Vaatasin hetk tagasi üle magamistoa lävepaku, eesmärgiga silmata väikest magavat tütrekest. Olin oma tulemise hästi ajastanud, sest hetk hiljem tõusid keset suurt voodit kuskilt tekkide vahelt kaks väikest käekest, mis mõnusalt üle pea liikusid. Rõõmsa ja rahuloleva tundega jätsin ta unenägusid vaatama ning asusin oma muid toimetusi tegema.
Ise poleks küll osanud ette näha, et isaks saades on liigne vaikus muret tekitav või et kui laps purinal kakab, siis meie rõõmustame ja kui lapse mähe pikemat aega kuiv, siis meie muretseme. Poleks uskunud, et lapsevankriga jalutades, kui teine seal sügavalt ja liikumatult magab, tekib vastupandamatu soov kontrollida, kas ta ikka hingab. Teiste laste pärast ma küll sellist mõtet mõlgutanud pole. Kui teda sülle võtan, siis kardan, et äkki läheb katki. Ei oleks neid asju ja veel palju rohkematki osanud ette näha.
Isaks saamine on kahtlemata üks elu eredamaid hetki. Selle tundega ei oska tegelikult alguses midagi peale hakatagi. Alguses on lihtsalt nii uhke tunne isegi vankrit lükata ja tahaks millegipärast igale möödujale öelda, et näed… minu laps. Järsku avanesid justkui silmad ja hakkasin märkama ka kõiki teisi vanemaid, kes oma pisipõnne parkides ja tänavatel kärutasid. Abikaasa vahel isegi luges teised vankrid kokku, et justkui kinnitust saada, et siin sobib ja tohib lastevankriga jalutada küll. Kui varasemalt võisin südamerahuga keset kõige suurematki plärinat ja mürinat tänaval kõndida, siis nüüd tahaks kõik suuremad müratekitajad vangi panna või neilt sõiduvahendid ära koristada. Minu väiksekese tuduaeg on ju kõige tähtsam, kas pole? Kuigi jah… ühtlasi olen avastanud, et minu kõrgenenud müratundlikusest hoolimata mingil põhjusel last ümbritsev melu üldse ei häiri.
Soovin lihtsalt öelda, et olen maailma hakanud nägema järsku teistmoodi, tema vajaduste põhiselt. Või siis pigem näen järsku seda, mida näeb iga lapsevanem: ohtlikud või ebasobivad kõnniteed käruga liikumiseks; kus asub lähim lift? (pole kunagi pidanud seda kaubanduskeskuses varem otsima) Mida teha keset kõnniteed kasvava puuga, kui sellest vankriga mööda ei saa? Kuidas väljas väga kiiresti lõunat süüa, kui laps keset söömist karjuma hakkab? Või kuidas üksinda jalutades kussutada röökivat pisikest ja samal ajal lükata käru kodu poole, kui olen kodust kõige kaugemas punktis? Jne.
Meie väike Eliisabet on alles veidi rohkem kui kaks kuud vana, kuid tunnen, kuidas minu kiindumus ja armastus tema vastu ainult kasvab, kõikidest väljakutsetest hoolimata. See armastus sai alguse sellest erilisest hetkest, kui saime ühel sügisesel novembripäeval teada, et meile sünnib laps. Ja sellest heast uudisest sai erakordne ime, kui teda pärast sündimist esimest korda ema rinnal vaatasin.
Muidugi, lapse sündimisega perre pole kõik vaid ilus roosa unistus. See on ka ühtlasi väljakutse. Vaadates keset voodit mõnusalt magavat Eliisabetti, tuletas see mulle meelde muutunud elukorraldust. Kuigi meie oleme tema vanemad, siis kõik keerleb hetkel tema vajaduste ümber. Meie sööme siis, kui saame, kordamööda. Väikseke sööb siis, kui ta seda vajab. Meie ootame. Nüüd tuleb ohvriks tuua muudki, mida varasemalt täiskasvanutele omaseks privileegiks pidasime. Vaba aega sisuliselt pole, isiklikud unistused tuleb esialgu pausile panna, uneaega tuleb oskuslikult võtta. Aga kõik see on siiski seda väärt. Kahetseda pole midagi. Ja ehk nii ongi tegelikult õiglane. Ilmselt ei suuda ükski vanem oma lastele ära seletada, mida kõike nad tema pärast tegema on pidanud, oma laste pärast ka südames tundma ja kogema. Nüüd on aga meie kord, omal nahal, oma laste peal kogeda sedasama, mida meie anda saame, mida meie tundma peame. Nüüd on minu kord anda oma parim, et sellest kõige armsamast lapsest võiks saada tubli ilmakodanik.
See on alles algus, minu ja väikese Eliisabeti kasvamise algus. Mina loodan kasvada isana, tema kasvagu Jumala armus lapsena. Palume ikka, et Jumal annaks meile kui vanematele tarka meelt, palju armastust ja raugematut kannatlikkust kõiges, mis veel ees seisab. Jumala peale me loodame ja Teda me ka Eliisabeti eest südamest täname. Kristlastele kohaselt usun, et kõige toredamad seiklused seisavad veel ees.
In English