Täisväärtuslikud superkangelased

Avaldatud 21.12.2020, autor Vallo Põldaru, allikas Meie Aeg

Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. (Ps 103:8)

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et tema 4-aastane tüdruk ei tea veel lumekuninganna Elsast midagi. Ma pakkusin, et Elsa eest ei pääse, ja nii ka paar kuud hiljem läks. Me kõik oleme igapäevaselt ümbritsetud kultuurist. Isegi kui me proovime hoida oma lapsi ekraanist eemal, on ostukeskused täis multikategelaste pildiga tooteid ja reklaame, mis varem või hiljem lapse tähelepanu püüavad. Olen viimasel ajal mõelnud palju sellele, kuidas ühiskond ja kultuur mõjutavad nii meie kasvatust, lapsepõlve kui täiskasvanuiga. Minu noore isa tee algas mõned aastad tagasi: olen Johannese (3) ja Saamueli (1) isa.

Lastele suunatud reklaam on märkamatult kõikjal. Johannese ellu tulid kõigepealt tegelased laste­filmist „Autod“, kuna raamatukogu lasteriiul on täis just seda automultikat tutvustavaid raamatuid. Raamatuid vaadates tekib muidugi lapsel huvi ka filmis näha seda kohta, kuidas puksiirauto Matu traktoreid ehmatab. Varsti kandub see üle igapäevaellu, kus endalgi tuleb mitu päeva või nädalat iga kord pikali kukkuda ja törts teha, kui keegi sul selja taga järsku signaali laseb. Sealt edasi tekib huvi ämblikmeeste ja supermeeste vastu, kuna särgi peal on sellised pildid. Varem või hiljem jõuab kätte ka hetk, kui tekib huvi ka sarnaste multikate vaatamise vastu. Märkamatult hakkavad lapsele huvi pakkuma üha uued ja uued tegelased ning nii tekibki tal oma kultuuriruum. Vanemliku järelevalve puudumisel harjub juba väike laps vägivalla, kurjuse ja erinevate pahedega.

Ma ise olin umbes 13, kui minuni hakkasid jõudma esimesed filmid superkangelastest. Televiisorit pole meie peres kunagi olnud ega ole ka nüüd, aga internet oli siis lihtsalt piisavalt kiireks muutunud. Kiiresti kujunesid minu lemmikžanriks märulifilmid, kus higist nõretavad musklimehed või üleloomulikud superkangelased kõrvaldavad õilsa eesmärgi nimel kõik enda teelt, enamjaolt vahendeid valimata. Pole palju vaja, et laps hakkab jäljendama ja eeskujuks võtma seda, mida ekraanil näeb.

Lisaks mõjutab meid ühiskond. Olen üles kasvanud teadmisega, et mehed ei nuta ja tugevam jääb ellu. Juba väikesest poisist peale on märkamatult minu peas tekkinud pilt, et täisväärtuslik mees on kõva mees – lihas punnis, armutu pilk silmis ning jamada ei tasu. Vallalisena pole just eriline probleem nii elada. Isegi abielus ehk mitte. Kuid suurim konflikt on tekkinud nüüd, laste kasvatamisel ja neile eeskujuks olemisel.

Miks konflikt? Mehena on kõige lihtsam elada oma maailmas, kus ei tule arvestada teistega. Lihtsam on väljendada oma armastust läbi materiaalse – näiteks raha ja maja kallal nokitsemisega. Nii on meid ju ka Jumal loonud – et kaitsta ja kindlustada ellujäämine. Ka nüüd, isana on kergem garaaži auto alla põgeneda ja ennast lohutada, et küll naine teeb ja oskab. Kuid see on mugavustsoon. Abikaasa ju ootab, et ma ennast avaksin või vähemalt midagigi räägiksin. Lapsed ootavad tähelepanu ja armastust. Märkamatult on muretus soorollimullis kasvades mulle kaugeks jäänud eneseväljendusoskus, empaatia ja tundemaailm. Olen 28 ja oleks nagu piinlik väljendada oma muret, haigetsaamist, hoolivust või hellust. See oleks justkui instinktivastane. Õige mees ju ei näita oma tundeid välja.

Paulus on öelnud oma kirjas koloslastele, et „rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades“. (Kl 3:12) Väga tore tekst, aga macho-ühiskonna või nõukogude kasvatuse produktile kõlab see väga võõralt. Kui mind mehena on kasvatatud kaitsjaks ja töörabajaks ja muid tundeid pole alfaisasel vaja, kuidas ma peaksin siis veel sellist iseloomu oskama teistele väljendada?

See on nagu konflikt: minu kasvatus ja kultuur vs. Jumala ootused ja lähedaste vajadused. Kas ma tõesti kasvatan oma poisse nii, et mida karmim ja kõvem mees sa oled, seda parem? Sest seda saab kasvõi alateadlikult soosida – „Mida sa nutad seal jälle?“, „Tõuse nüüd püsti ja kõnni edasi!“, „Ära sega praegu.“, „Mine nüüd nurka ja mõtle, mis sa tegid!“ Tee ja ära tee, aga nii, nagu ma ütlen. Ära tunne; kui tunned, siis ära näita välja. Aga miks? Kas ma mitte ei käitu nii sellepärast, et ma ise ei oska enda või lapse tunnetega midagi peale hakata? Ja lõpuks on ikka naine see, kellel tuleb olukorrad mõistvalt ja rahulikult lahendada. Pole siis ime, et lihtsam on ka koguduses naistele jätta sellised ülesanded, mis nõuavad empaatiat, ära kuulamist ja lohutamist.

Kuid kui nüüd mõelda sellele lapsele, kes kasvab väikesest peale üles, hoides kõike enda sees. Olgu selleks väärkohtlemine, valu, üksindus või mõni muu kogemus, mida ta ei julgenud ega saanud väljendada. Kõva mees neelab küll kõik alla, kuid kaotab sellega ka empaatia teiste vastu ning on tulevikus oma tundemaailmaga pahuksis. Minu jaoks on üks suurimaid väljakutseid isana näidata oma poistele, et on normaalne tunda, olla haavatav ja seda kõike ka välja öelda ja näidata. Tihti nõuab see ka välist abi, et üldse osata mehena enda sisse vaadata või oma emotsioonidest aru saada.

Isaks saades saab meist superkangelane. Täis head ja halba, oskusi ja puudujääke. Isegi kui naine teebki (endast) kõik, siis võetakse eeskujuks ka isa käitumist ja meelsust. Nüüd, kui arusaamine meeste vaimsest tervisest on suurem, on seda suurem vastutus kasvatada oma lapsi ja eriti poisse selliselt, et neis väljenduks emotsionaalne intelligentsus ja empaatia. Või lihtsamalt öeldes, selle arengut ei tohiks takistada oma mõtlematu ja iseka käitumisega.

Kuigi kultuur võib soosida ainult kõvade meeste kasvatamist, tuleb meeles pidada ka Piibli eeskuju ja õpetust. „Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja,“ ütleb kuningas Saalomon (Õp 16:32). Jumal kutsub mind üles olema täisväärtuslik isa oma laste jaoks. Ja kui ma tõesti ei oska, on hea toetuda oma isale, kes juba on täisväärtuslik ja täiuslik superkangelane. See on Taevane Isa, kes nõretab palehigist ja valab pisaraid samaaegselt. Kes hävitab oma teelt kõik patu ja üleastumise, kuid on halastaja ja armuline, pikameelne ja rikas heldusest. Kes oskab kõike, annab kõik ja aitab edasi, kui ma seda Temalt vaid palun. 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat