Kogudusevanemate ja diakoonia konverentsil saadi uut inspiratsiooni

Möödunud nädalavahetusel, 18.–20. septembril oli Tallinnas Dzingeli hotellis Balti uniooni kogudusevanemate ja diakoonia konverents, samal ajal toimus konverents ka Lätis ja Leedus. Konverentsi peakorraldaja, Balti uniooni esimees Ivo Käsk ütles, et üks konverentsi toimumise koht oli Eestis, teine Lätis ja Leedu osalejatel ei olnud ühist üleriigilist kogunemist, kuid koguneti linnades gruppidena ning nad said samamoodi konverentsi ettekannetest osa, kuna need kanti otseülekandena kõigi kuulajaini.

Nimetatud konverentsi näol on tegu uniooni regulaarse kogudusevanemate konverentsiga, eelmine sarnane kokkusaamine oli 2019. aasta märtsis Lätis Cesises. Seekordse konverentsi teema oli „Tere tulemast meie kogudusse! Kuidas võiks sinu kogudus olla soe ja avatud kõigile?“.

Loe 2019. aasta konverentsi kohta: Kogudusevanematele pühendatud aasta esimene kokkusaamine oli Lätis

Konverentsi avas Ivo oma ettekandega „Soe ja hele lamp pimedas võsas“, milles keskendus kogudusele väljastpoolt vaadates. „Et inimesed teaksid, et meil on soe kogudus, algab see meie tegudest nende inimeste heaks, kes on väljaspool kogudust, tegudega, millest Jeesus rääkis Mäejutluses. Need teod panevad Jumalat kiitma,“ sõnas Ivo.

Laupäeval ja pühapäeval olid kavas online-ettekanded. Laupäeva ja ka pühapäeva hommikul rääkis pastor Wayne Krause Austraaliast (Wayne on Lõuna Vaikse Ookeani divisjoni koguduste rajamise, koguduse tervise ja linnamisjoni töö juht) oma kogemustest  ja tööst Jumalast kaugel olevate inimestega ning sellest, kuidas kogudus saab olla inimestele avatud ning nende nimel vaeva näha. Tema ettekande pealkiri oli „Me oleme siin nende jaoks, kes ei ole veel siin“. Wayne jagas hulganisti liigutavaid ja inspireerivaid kogemusi oma pastoraalsest tööst.

Hingamispäeva pärastlõunal rääkis pastor Patrick Johnson Inglismaalt (Patrick on Trans-Euroopa divisjoni pastorite ühenduse sekretär, kelle töö hulgas on ka kogudusevanemate ja diakonite ning diakonisside varustamine) sellest, kuidas me tajume Jumalat ja seda, mida Jumal meilt ootab, kuidas Ta meisse suhtub ja meile reageerib. See omakord annab aimu sellest, mida meie ootame inimestelt ja kuidas me neisse suhtume ning missugune on sellest tulenevalt mõtteviis ja kultuur meie koguduses.

Kui jumalateenistuse jutlus oli ette salvestatud, et osalejad erinevates kohtades saaksid jumalateenistuse läbi viia omas tempos, siis ettekanded olid otselülitused rääkijate koju töölaua taha. „Ettekandeid vaatasime kolmes riigis ühel ajal ja selline korraldus läks korda. Oli omamoodi Jumala õnnistus, et selle juures, kus oleks võinud nii palju valesti minna, läks kõik korda. Lätis oli kolm projektorit ja kolm ekraani, Eestis oli kaks projektorit ja kaks ekraani; Lätis tõlgiti kõik ettekanded ka vene keelde ning see tõlge kanti omakorda üle ka Leetu ja Eestisse; kasutusel oli korraga kolm erinevat tarkvara,“ rääkis Ivo ja lisas, et konverentsil osalejad väljendasid korraldatu suhtes rahulolu. „Inimesed tulid juurde ja ütlesid, et nad said inspireeritud.“

Ivo selgitas, et iga sedalaadi ettevõtmine on osa protsessist. „Me tuletame endale meelde, miks me siin oleme ja mida see tähendab, milliseid hoiakuid ja pingutust nõuab see, et me tõmbame inimesi ligi ja neid ka hoiame – eesmärk oli, et konverents inspireeriks seda. Võib-olla inimesed lähevad koju ja võtavad midagi suuremat ette – koguduses, kust oli rohkem inimesi,“ rääkis Ivo. „Kui keegi oli ka üksi oma kogudusest ja ta läheb ja teeb midagigi teisiti. Ka ise vaatan pärast seda konverentsi inimesi tänaval teise pilguga. Selliste konverentside eesmärk ei ole see, et nüüd tehti midagi ära, vaid et need kujundavad meie mõtteviisi ja hoiakuid.“

Lisaks sellele saab mõttevahetusest inspiratsiooni. „Ütlesime ettekandjatele, et me oota pelgalt tarkusesõnu, mida teha ja kuidas käituda, kui inimene tuleb kirikusse, vaid et konverents annaks inspiratsiooni pingutada. Seda see ka andis,“ nentis Ivo.