitte ära tüdida. See on minugi palve igal hommikul ja õhtul Taevasele Isale, et ma Tema armu läbi võiksin olla päästetute hulgas ja et minu kallid lapsed ja lapselapsed ning nende lapsed oleksid ja tuleksid Taeva teele ja võitleksid head usuvõitlust.

Luule Daniel

Kas ma saan midagi teha? Jah, sa saad, sa saad paluda ja Jumal kuuleb palveid. Aga sa saad veel midagi teha! Sa saad elada oma päevi nii lähedases osaduses oma Päästja ja Issandaga, et sinu elu tõttu ei saa sinu lähedased vale pilti meid kõiki armastavast Jumalast. Sõna, mis kord mitu tuhat aastat tagasi lihaks sai (vt Jh 1:1 ja 14), võib ka täna lihaks saada, kui sina ja mina võtame usus selle Sõna vastu oma südamesse ja elame usus läbi Jumala plaani – sekundi pealt nii nagu Isa oma armastuses on mõelnud. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat