Arli Subi: Perega koos veedetud aeg on väärtuslik!

Avaldatud 6.12.2008, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Novembrikuu seostub ilmselt paljudele sellise perekondliku tähtpäeva nagu isadepäevaga. Seetõttu intervjueerisin Viljandist pärit kolme lapse isa Arli Subi, kes oli lahkelt nõus jagama oma mõtteid ja tundeid isaks olemisest.

Mida tähendab sinu jaoks isaks olemine?

See tähendab kindlasti vastutust, kohusetunnet laste ja abikaasa ees, vähem tööle pühendumist kui muidu, ilma lasteta. Sest teatavasti karjäär ja lapsed on omavahel mingil määral seotud – kui tahad karjääri teha, siis lastele jääb vähem aega. Seega ma jään selle juurde, et hoolitseks pigem laste eest.

Kui vanad lapsed sul on?

Mul on 8-aastane, 6-aastane ja 4-aastane laps. Kaks vanemat on tütred, noorim on poeg.

Kas sa oled pidanud seoses isaks olemisega mingeid oma vaatepunkte muutma või ümber hindama?

See on väga raske küsimus. Samas, meenutades oma lapsepõlve, siis eks iga lapse kasvatamine on uus nähtus, mida tuleb õppida. Sellisel juhul tuleb jalgratas ise leiutada. Kasvatusmeetodid ei ole kõikide laste puhul samad. Tuleb katsetada erinavaid asju, põhimõtteid.

Laste kasvatamisel tuleb kindlasti mitte põhimõtteid, küll aga väärtushinnanguid muuta.

Milliseid väärtushinnanguid sa oled siis muutnud?

Selliseid näiteid on siin hulga, jalaga segada. Näiteks see, kui töölt koju tulles on mul tööst siiamaani (näitab piltlikult), kõrini, siis tahaks omaette aega. Ja siis lapsed tulevad ja ütlevad, et kuule, isa, tegele minuga! Et praegu on see aeg, ma olen vaba, ei õpi, ei vaata multifilme... et tegele minuga! Ja siis on... tühjus. Et mida siis teha? Et kas teha seda või ...seda? Ja samas mul kiikab silm ikka arvuti poole. See on selline minu jaoks suht raske teema, aga tänu taevale olen ma just nende viimase kahe aasta jooksul arvuti kõrvalt rohkem aega leidnud oma lastele. Eks igaühel meist ole oma maailm ning mina saan kujundada laste maailma ja lapsed kujundavad ka minu maailma. See on vastastikune mõjutamine.

Milline sinu isa oli?

Minu jaoks mitte mingisugune iidol, keda ma võiksin järgida. Kuna minu isal ei ole kristlikke väärtushinnanguid, siis see tasakaal on rikutud. Ja et minu vanemad olid mõlemad kolhoosiaja inimesed, siis paraku jäi isal minu jaoks vähe aega. Ainuke aeg, mis isal oli minu jaoks, oli koos kaserosinaga, kui ma midagi valesti olin teinud. Aga et oleks olnud muud minuga tegelemist... seda ma ei mäleta.

Milline on tõeline mees ja isa?

Nüüd ma pean lahutama mõisted ‘mees’ ja ‘isa’. Paraku, jah, mees kui isa – tema annab perele turvatunde. Ja tema on ka rahakukru täitja, sest ilma materiaalsete väärtusteta me ei saa. Siit tuleneb, et õige mees ja isa peab oskama leidma tasakaalu karjääri ja pere vahel. Karjäär on oluline, aga oluline on ka pere. Tänapäeva meeste ja isade probleem on, et nad unustavad kas ühe võ teise. Aga see peaks olema tasakaalus.

Oluline on leida õige keskpunkt, kus 8 tundi päevas pühendatakse end karjäärile ja siis ülejäänud aeg jääb kvaliteetajana perele – nii abikaasale kui ka lastele.

Aga kas sa said oma isalt näpunäiteid, mida enda pereellu üle kandsid?

Võib-olla kaserosinad ainult. Teised asjad... ei tule meelde. Vitsa kasutan ka ainult kõige viimases hädas. Üldiselt olen ise hästi palju karistada saanud. Ma leian, et karistusel on oma roll laste kasvatamisel, aga see ei ole peamine.

Tähtis on, et veedaksime aega oma lastega ja et kui laps ongi mingi vanemate poolt antud käsu vastu eksinud, siis ei ole esimene võimalus võtta kapi otsast kohe vits ja nüpeldada kere kuumaks, vaid laps tuleb panna mõistma, kus ja mille vastu ta on eksinud. On juhtumeid, et polegi vitsa vaja läinud. Et laps on ise oma eksimusest aru saanud. Sellest on mul on ainult hea meel.

Kas sul on enda jaoks olemas mingid põhiteesid või märksõnad, kuidas lapsi kasvatada?

Ma arvan, et ma ei oska selliseid näpunäiteid anda, mis 100% kõigi laste puhul toimiks. Minu meelest on oluline, et lapsevanem ise püüaks leida selle “nupu”, millele õigel ajal vajutada. Kui selle üles leiad, on kasvatamine palju lihtsam. Mina olen mõningad nupud leidnud, kuid ühel juhul need toimivad, teisel juhul ei toimi. See tähendab seda, et mõnikord laps õpib, teinekord mitte. Eks ta proovib ka, et kui tugev on isa, kui tugevad on tema närvid. Õnneks on neid juhtumeid mul väga vähe ette tulnud. Üldjoontes oleme me hakkama saanud. Aga eks taevani on veel ruumi, taevas on kõrgel.

Rääkides lapsepõlvest, siis on hästi oluline, et lapsel oleks turvatunne. Aga kuidas seda lapses tekitada?

Lapsed näevad kõigepealt, kuidas ma suhtlen oma abikaasaga. Et kuivõrd head suhted meil omavahel on ja siis nad kõrvutavad ka endaga – kuivõrd hästi ma suhtun nendesse. Kui nad näevad, et meil on palju riidlemist, oleme nugade peal, lõhume serviise, kisame üksteise peale... pole ka turvatunnet. Kõik algab sellest.

Samas me saame neile ka eeskujuks olla. Aga kui isa kui eeskuju kisab, kasutab palju tooreid sõnu, aeg-ajalt kasutab vägivalda, siis mina kui laps võtan selle üle ja olen täpselt samasugune. Mida rohkem suudame end kontrollida, seda vaoshoitum on ka laps. Muidugi, on ka erandeid. Iga laps on erineva iseloomutüübiga, nad on koleerikud, sangviinikud ja... mis iganes. Mul on ka kolm last ja esimene neist on väga rahulik. Teised võid ka pudelisse panna ja nad lõhuvad pudeli ära. Lüsette puhul toimib üks asi, kahe väiksema puhul toimib teine asi. Siin ei saagi otseselt kedagi süüdistada.

Aga fakt on, et see, kuidas me aega pühendame teineteise jaoks ja laste jaoks, on väga tähtis. See maandab pingeid ja arusaamatusi ning neid on palju lihtsam maandada.

Turvatunne laste jaoks on sama oluline kui isa jaoks. Samas laps võiks kogeda ka, et isa ei ole kõikvõimas. Isa võiks ja peaks ka toetuma Jumalale, kust võib ammutada igapäevast jõudu argipäeva toimetusteks. See, kuivõrd palju aega pühendatakse peres Jumalale, annab eeskuju lastele, et rasketel aegadel samuti toetuda Jumala võimsale käsivarrele. Meie, isad, kahjuks kipume seda unustama. Me tahame ise olla tugevad, aga isade tugevus seisneb tugevuses oma Jumalas.

Mis on isaks olemise juures kõige raskem?

Me kogeme kristlikku kasvamist, aga siiski on patt meie sees. Ja vahel on väga raske panna Jumalat ja peret esimesele kohale. Kui sa oled endast väljas, väsinud, töö juures ei läinud kõige paremini... siis on raske jääda iseendaks. Kui inimesed tunnevad mind kui leplikku ja suhteliselt vaikset inimest ja kui nad näevad mu teist palet, siis see jätab oma jälje minust kui kristlasest. Aga kristlasena ma ei taha muljet jätta, vaid olla. See on see kõige raskem asi ja siin ongi alatihti võitlus.

Teine asi – aja kasutamine. Kui hommikul tõused pool kuus üles ja õhtul pool üksteist magama, siis oled laip. Ja paraku see aeg, mil kogu pere koos kodus on, jääb just õhtupoolikusse. Siis, kui oled juba tülpinud ja väsinud tööst. Aga perega veedetud aeg on ääretult oluline.

Õnneks Lüsettel probleemi ei ole, tal läheb koolis hästi. Sellest on mul hea meel. Tal on vist ema geenid sees rohkem. Aga tulevikku vaadates, et mis saab Gentist ja Jessikast, siis... mul on natuke mure selle pärast. Aga Jumala abiga on kõik võimalik. Loodame, et Jeesus jätab veel paar aastat kasvatamiseks, et siis mul on veel võimalik midagi muuta. Võib-olla ennast muuta, oma põhimõtteid väheke korrigeerida. Selles suhtes on hea, et kui ma oleksin värskelt abiellunud või siis veel vallaline, ma käituksin hoopis teistmoodi.

Aga abielukool on selline kool, mis igal mehel tuleks läbi käia. Auga läbi käia. Selles suhtes soovitaksin isadele ka ikka, et lasta omale rõngas ninna panna ja... mitte see, et pulli veetakse nüüd kuhugi näitusele, vaid lihtsalt see on selline vabatahtlik otsus. Sellest saavad kasu nii isa kui ka vastaspool ehk siis abikaasa.

Aga mis on isaks olemise juures kõige suurem rõõm?

See, kui laps jookseb sulle koju saabudes vastu või põhimõtteliselt pikali. See on üks isaks olemise eesõigusi. Annaks Jumal, et iga mees ja isa saaks seda kogeda. Emad on, ma arvan, rohkem saanud seda kogeda. See tähendab olla koju oodatud. Minu meelest see on selline kogemus ja tunne, mida tasub oodata!

Milline oleks üks vaba päev veedetuna koos oma perega?

Eelmisel aastal käisime näiteks Vembu-Tembumaal. Sinna lapsed nõuavad. Aga ma ei tea, kas see nii päris õige asi oleks. Mina isiklikult viiks nad kalale. Aga poeg on veel natuke noor kalapüügi jaoks. Lüsette läheks juba päris hea meelega, Jessikast ma ka ei tea. Kui nad oleksid paar aastat suuremad, siis viiksin nad küll kalale. Ma ise pole küll kalamees, ma olen ühe korra elus kalal käinud ja see oli hea kogemus. Siis selleks ajaks muretseksin endale õnge ja teistele ka ja siis läheksime kalale, see oleks üks variant.

Kõige vanemale tüdrukule meeldib kokata ka, arvan, et siin on minu geenid mängus. Eks tulevikus võib temast väga hea pagar saada, kui ta veel natuke harjutab. Teiste kohta on veel vara midagi öelda.

Talvel me käisime Norras puhkusereisil suusatamas, aga see kukkus ka suhteliselt läbi. Kõik peale minu olid rohkem maas kui suuskadel. See oleks ka hale. Aga kujutame ette, et meil on palju lund ja on sulailm. Siis me teeksime õues lumememme või teeksime lumekindlust ja mängiksime lumesõda. See oleks üks selline hästi huvitav kogemus. Eelmisel aastal, kui oli natuke lund, tegime vaat et kõige suurema lumememme. Ma julgen pakkuda, et kolm meetrit oli lumememmel küll kõrgust. Sest pea pandi redeli abil paika. Ja kogu perega sai see lumememm tehtud. See kukkus vahva välja! MA

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat